Avaleht » Filmiliigid

Huviinfo

Tootjafirma sünopsis

1940. a annekteeris Nõukogude Liit Eesti, aasta hiljem algas aga Saksa okupatsioon. 1944. a vallutasid Eesti taas Nõukogude väed ja 1947. a püstitati Tallinna kesklinna mälestussammas Teises maailmasõjas langenud Nõukogude sõduritele. Rahvas kutsus monumenti pronkssõdur Aljošaks. 1991. a varises Nõukogude Liit kokku ja Eesti taastas oma riikliku iseseisvuse. Eestlaste jaoks oli pronkssõdur pool sajandit väldanud okupatsiooni sümboliks, kuid venekeelsele elanikonnale tähistas see sõjas saavutatud võitu fašismi üle. 2007. a aprillis otsustas Eesti Vabariigi Valitsus teisaldada pingeallikaks muutunud pronkssõduri Tallinna kesklinnast sõjaväekalmistule. Selle tagajärjel vallandus pealinnas vägivaldne kaos. Kanal 2 dokumentaalfilmis antakse ülevaade viimase aasta jooksul pronkssõduriga seotud sündmustest ja taaselustatakse ajalukku minevad purustavad pronksööd neis osalenud inimeste kommentaaride abiga.
DVD reklaamtekst

Arvamusi filmist

Andri Maimets: Urmas E. Liivi /---/ filmi «Pronksöö: vene mäss Tallinnas» polnud lihtne vaadata. Näidatu vihastas, sundis teleri ees taas käsi rusikasse pigistama ja vängeid vandesõnu lausuma.Tõsi, pelgalt teledokumentalistikast lähtudes on tegu hindamatu pildijadaga, millesse oli kätketud põimik kuu aega tagasi Tallinna tänavatel toimunud vandaalitsemistest ja rahutustest. Kokku on kogutud nii professionaalseid teleülesvõtted kui ka veebis levinud amatööride mobiiltelefonisalvestused. Tubli töö! Kuid miks peaks vaataja vaid kuu aega pärast jäledat märatsemist tahtma seda kõike uuesti läbi elada? Kas pole haavad liiga värsked, et telepildis uuesti meenutada, kuidas purjus laamendajad Eesti pealinna keskuse napilt kahe ööga prügimäeks muutsid? Liiatigi, kuidas saaks jääda erapooletuks, kui filmis kõlavaid vene aktivistide rõõmsaid selgitusi «see on venelaste loomuses; nad näitavad, et neile on liiga tehtud» saadab pilt räigest kuritegevusest, taustaks Mihhail Glinka «Fantaasiavalss»?“ /---/
Maimets, A. (2007). Liiga varane ringvaade. Postimees, 25. mai, lk 39.

Raivo Järvi: Sulge haarama ajendas mind läinud nädala neljapäeval Kanal 2s näidatud «Pronksöö». Tegu oli sündmuste, mitte seletamisega. Kas tahtmatu või tahtliku objektiivsuse taotluses läks kaduma peamine fenomen – võimalus maailmale kuulutada, miks üks alandatud ja rõhutud riik pidi vabanema teda vaenanud kurjuse sümbolist. Heitlikud ja abitud olid põhjuste seletused, kaootiline kogu ideestik. Seda argumenteeritumad ja isegi kaastunnet äratavamad olid nende isikute sõnavõtud, kelle suurimaks unistuseks on pühkida maamunalt Eesti Vabariik. Kui poleks olnud politseiohvitseride kommentaare ja adekvaatselt esitatud peaministri omi, võinuks arvata, et tellimus on tulnud mujalt. Ekraanil rääkisid vene noored, kes vaat et juhuslike möödujatena veensid vaatajat vandaalitsemise õigustatuses. Ma ei suuda siiani mõista filmi autori ideed: mida tahtis ta oma teosega öelda? Või ehk polegi me enam oma riigi patrioodid? Uhkus oma riigi ja rahva üle on universaalne väärtus antiikajastust saadik. Igatahes arvan, et «Pronksöö» võtab tänulikult muiates vastu enamik näilisse objektiivsusesse rüütatud putinlikke telekanaleid. Kui kahju, et filmis sovetlikku sabatit trotsiva vanaprouaga sai rääkida vaid minuti...“
Järvi, R. (2007). Kingitus idanaabrile? Postimees, 1. juuni, lk 31.

Heimar Lenk: Kaameral on karm silm. Suures plaanis näitas ta transpordiametiühingu oranžis jopes eestlase jõulist müksu venelaste ühe liidri ribide vahele. Õnneks suutis viimane rahulikku meelt säilitada, muidu oleks suuremaks kakluseks läinud juba ammu enne valge telgi püsti panemist.
Filmi vaatamisel ei jää kahtlust, et just seesama telk tõi venelaste massid Tõnismäele. Inimesi saabus sadade kaupa. Õhtu algul näeme kaadris mitte verinoori, kes hiljem kesklinna segi peksid, vaid tavalisi keskealisi linnakodanikke. Vaade, mis neile avanes, külvas hinge kahtlusi. Keegi ei teadnud, mida oodata. Telk, mis pidi väljakaevamiste tarvis vaid trollipeatusse maetud sõjameeste haudu katma, varjas nüüd ka pronkssõduri enda. Pilt ei klappinud kokku peaministri eelneva lubadusega, et enne 9. maid pronksmeest keegi ei puuduta.
Filmis on meisterlikult mängitud välja minutitega kasvav pinge, kiired muutused rahvahulga ja politsei käitumises ning lõpuks negatiivse energia kriitilise massi ületanud plahvatus...
Lõhkumisest hullunud noorte suust kuuleb vaataja hirmuäratavaid sajatusi: meile sülitati hinge, maksame kätte, see öö jääb sajandeiks meelde, te veel kahetsete! Üks noormees üritab eesti keeli selgitada, et venelaste mõõt sai täis, tütarlaps räägib kodakondsuseta ja passita rahvast…
Peipsiäärselt surnuaialt alanud film lõpeb sama sümboolselt pealinna sõjaväekalmistul. Üha kasvav lilledemägi on pronksmehe saapad juba endasse peitnud. Oskuslikult valitud taustamuusika, mis ekraaniteose kestel on ulatunud Mihhail Glinka «Fantaasiavalsist» kuni Lev Leštšenko võidupäevalauluni, süvendab hetke mõju. Rahvast tuleb ja tuleb. Taustal vurisevad kümnete telejaamade kaamerad. Pronkssõdur pole iial olnud nii kuulus kui täna, viiskümmend kaks aastat pärast maailma suurimat sõda. On siis nüüd see sõda eestlaste jaoks lõppenud?“
Lenk, H. (2007). Valge telk! Miks ja kellele? SL Õhtuleht, 1. juuni, lk 10.

Mihkel Raud: Ühelt poolt võiks ju arvata, et Liivi töö aprillisündmuste rekonstrueerimisel oli lihtne. Kaadrid miljoniks klaasikilluks purunevatest vitriinidest, keskmist sõrme kujuteldava valitsusjuhi suunas vehkivast vene tüdrukust, Norman Batesi pilgul “eesti rahva äratamise“ teemal soiguvast rahvuslasest ja viimsedki inimlikud mõõtmed seljakotti pakkinud marodööridest tuleb vaid kokku monteerida ning David Lynch vajub kadedusest korisedes kokku.
Teisest küljest võis autoril tekkida kiusatus jutustada oma (meie?) lugu ühele või  – miks ka mitte – teisele poole kallutades ja selle kaudu isikliku tõeni üritada jõuda.“ /---/
Raud, M. (2007). "Vene mäss Tallinnas" - kaugel tõupuhtast dokfilmist. Eesti Päevaleht, 11. juuli.

Fakte monumendist

Pronkssõdur (algne ametlik nimi Tallinna vabastajate monument; vene keeles Монумент освободителям Таллина; kasutatud ka hüüdnime Aljoša) on monument Tallinnas, mis kuni 2007. aasta 27. aprilli varahommikuni asus Tõnismäel Tõnismäe haljakul Kaarli puiestee 13. 30. aprillil paigaldati skulptuur Kaitseväe kalmistule Filtri tee 14.
Monument avati 21. septembril 1947. aastal. Monumendi autorid on kujur Enn Roos ja arhitekt Arnold Alas. Andmed skulptuuri modelli kohta on vastukäivad. Nimetatud on raskejõustiklast Haljand Hallismaad, vasaraheitjat Helmut Pormeistrit, kunstitudeng Vello Rajangut, puusepp Albert Adamsoni ja isegi maadleja Kristjan Palusalut.
1964. aastal süüdati monumendi ees "igavene tuli". Selleks sillutati pargiteedele ja murule plaaditud väljak. Tuli kustutati 1991. aastal. Monument on püstitatud Teise maailmasõja ajal langenud sõjaväelaste mälestuseks.
Täpsemalt:
Pronkssõdur, http://et.wikipedia.org/wiki/Pronkss%C3%B5dur (9.04.2013).



Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm