Dorian Supini portreefilm ühest kaasaja huvitavamast heliloojast Valentin Silvestrovist.
Mosaiikne linateos annab värvika pildi ukraina helilooja Valentin Silvestrovi põnevast isiksusest ja loometeest, täis võimu ja vaimu vastasseisu. Oma muljeid Silvestrovist jagavad tema põlvkonna- ja mõttekaaslased Sofia Gubaidulina, Igor Blažkov, Tatjana Gridenko, Aleksei Ljubimov, Andrei Volkonski, Manfred Eicher, Arvo Pärt, Andres Mustonen jpt. Intervjuud põimuvad episoodidega Silvestrovist musitseerimas klaveri taga, sekkumas temperamentselt oma teoste prooviprotsessi, rääkimas oma kodus muusikast, lõikudega tema teoste esitustelt ning vanade fotode ja dokumentaalkaadritega. Meenutatakse 1950-1960. aastaid, mil oma muusikatee alguses avangardset dodekafoonilist muusikat viljelevat heliloojat kiusati Nõukogude Liidus taga. Kiievi konservatooriumi lõpetamisel ei antud talle isegi lõpudiplomit, pikka aega tema teoseid ei esitatud. Tudengipõlves kuulus ta koos mõttekaaslastega põrandaalusesse „Blažkovi rühma“, kus salakohtumistel kuulati lääne muusikat ja otsiti kontakte sealsete heliloojatega. „Antisovetliku tegevusega“ seotud KGB jälitustest räägivad kohati lausa anekdootlikke lugusid dirigent Igor Blažkov ja muusikaõpetaja Nina Naiditš. Seitsmekümnendatel pöördub endine avangardist meloodilisema ja tundelisema muusika poole. „Avangard on oskus avangardist eemalduda,“ kommenteerib helilooja ise oma stiilipööret. Filmi lõpuosa keskendub Silvestrovi muusikale, millest räägivad mitmed tuntud interpreedid. Tema muusika seab esitusele väga suuri nõudmisi, leiab muuhulgas Andres Mustonen. Heliteose interpretatsioonile rõhudes märgib helilooja ise: „Teos on partituuris olemas, nüüd tuleb öelda vaid üks võlusõna, ja see teos hakkabki elama!“
Vaata lisainfot selle filmi kohta