Avaleht » Filmiliigid

Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas (2006)

TPÜ filmi ja video õppetool: bakalaureusetöö

Tudengifilmid | Noortefilm Kestus: 22:00

Huviinfo

Rasmus Merivoo oma filmist

"Film räägib tegelikult sellest, kuidas inimestel on kalduvus jaguneda rühmadesse ning lasta teistel enda eest otsustada," iseloomustab Merivoo "Tulnukat". Tema sõnul ei olnud filmi eesmärk rullnoklust kui niisugust resoluutselt hukka mõista, vaid inimestele meenutada, et oma valikute eest vastutab igaüks ise.
Kressa, K.(2006) Filmitudengite lõputööde huumor: leebe, absurdne, must. Eesti Päevaleht, 9.sept.

Katkeid intervjuust:

Kümme aastat tagasi valmis ja lekkis kohe internetti noore autori Rasmus Merivoo ropult naljakas lühimängufilm „Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas“ – lugu rullnokkade elust – ja sai hoobilt löökfilmiks. Nüüd tähistatakse selle sünnipäeva eriseansiga.

Palju õnne, Rasmus. Ei teagi kohe teist sellist filmi, mille puhul juba 10. sünnipäeva tähistataks, seda enam, et tegu on tudengitööga.

Vägev jah. Ma tänan!

/---/

Roppuste pärast – ainuüksi sõna «t..a» kasutatakse napi 22 minuti jooksul 63 korda, luges keegi fänn kokku – sai see film kõvasti nahutada.

Paraku küll. Aga oli ka algusest peale selge, et sellesse esimesse tõkkesse joostakse sisse ja jäädakse sinna kinni. Enne kui saadakse aru, et sellest võib ka üle hüpata.

Kui koolis selle kaitsmiseks läks (Merivoo lõpetas «Tulnukaga» Tallinna Ülikooli – T. T.), oli mul ettevalmistus juba tehtud. Ma olin valmis, et hoobid vastu võtta. Kõigepealt jooksis tõkkesse sisse Valentin Kuik, kes küsis, kes need tüübid on ja kus küll sellised elavad. Selle peale tõusis püsti Olev Remsu ja küsis vastu, et mis mõttes, et tema enda pojad on sellised… Siis sekkus veel Tiina Lokk, temale vastas omakorda Sulev Keedus ja nii nad seal paugutasid. Ma ise ei pidanudki väga sõna võtma.

Ja hindeks saite te lõpuks…?

…A.

Jüri Sillart lõi rusikaga lauale ja ütles, et meil on siin praegu võib-olla esimest korda film, kus autor on ise nii ausalt mängus sees, et see on tema visioon, et ta ei üritagi teha nii, nagu on varem tehtud, vaid minna oma teed. Ja juba selle eest tuleb anda hea hinne.

Mis aga roppustesse puutub, siis ma ei planeerinud tegelikult, et nad nii palju ropendavad, aga kirjutades… hakkavad tegelased ise oma elu elama, ja ma mäletan, et ma põksusin lõpuks kõvasti naerda, kui nad nii ropuks kätte läksid.

/---/

Kust on pärit teie rullnokad?

Ikka elust enesest. Rullnokkade elu, kogu see subkultuur on ju väga huvitav nähtus, mis kusagile ei kao, vahet pole, millised on nokad – on lihtsalt selline eluviis, eksistentsivorm, mida on tegelikult jumala tore kõrvalt jälgida…

Kuni sulle otse näkku ei lööda?

(Naerab.) Nojah. Selles mõttes tore, et need on inimesed, kes on enesega kuidagi rahul. Kultuuriinimestega suheldes on enamasti hästi palju ängi ja vaeva, millegagi ei olda nagu rahul, tundub, et isegi siia maailma sündimine on vaat et suur viga ja eksitus. Ja siis seal kõrval on järsku selline seltskond, kes lihtsalt eksisteerib koos oma lihtsate rõõmudega. Kui tahan autoga kiiresti sõita, siis lihtsalt sõidan! Elus pole palju vaja, et mõnus oleks.

Huumor on võti, kuidas maailma jälgida. Ei maksa teravaks minna kriitikaga. See ei vii kusagile. Minu meelest on palju mõnusam suhelda kõigiga, vahet pole, mis gruppi nad kuuluvad.

Kas filmil oli mingi konkreetne ajend ka? Mõni sündmus? Juhtum? 

Kui ma vaid teaks nende inimeste nimesid, kes kunagi Haapsalu lennuväljal kiirendusvõistluse ajal küsisid, kuidas vetsu minna… siis ütleksin neile edasi oma sügavaimad tänusõnad. Seda oli hästi mõnus kuulata, kui ropult, ja üldse mitte halvas mõttes, on võimalik küsida teed vetsu… Seal oli tõeline elu sees. Ja kui luuleliselt, teatud mõttes muidugi, see kõlas. Väga lahe maailm, millega ma juhuslikult kokku puutusin.

Ja siis oli veel Jeesus – see, kuidas ta tuleb tagasi praegusesse aega ja satub sellisesse seltskonda, et mis siis temaga juhtuks. Oh, palju oli…

Ma ei eita, et selles kõiges on ka trotsi toonase eesti filmi vastu, et see on selline pühadus, kunst suure algustähega. Isegi ropendada ei osatud, selline teatrikooli ropendamine, kus sõnadele antakse kunstlikult kaalu juurde, aru saamata, et see on kõigest käibevahend ja seda võiks kergemalt võtta. Mina ei tahtnud pühadust põlistada, vaid jäädagi pidama selle esmase, toorevõitu tasandi juurde.
/---/

Intervjuu terviktekst Postimehe tasulisel digilehel:
http://kultuur.postimees.ee/3698007/elu-on-seiklus-v-u-kull
Tuumalu, T. (2016). Elu on seiklus, v...u küll! Postimees, 18. mai, lk 21.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm