Ferdinand (2002)

Režissööri nägemus

Põnevusfilmi sugemetega "Ferdinand" on omamoodi road-movie, ainult et peategelastel on korraga käsil kaks eri teekonda. Keha tee ja hinge tee. Füüsilises plaanis ta põgeneb - sündmuskohalt, töölt ja jälitava politseiniku eest. Hingelises plaanis ta aga ei põgene, vaid otsib pigem tagasiteed iseenda ja teisteni.
Enamus filmi tegelasi on üle keskea. Võiks isegi öelda, et mida vanemad, seda parem. Sellest tulenevalt võiksid ka kõik filmis kasutatavad autod olla veoautod ja mikrobussid. Võivad, aga ei pea. Mängujoonise poole pealt peavad osatäitjad käituma nii, nagu oleks tegemist kahekümneaastaste noortega. See väljendub eelkõige kõnes, liigutustes ja sisemises energias.
Oma sihtgrupilt on film suunatud põhiliselt noorele vaatajale. Vaataja näeb mässumeelselt käituvat peategelast, kes otsib "väljakujunenud maailmas" vastuseid samadele küsimustele, mis nemadki. Noorel vaatajal on võimalik samastuda peategelasega, kes üritab igapäevase rutiini ahelaist vabaneda. Film peaks puudutama inimest, kellele pole võõras päevast päeva muutumatu olukord, mille üks väike sündmus võib pea peale pöörata, sundides nii ümbritsevat uuesti mõtestama.
Andri Luup
EFSA andmekogu.

Filmi kogueelarve on 469 816 EEKi. Oma olemuselt on "Ferdinand" omamoodi action, mis annab tunda ka eelarves ja võtteperioodi pikkuses. Film salvestatakse Betacam SP-le ja hiljem lisatakse nö filmi efekt. Kuna tegemist on algaja režissööriga, paneb Allfilm tavalisest suuremat rõhku režiistsenaariumi tegemisele ja kunstilisele kontrollile.
Produtsent Artur Talviku kommentaar eelarvele

Filmi tootmistoetuse taotlusele saadi heakskiitev vastus Eesti Filmi Sihtasutuselt 26. märtsil 2001. Filmivõtete ettevalmistusele kulus 2 nädalat, võtted algasid juunis 2001 ja kestsid 2 nädalat. Võttepäevad: episoodid Ferdinandiga kestsid 8 päeva, Kerstensoniga 6 päeva, ilusa naisega 2 päeva, ülejäänutega 1 päev. Eriefektidest loobuti raha vähesuse tõttu. Järeltootmine võttis aega 5 nädalat, esituskoopia valmis septembriks 2001.
EFSA andmekogu.

Filmist kriitiku pilguga

Andres Laasik: „Luup teeb oma filmis Aleksander Eelmaast ja Kaur Kenderist võrratu duo, kes mängivad eksistentsialistlikku kassi-hiire mängu. Paraku puudub aga eluline lihtsus, mis sellele mängule lihtsuse annaks. Absurdidraamat jäljendav literatuurseid kujundeid täis dialoog teeb "Ferdinandist" kunstliku maailma, millel puudub filmile vajalik fotograafiline tõetruudus.“
Laasik, A. (2002). Teater murrab filmi. Eesti Päevaleht, 10. dets, lk 17, fotod.

Kristiina Davidjants: „Sama lugu on "Ferdinandiga" - kiire montaaž, stiilne operaatoritöö ja täiesti olematu stsenaarium. Üks asi on filmi ideekavand paberile panna. Hoopis teine lugu on kirjutada töötav stsenaarium.“
Davidjants, K. (2002). Poisid mängivad sõda. Ja tore on. Postimees, 9. dets, lk 13.

Aarne Ruben: „Asjaolus, et ühte peaosa mängib kirjanik, on nii mõndagi uudset. Ei tulegi meelde teist juhtumit kui Linnar Priimäe oma, kes mängis “Minu Leninites” Saksa saadikut Rosenbergi.
Kaur Kender on hea kirjanik. Ta kirjutab stiilselt, mõtleb globaalselt ja tegutseb lokaalselt. Ta lemmikteemaks on raha, mis rahavaeses humanitaarmaailmas on talle paratamatult toonud paha poisi imago.
Filmis mängib Kender vaest märulipolitseinikku, kuid kõik ju teavad, et ta on tegelikult ikka­gi Kender. Sellepärast on Tammsaare kõrval istumine kõnekas. Siinkirjutajale meeldis, mida on ses episoodis näha ekraaninurkades: kord Tammsaare põlv, siis tema kuuesiil, siis jälle istuvad mehed ja nii edasi kuni saiajagamiseni ja Ferdinandi lauseni, et too ongi vait nagu sukk. Niisiis, rakursi vaheldumine Tammsaare skulptuuri juures on Andri Luubil väga tugev.“
Ruben, A. (2002). Kender ja sitt. Sirp, 20. dets, lk 19. www.sirp.ee/archive/2002/20.12.02/Film/film1-3.html  (23.01.2013).

Andri Luup: naivism ja absurd on mulle ilmselt oluline (intervjuust Eesti Ekspressile)

Margit Tõnson: Mulle tundub, et su loomingule on iseloomulikud tegelased, kes ei sobitu keskkonda, aga kõigest väest üritavad siiski muutuda ja õnnelikuks saada. Nagu lootes samas, et keegi ütleb kõrvalt “stopp” ja teatab, et tegemist oli “varjatud kaamera” vingerpussiga, mitte aga elu enesega. Kust niisugune paradoksaalne elutunnetus?

Andri Luup: Loomingu rõõm tuleb paljuski sellest, et saab kujutada vildakaid, kiivas tegelasi, kes käituvad vastuoluliselt või piiripealselt. Ja kui siis satub ette katkine mees, naine või perekond, ei saa ma kirjutamata jätta, kuna tundub, et seda on ümberringi nii palju, et saab juba üldistada.

Naivism ja absurd on mulle ilmselt oluline. Nõukogude Liidu lõpuminutid aitasid sellele kaasa. Ühelt poolt multifilmilikud plakatid ja animategelased paraadidel lehvitamas – samas justkui suur siirus ja pseudosiirus ning naivistlik suhtumine... Üldiselt ei hinnata huumorit tõsiseltvõetavaks – huumor ja kunst on tinglikult lahus, tõsiseltvõetav on tõsine asi ilma naljata. Aga see ei ole tõene. Sel pole tegelikkusega midagi ühist.

Margit Tõnson, M. (2013). Hindab naivismi ja absurdi [intervjuu]. Eesti Ekspress, 23. jaan.
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/hindab-naivismi-ja-absurdi.d?id=63803086 (23.13.2013).

Filmi tutvustus ja treiler:

http://allfilm.ee/filmid/ferdinand-2002/ (23.01.2013).