Ants Eskola: Olla või mitte olla (2008)

Tekst filmi alguses

Film põhineb Ants Eskola mälestuste raamatul "Näitleja on ajastu lühikroonika", Ants Eskola avaldamata märkmikel, kaasaegsete mälestustel ja mõtetel. Filmis on kasutatud seni avaldamata visuaalseid materjale Ants Eskolalt ja Filmiarhiivist. Filmi autor on Ants Eskola lapselaps.

Filmile lisaks ka raamat

2008. aastal ilmus Ants Eskolast tema tütre Irene Esperki poolt kirjutatud ja tütrepoja Kristjan Paul Esperki poolt teostatud raamat „Näitleja Ants Eskola Solikamski vangilaagrites. Laagris tehtud joonistused“ (Kaanel ka pealkiri: Eesti Wabariigi & ENSV vahel: isamaast oblastiks). Tallinn: I. Virve, 2008 (Tallinn: Aktaprint).

Raamat sisaldab Eskolast säilinud Siberi vangrilaagrite märkmike kokkuvõtet ja  tütre mälestusi ning palju seni varjul olnud fakte näitleja elust, samuti seni avaldamata rikkalikku fotomaterjali ja näitleja enda poolt 1941-46 Siberis Solikamski vangilaagri barakkhaiglas surma oodates tehtud joonistuste seni avaldamata kogu.

Filmi autor Kristjan-Paul Virve oma filmist

Kristiina Davidjants: Ma ei hakka küsima, kuidas tulid mõttele teha Ants Eskolast film, vaid pigem küsin, kaua sa seda ideed endas kandsid.
Kristjan-Paul Virve: Umbes seitse-kaheksa aastat, aga Eneken Priks teatriliidust oli otseselt see, kes mulle ütles, et nüüd võiks pihta hakata. Tõsisem tegemine hakkaski kaks ja pool aastat tagasi.

Nüüd, täiskasvanuna filmi tehes, näed Ants Eskola elu ilmselt teistmoodi kui lapsena?
Kui vanaisa suri, olin ma nii kahekümneaastane ja aktiivsem suhtlus meie vahel jääb pigem lapsepõlve. Siis oli ta minule ennekõike vanaisa ja tema kui näitleja avastasin enda jaoks alles nüüd. Sellepärast oligi filmi tegemine minu jaoks kui avastusretk. Nüüd olen ise ka vanem, saan kõigest hoopis teistmoodi aru ja eks me kõik teame nüüd rohkem kui Nõukogude aja lõpus.
Mulle on oluline, et kui räägime Ants Eskolast ja tema rollidest, siis kõigis neis on tegelikult peidus kodeeritud sõnumid. See on tõdemus “Põrgupõhja uuest Vanapaganast”, et inimene ei pea kunagi olema see, kes ta tõepoolest on.
Ka vanaisa pani oma rollidesse kõik selle, mida oli elus näinud ja kogenud ning mis ümberringi tollal toimus.

Sinu filmile annavad suure emotsionaalse laengu ammused amatöörfilmid.
Jah, vanaisa filmis neid ise kaheksamillimeetrise kaameraga, kokku on 60 filmirulli. Metsikult palju materjali jäi filmist välja, kunagi ehk monteerin sellest kõigest kokku ühe teise filmi à la “Kuidas Ants Eskola maailma nägi”.
Vanaisa jälgis elu, see oli tema stiil. Talle meeldis seista tänavanurgal ja vaadata, kuidas inimesed käituvad, kuidas keegi jookseb, kõnnib või muidu end liigutab.

Millised Ants Eskola rollid on sulle endale kõige rohkem korda läinud?
Mulle meeldivad Kaval Ants “Põrgupõhja uues Vanapaganas” ja muidugi Maurus “Indrekus”. Visuaalses mõttes on üks minu lemmikfilme “Päikese lapsed”. See on 1932. aasta film. Vanaisa on seal veel noor ja nii ilus mees, et see ongi olnud praeguse filmi loomise üks tõukejõude – nooruspõlve visuaalne ilu, välimus. Kui me räägime Ants Eskolast, siis ei tohi unustada väljendit “Stiil – see on inimene”.
Davidjants, K. (2008). Kristjan-Paul Virve : Eskola ilu oli filmi alus. Eesti Päevaleht, 18. sept, lk 12.

Filmist kriitiku pilguga

Jaak Lõhmus: „Sõna domineerib. Pilt on seda saatmas. Mõnikord assotsiatiivselt, mõnikord illustreerivalt, vahel jutustavalt. Suurim probleem on ajastute tõepära edasiandmisega kroonikafilmide vahendusel. Autor on lähenenud emotsionaalselt. Mõni näide: Esperk meenutab kaadri taga, kuidas ta teenis aega ratsaväelasena ja et tuli ratsavahtkonnaga saata ka riigivanem Konstantin Pätsi. Eskola teenis kaitseväes 1927–28. Ekraanil näeme pärast Pätsi mainimist aga hoopis Rootsi kuninga Gustav V ratsasaatjaid 1929. aasta Tallinna-visiidil. Päts ei olnud riigivanem neil aastail, kui Eskola sõjaväes käis. Selliseid pildi-jutu anakronismide näiteid võiks tuua läbi terve filmi (räägitakse Estoniast 1930. aastail, aga näidatakse pilti 1913. aastast).

Laiatarbevaatajat anakronismid võib-olla ei häiri (mis sest, et vene sõjavangid II maailmasõjas illustreerivad juttu Siberis vaevlevatest Gulagi vangidest). See ei ole ju ajaloofilm, vaid vanaisa isiklikust vaatevinklist nähtud elulugu.

Eluloofilmide tegemine on kunst. Neid tehakse Eestis liiga vähe ja harva. Ants Eskolast valmis Mikk Mikiveri film 40 aastat tagasi. Nüüd on õnneks tehtud uus. /---/ Debüüt on korda läinud. Vaatamata sellele, et Eskola film professionaalses mõttes käriseb, loob valminu tervikliku emotsionaalse kaasatunde.“
Lõhmus, J. (2008). Ajastu lühikroonika - emotsionaalselt. Postimees, 22. sept, lk 14.

Tarmo Teder: „Mis oli see Eskola paljuandekuse säsi, tema isiksuslik salamootor, käivitav varjatud psühhofüüsiline aines, sellele film vastust ei anna ja paistab, et seda polegi üritatud. Küllap oli latt seatud laiema vaatajasihtgrupi ja kultuurharidustöö peale. Mina oleksin tahtnud näha just seda varjatud, mitteteadvustatud ollust, mida Eskola kiirgus nii väga aimata lasi, kuid seletada kahjuks mitte. /---/

Laias laastus oli film enam-vähem huvitav kuni 1940. aastate lõpuni, võib öelda, et kohatises võikuses (maharaiutud pead tünnis, elavad luukerad naridel) päris hea. Hiljem sundis tähelepanelikuks veel Eskola Ameerikas käik, kohtumine jalgalasknud naise, tütre ja pojaga. Aga pealesõjaaegse Eskola rollide kronograafia mattis filmi teise poole ja kunstilised püüded. Igatahes Ants Eskola 16millimeetriste filmide kogum on hindamatu ports lätteid, millest saaks teha omaette huvitava filmi.

Ja mis ikkagi oli Ants Eskola olemus? Sest see, mida ta oma polüfunktsionaalses andes teatrilavalt endast kiirata lasi, oli ikkagi sisemuse kate, 1930. aastate Estonias operetis loomuomane ja väljamängimiseks sisseõpitud mehaaniline sarm kui vana rasv. Mis aga jäi selle kihistuse alla, see filmist välja ei tule.“
Teder, T. (2008). Heade kavatsustega sillutatud kannatuste rada. Sirp, 26. sept, lk 17.

Jaak Allik: „Kõige olulisema ja teisi vajakajäämisi põhjustanud hädana tundukse filmil puuduvat tänapäevase pilguga tehtud portreefilmi stsenaarium ja seetõttu ka probleemiasetus.

Filmi aluseks on võetud Ants Eskola enese eluraamat „Näitleja on ajastu lühikroonika”, mida on täiendatud nende päevikukatkete ja mälestustega, mille publitseerimine 1986. aastal oli ilmselt mõeldamatu. Tulemuseks ei ole mitte probleemfilm ega ka võrdväärse kunstniku loodud portreefilm, vaid pigem mälestusteraamatu kinematograafiline illustratsioon, animeeritud perekonnaalbum algupoolel ning näitlejast olemasolevate filmikaadrite kogum lõpuosas, mida rikastavad Adolf Šapiro väga täpsed ja analüüsivad mõtisklused. Spetsiaalselt just selle 96 minutit kestva linateose jaoks filmitud või arhiividest leitud materjale on kahjuks vähevõitu. Filmi kõige emotsionaalsemad kohad on peale Eskola enda loomingust jäädvustatud kaadrite just amatöörfilmilõigud taaskohtumistest lastega Ameerikas ja värsked mälestuskillud lisaks Šapirole veel Astrid Lepalt, Meeli Söödilt ja Kalju Haanilt.
/---/
Paraku segab peategelase vaimse maailma ja kunstnikutee jälgimist filmi äärmiselt ülekuhjatud ja kirju audiovisuaalne keel. Ajal, kui me tahaksime süveneda huvitavatesse fotodesse ning Eskola vapustavatesse laagrijoonistustesse, vilgutab režissöör nende taustal ja vahel kulunud filmikroonikaga. /---/ Liigne „müra” valitseb ka filmi helikujunduses. Tekste on pandud lugema terve nooremate tippnäitlejate brigaad. /---/ Aga ühekordsel vaatamisel on raske märgata nende häälte kasutamises selget süsteemi ja mõista, millal kuuleme neutraalset diktoriteksti, millal Eskola enda mõtteid, millal autori mõtisklusi, millal aga hoopis filmist läbivilksatavate isikute mõtteavaldusi jne. Nii lisandub pildilisele kirevusele veel hääleline segadik. Filmi alguses peale tungiv ja hiljem vilksatav „pseudohollivuudlik” esteetika jäägu maitseküsimuseks. Kõige rohkem aga häirib korduvalt kasutatav võte summutada Eskola enese hääl meile näidatavais unikaalseis rollijäädvustustes kas tema enese või kellegi teise kommentaaride ja mõtete pealelugemisega.“
Allik, J. (2009). Katse portreteerida ajastu lühikroonikat. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 92-103.

Vaata lisaks:
Virve, K-P. (2009). Vastus dokumentaalfilmile "Ants Eskola: Olla või mitte olla" "Kultuuriuudistes" tehtud rünnakule ja Jaak Alliku kriitikale. Teater. Muusika. Kino, nr 6/7, lk 149-155.

Ants Eskola, http://www.efis.ee/et/inimesed/id/395