Georgica (1998)

Vergilius (Virgilius) Publius V. Maro (15.10.70 – 21.09.17 e. Kr.), rooma luuletaja. Väikemaaomaniku poeg, elas Neapolises ja Roomas ning kuulus Maecenase sõprusringi. Oma didaktilises poeemis “Georgica” (“Maaharimiskunst”, 4 raamatut) käsitleb ta põlluharimist, viljapuude kasvatamist, karjandust ja mesindust. Vergiliuse peateos on eepiline poeem “Aeneis”, mis sai rooma rahvuseeposeks.
Eesti entsüklopeedia (1998). 10. kd. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 346.

Ingliskeelne sisukokkuvõte

A story about a boy who does not speak. He is sent to an island-polygon, to the former colonial missionary Jakub to be cured. Jakub is the only inhabitant on the island; he has to make observations during the nightly bomb raids and report the results. His observation post is in the tower of the ruined church where Jakub makes silage. Missionary – his old horse – tramples on the silage, there are beehives downstairs, and an organ where Jakub plays and sings hymns while the boy works the bellows. At home in an old hangar he translates Virgil’s “Georgics” from Latin into Swahili, so that he could take it to masai people in Africa. “And then comes joy… and peace… and wealth too…
Sulev Keedus, director
Eesti Film. Estonian film. 1991-1999 (2000). Tallinn: OÜ F-Seitse, lk 65.

Quiet Tarkovskian drama about an old man who lives alone on a deserted island which the Soviet fighter planes use for nighttime target practicing. A young mute boy is sent from the mainland to keep him company. Both are haunted by memories, the boy about his mother and the old man about his younger days as a missionary in Africa.
Written by Markku Kuoppamäki
Georgica (1998)-Plot Summary, http://www.imdb.com/title/tt0168819/plotsummary (01.04.2012).

Filmi peategelase Jakubi prototüübist

Karl Luckin (eri allikates kasutusel ka nimekujusid Lucin ja Lukin) (16. veebruar 1874 Valgamaa, Kaagjärve v. – 1941) - eestlasest misjonär Aafrikas ja hobifotograaf. Õppis Saksamaal Leipzigi misjoniseltsi juures esialgu tisleri, hiljem misjonäride kursustel. Töötas aastail 1900-1908 Aafrikas Leipzigi misjoni ehitusmeistri ja misjonärina. Esimesed aastad tegutses ta tänapäeva Keenia aladel, seejärel liikus koos Hermann Albert Fokkeniga Kilimandžaaro juures asuva Meru mäe jalamile Tansaanias (Tanganjikas), kus 8365-liikmelise Waarusha kommuuni juurde rajati koos Luteri keskus. Karl Luckini poolt ehitati piirkonda esimene kirik, mis on tänapäevani säilinud ja kasutusel muuseumina. Ta õpetas kohalikele elanikele puutööd, andis algharidust ja ehitas kirikule ka oreli. Lisaks tegeles ta aafriklaste eluolu, etnograafiliste esemete, sealsete loomade ja looduse sihipärase fotografeerimisega. See kirg oli ilmselt pärit vennalt Johannes Luckinilt, kes kodusel Kaagjärvel koolmeistri ameti kõrvalt ka külafotograafina leiba teenis. 1908. aastal koju tagasi jõudes esitas ta kodustele värvitud klaaspositiive koos põnevate jutustustega. 1910. aastal naasis Karl misjonärina Aafrikasse.

Allikad:
Karl Luckin, http://et.wikipedia.org/wiki/Karl_Luckin (19.03.2012);
Tooming, P. (1995). Ikka fotost. Tallinn: Eesti Raamat;
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, http://www.mkm.ee/juhan-parts-kohtus-tansaania-siseministriga/ (17.03.2012).

Karl Luckinit (Lukinit), kes abiellus Kaagjärve valla Rusi talu peretütre Annaga, kutsuti koduvallas ka Aafrika Kaareliks. Neil oli kaks tütart ja poeg. Lukinite kolm venda, kes kõik abiellusid sama talu peretütardega, olid mälestuste järgi läti päritolu.
Lukinite kohta lähemalt:
Raudsepp, N. (2002). Rusi talu uus elu Rocca al Mares. Kultuur ja Elu, nr 4, lk 40-43 http://kultuur.elu.ee/ke470_rusi.htm (03.03.2012).

Georgica keerulisest  saamisloost

 “Georgica” oli Sulev Keeduse kümnes linateos ja teine mängufilm pärast “Ainsat pühapäeva” (1990), mis valmis Moskva kaheaastaste kõrgemate stsenaristide ja režissööride kursuste lõputööna. Filmi tootmisele kulus ühtekokku ligi 4 aastat, see on ühtlasi kõige kauem tehtud eesti film. Ideekavand filmist valmis stsenarist ja režissöör Sulev Keedusel oma sõnul juba 1992. aasta septembris. Kuid filmi algmõte tuli palju varem, umbes kaheksakümnendate aastate alguses, kui Keedus avastas misjonär Karl Lucini ja tema venna poolt tehtud fotode klaasnegatiivid Valgamaalt, mida ta hiljem ka antud filmis kasutas. “Hakkasin just alles oma esimesi dokumentaalfilme tegema. Negatiivid jäid mul kohvrisse pikemaks ajaks seisma ja kui ma Moskva kaheaastased kursused läbi tegin ning mul avanes võimalus mõelda mängufilmile /---/ võisin reaalselt Lucini juurde tagasi tulla.” Esimene “Tallinnfilmi” tellitud käsikiri ei sobinud ja kogu asi seiskus. Pärast dokumentaalfilmi “Vaarao lapsed” (1991) linastumist tegi Keedus Madis Kõivule ettepaneku kirjutada uus originaalkäsikiri, mis Kõivuga kahasse valmiski 1993. aastal.
Teinemaa, S. (1999). Vastab Sulev Keedus [intervjuu]. Teater. Muusika. Kino, nr 8-9, lk 2-12.

Lühidalt filmi valmimiskäigust (“Georgica” tagasi Aafrikast (1997). Pääsuke, nr 4, 15. apr, lk 11; Rein Kotov, filmi operaator alates 1995):

1993 – Koostöös kirjanik Madis Kõivuga valmib režissöör Sulev Keedusel originaalstsenaarium mängufilmile “Georgica”.

1994 – EV Kultuuriministeeriumi finantseerimisel ja Exitfilmi kaasabil üritatakse käivitada “Georgica” võtteid, kuid üritus ebaõnnestub.

1995 – Filmi võtted käivituvad Kultuuriministeeriumi finantseerimisel ja Baltic Broadcast’i kaasabil, viimase lubadusel leida puudujääv summa filmi lõpetamiseks erasektorist. Võtted seiskuvad lisafinantseerijate puudumisel.

1996 – “Georgica” võtted jätkuvad Kultuuriministeeriumi finantseerimisel ja Baltic Broadcast’i kaasabil, viimase lubadusel katta filmi lõpetamiseks vajaminevad kulud. Võtted seiskuvad seoses Baltic Broadcast’i pankrotiga.

1997 – Kultuuriministeerium koos Kultuurkapitaliga otsustavad jätkata “Georgica” finantseerimist filmi lõpetamiseks: võlgade maksmine, ekspeditsioon Tansaaniasse, montaaž. Vahepeal on filmi tootmisse haaratud Tallinnfilm (teenused), Faama Film (Tansaania ekspeditsioon ja montaaži organiseerija), Allfilm (heli järeltööd ja koopiad) ja Q Film (autorite õigused).

Niisiis, rahastamisega seotud probleemide tõttu tuli filmivõtteid korduvalt katkestada. Seisakuperioodid ulatusid kuni üheksa kuuni, nendib Keedus usutluses ajakirjanikule. Filmi tegemise ajal vahetusid välja mitte üksnes tootjastuudiod, vaid ka suur osa filmitegijate algkoosseisust – operaator, kunstnik jt.
Välisajakirjandus Sulev Keeduse „Georgicast” (2000). Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 75.

“Georgicat” on peetud üheks kallimaks üheksakümnendate aastate eesti filmiks. Filmi kaasprodutsendi Henrik Laanjärve sõnul ulatus selle eelarve 5,5 –6 miljonit kroonini.
Tapa lennuväli üksikuks saareks (1996). Virumaa Teataja, 13. juuli.

Filmi maksumust mõjutasid kaks ekspeditsiooni Aafrikasse. Viimane neist toimus 4.-22. märtsini 1997 Tansaania Moshi ja Arusha rajooni küladesse, kus võeti üles dokumentaalsed episoodid masaide rituaaltantsudest ja –lauludest. Võttegrupis osalesid Sulev Keedus, Evald Aavik, Rein Kotov, Mart Otsa ja Ly Kärner ning kogu ekspeditsiooni eelarve koos tehnika ja laboriga oli ca 350 000 krooni.
“Georgica” tagasi Aafrikast (1997). Pääsuke, nr 4, 15. apr, lk 11.

Tansaanias filmitud külade vanemad elanikud mäletasid veel eestlasest misjonäri.
S. Keeduse intervjuu K. Gailanile.

Filmi peategelase Jakubi rolli oli algul kavas valida Kalju Komissarov. Pärast proovivõtteid Evald Aavikuga tegi lavastaja vaid paar päeva enne võtete algust otsuse Aaviku kasuks, kes hiljem pälvis parima meesnäitleja tiitli kahel rahvusvahelisel filmifoorumil.
Teinemaa, S. (1999). Vastab Sulev Keedus [intervjuu]. Teater. Muusika. Kino, nr 8-9, lk 2-12.

Filmist, selle tähendustest ja rahvusvahelisest edust

Sulev Keeduse pikaaegne pühendumus kandis vilja - filmi valmimisele järgnesid kriitikute enamiku kiidusõnad nii kodu kui välismaal, ehkki tavalisele kinokülastajale jäi see keeruline linateos üsna kaugeks.

“Georgica”  on osalenud enam kui 30nel rahvusvahelisel filmifestivalil ja pälvinud mainekaid auhindu vaata auhindu

sh. Eesti Filmiajakirjanike Ühingu auhind „Aasta film 1998“;

1998. aasta Eesti Vabariigi riiklik kultuuripreemia Sulev Keedusele, Madis Kõivule, Evald Aavikule, Rein Kotovile ja Ronald Kolmannile;

1998. aasta Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia Sulev Keedusele, Rein Kotovile ja Evald Aavikule;

1998. aasta Eesti kultuuriauhind „Suur Vanker“ Sulev Keedusele, Rein Kotovile ja Mart Otsale.

Tsitaate filmi kohta:

Ülo Pikkov: “Poeetiline, ilus ja valus. Kõigi aegade parimaid  Eesti mängufilme.”

Karlo Funk: “Kuni selle hetkeni oli sõjajärgne lugu olnud faktide meenutamine, kordamine ja illustreerimine. “Georgica” oli esimesena võimeline esitama neid traumaatilisi kogemusi.” Seoses taasiseisvusaja olulisema filmi valimisega, kus “Georgica” tuli 3.-4. kohale, Postimees: AK, 10. sept, 2011, lk 8.

Jaan Ruus: “Eestlasliku visadusega ja resigneerunud stoilisusega täidab vana Jakub endale võetud kohustusi. Ta teab: oma aeda peame harima ja aeg peab asjad lahendama. /---/ Siin on Eestimaa saatus, tegelased esindavad selle sajandi sotsiaalset kaost.”
Ruus, J. Eesti mängufilm läheb kullajahile (1998). Eesti Päevaleht, 16. okt.

 “See eesti film vaimustab oma lihtsa süžee ja julge kujundimaailmaga. /---/ Mõtte ja mälu mustrid on suurepäraselt paika pandud, film toimib nagu poeem, tekitades selle, mida Valéry nimetas “keeleks keeles”.“
“The Seattle Weekly” 14. V 1998; Välisajakirjandus Sulev Keeduse „Georgicast“ [tõlk. Kaia Sisask ja Sulev Teinemaa] (2000). Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 73-75). 

““Georgica” on film viimasest lapist vabast loodusest keset kvadraatideks jaotatud võitlusvälja. Veelgi enam — see on film elust täis pinget katastroofi äärel. Autor esitab läbimõeldult oma kahe tegelase sise- ja välismaailma ning nende omavahelisi suhteid, ekspressiivse väljendusdramaturgia kaudu saavad selgeks kõik pinged ja lootused. Kus on vari, seal on ka valgus.”
“Frankfurter Allgemeine” 20. X 1998; Välisajakirjandus Sulev Keeduse „Georgicast“ [tõlk. Kaia Sisask ja Sulev Teinemaa] (2000). Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 73-75. 

“Sulev Keeduse film on ebatavaline mõtisklus üksindusest, eraldatusest ja mõnede inimeste võimest end maailmast lahti kiskuda, et seda paremini kontrollida ja mitte lasta end sellel lämmatada. Eraldatus kui oma saatuse valitsemine.”
“Le Quotidien” 14. III 1999; Välisajakirjandus Sulev Keeduse „Georgicast“ [tõlk. Kaia Sisask ja Sulev Teinemaa] (2000). Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 73-75. 

Sööt semiootikutele

„Keeduse “Georgica” üheks iseärasuseks on verbaalse dialoogi puudumine. Kogu sündmustik antakse edasi kujundirikka pildi- ja helikeele ning peamiselt Jakubi monoloogide kaudu. See on ühtlasi väga ambivalentne linateos, tulvil erinevaid sümboleid, tähendusi ja tõlgendusvõimalusi. Kui reavaatajale võib lugu jääda kõrgeks ja kaugeks, siis “vähemust esindavale kinosõbrale võib kujuneda “Georgica” vaatamine erutavaks hermeneutiliseks avastusretkeks,” märgib Andres Maimik (Maimik, A. (1998). Traktaat maaviljelusest ja inimolemisest. Postimees, 16. okt). Veelgi enam, see film on otsekui maiuspala mitte üksnes filmifriikidele, vaid kõigile semiootikast huvitunuile.

Peeter Torop, semiootik: Filmi põhiteemaks on identiteet, selle otsimine ja väärtustamine. “S. Keeduse filmi kummastatud maailmas on identiteet, mäletamise–olemise–lootuse teljel paiknev käitumisstrateegia, milles on kõrvuti ratsionaalne ja irratsionaalne, teadvustatu ja teadvustamata. Inimese sisemine ebakõla muudab selles filmis ümbritsevat maailma sama palju kui poliitiline ebakõla lennukipommide näol. Vägivald oma loomuse ja vägivald isamaa kallal, oma ja võõras vägivald on identiteedile, seega harmoonilisele olemisele ja eneseteadvustamisele võrdselt ohtlikud. Järelikult ongi lootus maa sakraalsuses, evangelist Johannese lootuses, et nisuiva maa sisse langeb ja sureb tulevase ärkamise ja viljakandmise nimel ja ei jää mitte üksi.”
Torop, P. (2000). Identiteedi aegruumist. "Georgica" näitel. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 62-66.

Keelutsoonis paiknev saar sümboliseerib koloniseeritud maad. Filmisündmuste ajaraamistik hõlmab Esimese maailmasõja eelset Aafrikat ja 1950ndate algusaastaid Eestis. Loos erinevad aegruumid põimuvad, peegeldades põlvkondade ja kultuuride sidet. Filmi apokalüptiline lõpp on sümboolne. Jakub koos hobusega hukkuvad ebatäpses pommitamises. Tema viimased sõnad poisile on “Piästa mesilased” (need ülestõusmise ja sotsiaalse elu sümbolid).

Torop: “Ta tuuakse koos hobusega ohvriks, tema kogutud silo langeb tornist maa peale. Rüvetatud maa ja rüvetatud lapsepõlv, maaema ja emadus saavad oma ohvri. Ja poiss hakkab rääkima. Ta teatab, et läheb ära ega tohi ütelda kuhu läheb. Ta lahkub kui väljavalitu /---/. “

“Keelutsoonis paiknevast saarest kui äravõetud territooriumist filmi algul saab lõpuks apokalüptiliselt tagastatav territoorium.”

“Vergilius orienteerus maaharijale, Keedus õpetab austama maad kui sakraalset pinnast /---/. Austada esivanemate mälestust, juuri, kultuuri, mis sellest on võrsunud. Seega orienteerub ta tänapäeva inimestele ja püüab teda harida kunstiga, tuletada meelde, et kultuur on see, mida kultiveeritakse.”
Torop, P. (1999). Harimise kunst. Teater. Muusika Kino, nr 5, lk 65-73.

Torop: “Maa omaks saades reterritorialiseerib Jakub saare, ta on omal maal oma heade vaimude hoole all ja mesilased ja lahkuv Maecenas jäävad ootama oma aega.”
Torop, P. (2000). Identiteedi aegruumist. "Georgica" näitel. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 62-66.

Tühjal laevavrakil, kus elavad Jakubi surnud lähedaste hinged, leiab poiss kaleidoskoobi ning vaatab selle sisse, sama teeb neegripoiss Aafrikast. Poisis on tekkinud lootus ja uudishimu elu vastu ning ta sõidab paadiga saarelt ära.

Eesti filmiklassika

21. aprillil 2012 alustas ilmumist Eesti Päevalehe DVD-sari „Eesti filmiklassika“! See filmisari on eesti filmi sajanda sünnipäeva vääriline sündmus, mida on oodatud juba aastaid. DVD-plaatidele jõuab 45 palavalt armastatud mängufilmi, millest moodustuv sari koondab endas meie kultuuripärandi tähtsamaid tüvitekste mängufilmi valdkonnas. Tulemuseks on filmikollektsioon, mis kuulub aukohale igas Eesti kodus!

„Georgica“ on filmiklassika-sarja 21. film, ilmunud 08.09.2012.

Vaata lisaks:

Telesaade „Kaadris: Georgica“, ERR 2012. http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=134166

Mängufilmi „Georgica“ valmimist meenutavad lavastaja ja kaasstsenarist Sulev Keedus, filmi operaator Rein Kotov, üks produtsentidest Mati Sepping jt. Sulev Keeduse ja Madis Kõivu loomingut kommenteerivad Jan Kaus ja Priit Pedajas. Autor ja toimetaja Jaak Lõhmus, režissöör Märten Vaher, produtsendid Ruth Heinmaa ja Ingrid Nõmmik.

Fotosid filmi tegemisest leiab huviline Eesti filmi andmebaasi Eesti filmi varamu Erakogude galeriist Erika Laansalu kogust.

Lisalugemist:

Maimik, A. (1998). Traktaat maaviljelusest ja inimolemisest. Postimees, 16. okt.

Raudam, T. (1998). Eesti filmi kesktormaja Sulev Keedus. Sirp, 6. nov.

Torop, P. (2000). Identiteedi aegruumist [essee]. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 62-66.

Torop, P. (1999). Harimise kunst [arvustus]. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 65-73.

Teinemaa, S. (1999). Vastab Sulev Keedus [intervjuu]. Teater. Muusika. Kino, nr 8-9, lk 2-12.

Välisajakirjandus Sulev Keeduse „Georgicast“ [tõlk. Kaia Sisask ja Sulev Teinemaa] (2000). Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 73-75.

Hunt, K. (2000). Aeg kui vaha filmi käes [essee]. Teater. Muusika. Kino nr 5, lk 70-77.

Oja, M. (2009). Mällu tätoveeritud asjad. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 97-107, ill.