Avaleht » Filmiliigid

Nipernaadi (1983)

August Gailiti romaani "Toomas Nipernaadi" ainetel

Mängufilmid | Teekonnafilm | Draama Kestus: 88:00

Huviinfo

Tallinnfilmi sünopsis

Film on lugu loovisiksusest, kunstnikust, kes püüab väljuda argipäevasest rutiinist ja üritab põgeneda iseenda eest uute olukordade abil ja kaudu, proovides ja nautides oma võimeid fantaasiates, mängulises tegevuses, mängult-armastuses.
(Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 266)

Kes oli Toomas Nipernaadi?

„Toomas Nipernaadi on üks neist kirjanduslikest kreatuuridest, kes rändab mitte ainult eesti esimese novellromaani lehekülgedel talust tallu ja külast külla, vaid ka müütilise kujundina eesti üldkeeles endas, tähistades elurõõmsat, kergemeelset ja pealiskaudset inimest. Ta ajab tüdrukutel pead segi, jutustab kokku ilmad-maad, lubab losse ja varandusi ja … põgeneb siis mängust. Ta vahetab oma identiteete nagu päevasärke, olles parvepoiss, pastor, taluperemees, muinasteadlane, sookuivataja, rätsep, madrus – kes iganes. Alles viimases novellis „Seeba kuninganna”, kui kevadest on saanud sügis ja väsinud ning vaene Nipernaadi on saanud oma viimase võidu – pannud Maret Vaa ennast armastama –, kui siis pärast seda tuleb Nipernaadi naine Inriid ja viib ta ära, sest „ühes lume tulekuga peaks ta jälle inimeseks saama”, selgub, et Nipernaadi oli tegelikult üks boheemlik kirjanik.

Aga August Gailiti (1891–1960) romaani võlu ei peitu üksnes impressionistlike looduskirjelduste, „1001 öö” laadis fantaasiarohkete lugude jutustamises. Žanriliselt küll suvitusromaaniks (tegevus algab kevadel ja lõpeb hilissügisega) liigituv – nagu tosin aastat varem ilmunud F. Tuglase „Felix Ormusson” (1915) – teos kannab oma allhoovustes sõnumit, mida Gailitist „Eesti kirjandusloos” kirjutanud Epp Annus on näiteks võrrelnud don Quijote sõnumiga. Nii nagu „don Quijote elab oma kujutluslikus, rüütliromaanidest pärit maailmas ja peab seetõttu tegelikkusega suhestudes üle elama pidevat ontoloogilist segadust”, nii tuleneb ka Gailiti romaani sisepinge tegeliku ja unistuste maailma, olemasoleva, võimaliku ja võimatu ühitamiskatsete paratamatust luhtumisest. Nipernaadi arhetüüpe võime maailmakirjandusest don Quijote kõrval leida aga teisigi. Tema seiklusi jälgides meenuvad Odysseuse eksirännakud ajas ja ruumis, aga ka ürgse võrgutaja arhetüüpi kehastav Don Juan ja miks ka mitte „igavene juut”, kingsepp Ahasveerus, kes legendi järgi oli sunnitud lõputult rändama karistuseks selle eest, et ta ei lubanud Jeesusel Kolgata teel oma maja ees jalgu puhata.
Veidemann, R. (2011). 101 eesti kirjandusteost. Tallinn: Varrak, lk 72.

Stsenarist Nipernaadist

Juhan Viidingu stsenaariumi esildis selgitab filmi-Nipernaadi olemust:

“”Toomas Nipernaadi” ainetel tehtav filmistsenaarium kujutaks endast mina-keskse isiku lugu, kes vaistlikult tajub oma egotsentrismi ja püüab seda “ületada” heade sõnade, meelelahutuse, fantaasiamängude ja heategudegagi, kuid kelle väärtuspilt on kaunis udune, utreeritud boheemlus tasakaalutu ja enesehinnang traagiliselt liialdatud. On tegemist näiliselt avatud, ekstravertse inimesega, kes tegelikult, olemuslikult on kinnine, kõikuv ja kompleksoosne”.
R-1707, sü 2159

Filmi saamisloost

Tootmine: 28.05.1982-01.03.1983

Idees ekraniseerida August Gailiti samanimeline raamat polnud midagi uut, kuigi mitmed endised Tallinnfilmi töötajad on meenutanud tollase filmitoimetaja Lennart Meri ütlust, mille kohaselt tema oli pannud „Nipernaadi” toimetuse kõige alumise sahtli kaugemasse nurka, et keegi seda käppida ei saaks. Võimalik, et nii see oligi, kuid kaheksakümnendate alguseks oli Kaljo Kiisk, tollal tuntud pigem kui märulilaadsete filmide lavastaja, jõudnud punkti, mida ta iseloomustas 2007. aasta intervjuus järgmiselt: „Siin („Nipernaadis”) oli väga palju taga emotsionaalset seisundit minust. Mida vanemaks sain, seda rohkem pöördusin selle raamatu juurde tagasi, siit pikalt ja sealt natuke. Ja nii üksikute juppide kaupa hakkas ta mulle minema siia, hinge.”

Hiljem lisas Kiisk, et on tänulik oma väimehele Juhan Viidingule, kes olla öelnud: „Sul on ägedad ja vägevad ja võitlusrohked asjad. Teeme midagi täiesti hingele, teeme „Nipernaadi”.”
Davidjants, K. (2012). "Nipernaadi" kannab lõputut igatsuse vaimu. Eesti Päevaleht, 20. juuli, lk 20.

Jüri Sillart: „“Nipernaadi“ oli Kaljo jaoks tähtis film, mida ta plaanis kaua. Meie hakkasime rääkima temaga „Nipernaadi“ tegemisest veel sel ajal, kui „Metskannikesi“ filmisime.

Olev Remsu: „Mulle rääkis Kaljo Kiisk, et ta käis Moskvas Goskinos ühe esimehe asetäitja jutul. Ütles, et on teinud neli punast filmi, mida stuudio tahtis. Kas ta nüüd võiks saada sellise filmi, mida ta ise tahaks teha. Nii saigi ta endale teha „Nipernaadi“ filmi.“

Halja Klaar: „Kaljo ütles mulle, et ta peab neid punaseid asju tegema, et saada teha seejärel „Nipernaadit“.“ Kui selline tehing toimus, siis sai see olla vaid härrasmeeste omavaheline kokkulepe, kus luges suusõnaliselt antud lubadus. Moskvas tekkinud tehingu kasuks räägib ka filmi ümber tekkinud segadus Tallinnas, kus Moskvas tehtud kokkulepetest ei pruugitud teada.

Tallinnfilmi vastuseisu tagamaadest „Nipernaadile“ ja raskustest filmi tegemisel täpsemalt:
Davidjants, K. (2007). Nipernaadit otsimas. Dokumentaalfilm.
Laasik, A. (2011). Filmilavastaja ja näitleja Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast. Tallinn: Eesti Päevalehe Kirjastus, lk  357-381.

Peaosalist oli raske valida

Filmi teha oli lihtne, võttesse minek oli keeruline, on iseloomustanud „Nipernaadi” tegemise protsessi filmi operaator Jüri Sillart. Lisaks jagelustele Tallinnfilmi kunstinõukogus oli põhiliseks probleemiks peaosalise valik. Favoriitideks peetud Aarne Üksküla ja Lembit Ulfsak ei olnud proovivõttel need Nipernaadid, keda Kiisk oma vaimusilmas nägi ning Sillarti sõnul „läks paanikaks”.

„Hakkasime siis kõiki sobivas eas näitlejaid tuimalt läbi tampima. Tõnu Kark oli kõigis eelmistes filmides mänginud, ja nii palju mänginud, et teda hüüti juba nimega „eesti kino kark”.

Jätsime ta alguses sellepärast välja, aga tema oli siiski parim,” meenutab Sillart. Kiisk ise on andnud veidi täpsema seletuse, tema sõnul mõjusid korraga nii Kargi noorus kui ka tema liikuvus. Kark oskas olla korraga nii emotsionaalne kui ratsionaalne.
Davidjants, K. (2012). "Nipernaadi" kannab lõputut igatsuse vaimu. Peaosalist oli raske valida. Eesti Päevaleht, 20. juuli, lk 20.

Tõnu Virve: „Juhan [Viiding] oleks tahtnud väga Nipernaadit mängida. Arvan, et just tema käivitaski filmi tegemise idee. Roll oleks talle ka oivaliselt sobinud. Aga sellega polnud nõus ei Kaljo Kiisk ega operaator Jüri Sillart. Rollile tehti lõputuid näitlejaproove. Kaljole ei meeldinud ükski Nipernaadi. Tajusin, et Kaljo ootas, et kas mina või Jüri teeks Nipernaadi rolli mängimise ettepaneku temale. Jüri tegi lõpuks ettepaneku, et proovi kutsutaks hoopis Tõnu Kark. Tõnu tegi näitlejaproovis Kiiska üks-ühele järele ja lavastajal ei jäänud midagi üle, ta oli nurka mängitud. Nii sündiski filmi Nipernaadi – Tõnu Kark.“
Virve, T. (2007). Kuidas filmiti "Nipernaadit"? Eesti Päevaleht, 3. nov, lk 24.

Mis puutub Nipernaadi rolli Juhan Viidingule määramisse, siis seda kui ühte võimalust mäletab ka Tiina Lokk. Tegelikult pole järel ühtegi paberit, mis väidaks, et teda oleks kas või proovivõttele kutsutud. Läbi käivad teised nimed: Lembit Ulfsak, Aarne Üksküla ja Arvo Kukumägi. Ka Kaljo Kiisa kandidatuur Nipernaadiks pole tõsiselt võetav. Filmi valmimise ajal küsitakse talt otse: „Kas sa oled ise unistanud Nipernaadi osast?“ Kaljo Kiisk vastab niisama otsekoheselt: „Olen küll, aga ma jäin vanaks. /---/“
Täpsemalt vaidlustest rollikandidaatide üle: Laasik, A. (2011), lk  363-369.

Filmidebüüt

Katrin Kohv - EMA lavakunstikateedri 1. kursuse tudeng
Vilma Luik - EMA lavakunstikateedri lõpetanu (10. lend, 1982)
Jaan Rekkor - EMA lavakunstikateedri lõpetanu (10. lend, 1982)
2. filmiroll: Aire Johanson - Endla näitleja

Võttekohad

1. novell Vastseliina-Pältre (Võrumaa)
2. novell Põlula (Lääne-Virumaa)
3. novell Otepää (Valgamaa)
4. novell Häädemeeste (Pärnumaa)

Jüri Sillart: „Pärast filmi läbivaatust tuli Jüri Müür minu juurde, surus kätt ja ütles, et seni pole veel keegi Eesti loodust mängufilmis nii ilusasti üles võtnud.“
Laasik, A. (2011), lk  370.

Filmi vastuvõtust

Filmi valmides täitis stuudiot vaimustus. Läbivaatusel kunstinõukogus väljendati seda üksmeelselt. /---/ „Nipernaadi“ oma lüürika ja sooja huumoriga läks kinodes hästi. Ent kriitikas, eriti alalhoidlikumat sorti literaatide sulest, on filmi lausa mustatud Nipernaadi kuju Gailiti-kauge tõlgenduse pärast - filmis ei kopeerita täpselt raamatutegelast.

„Ent milline Nipernaadi. Üleni valges nagu Limonaadi Joe on ta oma kunagi temast nii lahutamatu kandle nüüd vahetanud niklist ja kroomist sätendava, ainsagi tolmukübeme ja poripritsmeta „Husqvarna“ jalgratta vastu. /---/ Kaljo  Kiisa filmis on Toomas Nipernaadist saanud pikareskse romaani tegelane, ringihulkuv eluvend ja sekeldaja, kes suurt ei hiilga ei sisemise intellekti ega luulemeelega.“
Lõhmus, A. (1983). Nipernaadi ja nipitiri. Edasi, 25. juuni, lk 5.

Literaatide rünnakuid Nipernaadile tasakaalustas Eesti filmikriitika, kes selles vaidluses asus tegijate poolele:

„Kaljo Kiisa – Tõnu Kargi nimikangelane on lihtsakoelisem, maamehelikum, heasoovlikumgi, vähem donžuanlik, enam donkihotlik kui kirjaniku oma. Silmatorkav püüd teha head, võimaluse korral ka õiglust jalule aidata vastandab ta küllalt teravalt ajastu ühele valusamale inimprobleemile, meiegi päevade hingehädadele – rikastuspüüdele, pragmaatilise elukäsitluse ülehindamisele.“
Elmanovitš, T. (1983). Toomas Nipernaadi rännuseiklused. Rahva Hääl, 5. juuni.

„Nipernaadi võiks ju rännata kas või Harley Davidsoniga, kui see ära veenab. /---/ Siinkirjutajale näib, et „Nipernaadi“-film peatas meie filmi vaba langemise pärast mitut kunstilist ebaõnnestumist järjest. Aga meie filmi mainet mõjustab lihtsalt väikefilmitootmise loomulik häda: kõik vead tunduvad seaduspärastena ja kõik õnnestumised juhuslikena!“
Ruus, J. (1983). Toomas Nipernaadi filmielu. Sirp ja Vasar, 28. okt, lk 11.

Kolmkümmend aastat hiljem

Eesti film 100

Režissöör Kaljo Kiisa "Nipernaadi" on Tallinnfilmi esimene värvifilm, mis projekti "Eesti film 100" raames Soomes taastati. Pilt digiteeriti ja taastati Digital Film Finlandis Soomes ja heli Film Audios Eestis. Linastus uuesti 24. oktoobril 2007. aastal Tallinna kinos Sõprus koos Kristiina Davidjantsi dokumentaalfilmiga "Nipernaadit otsimas". Dokfilm on uurimus, mis avab arhiivimaterjali ja meenutuste kaudu nii mõnegi  ootamatu nurga “Nipernaadi” sünnis. Teoses on intervjueeritud ka Kaljo Kiiska.

"Nipernaadi" jäi kinosse 15. novembrini kahe seansiga päevas. Üks taastatud "Nipernaadi" seanss toimus 27. septembril Göteborgi raamatumessi ürituste hulgas.
Eesti Film 100, http://www.ef100.ee/index.php?article_id=94&page=71&action=article& (23.07.2012).

Koht edetabelis

Koht Eesti parimate filmide edetabelis kuulutati välja ETV saates "Ringvaade" 18.11.2011:

1. „Sügisball“ (2007), rež Veiko Õunpuu
2. "Hullumeelsus" (1968), rež Kaljo Kiisk
3. "Kevade" (1967), rež Arvo Kruusement
4. "Viimne reliikvia" (1969), rež Grigori Kromanov
5. "Ideaalmaastik" (1980), rež Peeter Simm
6. "Georgica" (1998), rež Sulev Keedus
7. "Nipernaadi" (1983), rež Kaljo Kiisk
8. "Hukkunud Alpinisti hotell" (1979), rež Grigori Kromanov, Jüri Sillart
9. "Naerata ometi" (1985), rež Leida Laius
10. "Püha Tõnu kiusamine" (2009), rež Veiko Õunpuu
Ringvaade, Eesti Televisioon, ERR, http://etv.err.ee/index.php?05593527&video=2000 (16.01.2012).

Filmikriitikute poolt valiti "Nipernaadi" Eesti filmiajaloo kuue parima linateose hulka.
Tallinnfilm, http://www.tallinnfilm.ee/index.php?article_id=152&page=58&action=article& (14.01.2012).

Eesti filmiklassika

21. aprillil 2012 alustas ilmumist Eesti Päevalehe DVD-sari „Eesti filmiklassika“! See filmisari on eesti filmi sajanda sünnipäeva vääriline sündmus, mida on oodatud juba aastaid. DVD-plaatidele jõuab 45 palavalt armastatud mängufilmi, millest moodustuv sari koondab endas meie kultuuripärandi tähtsamaid tüvitekste mängufilmi valdkonnas. Tulemuseks on filmikollektsioon, mis kuulub aukohale igas Eesti kodus!

„Nipernaadi“ on filmiklassika-sarja 14. film, ilmunud 21.07.2012.

 

 

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm