Magnus (2007)

Kadri Kõusaar,  filmi stsenarist ja lavastaja

Filmi sõnumist. Usutluses Tiit Tuumalule ajalehes Postimees märgib Kõusaar, et kahjuks on teose retseptsioonis fookus filmi sõnumilt kohtuvaidluse käigus vajunud kuhugi kõrvale. “Tegelikult püstitab ju film väga olulisi küsimusi – ja puudutab tegelikult kõiki, sest me kõik oleme lapsed ja/või vanemad. Kõik saavad filmi vaadates küsida: «Mida mina sellises olukorras teeks? /…/ Üks filmi sõnum on see, et vanemad märkaksid oma lapsi – laste muresid ei tohi alahinnata –, need võivad lõppeda väga traagiliselt.”

Kummastava filmiloo tagapõhjast. Rääkides sellest, kuidas ta sellise ehmatava loo juurde üldse jõudis, leiab autor, et kahjuks on sellised asjad meil täna liigagi tavaliseks muutunud. “Eesti on noorte inimeste enesetappudelt maailma esikümnes. Neid juhtus ka minu lähikonnas… Kõik need lood tundusid nii kummastavad – miks tahab noor, terve, kena inimene endalt elu võtta? Mis on selle taga? Kusjuures, paljude nende juhtumite juures oli inimene juba enne igal pool rääkinud, et tahab seda teha, aga kedagi suurt ei huvitanud – kõigil oli omaenda elu. /…/ Mulle tundub, et see on üldisem ühiskonna protsess – tegemist on lihtsalt inimeste võõrandumisega nii üksteisest kui elu olulistest alustaladest; see on emotsionaalne pankrotistumine.”

Teose idee sündis kohe filmina, meenutab Kõusaar. “Ilmed, žestid, helid, väga konkreetsete paikade väga konkreetne meeleolu; segane ja mõnikord väga inetu inimloomus ilusa looduse taustal; iseenesest mõistetav ja loomulik, ent samas pingeline ja häiriv atmosfäär ühekorraga… /…/ Olen alati tahtnud filme teha, aga tehniline pool kohutas. See idee aga oli nagu kilp, mis kõik need hirmud ja takistused laiaks lõi. Loominguline pool sündis nagu iseenesest, probleemid olid pigem rahalist ja praktilist laadi.”

Välismaise tootja ja operaatori leidmisest. “Produtsent Donal Fernandesiga tutvusin juhuslikult Londonis. Ta käis mul suvel Eestis külas ja nägi kõrvalt mu meeleheitlikke telefonikõnelusi USA produtsentidega, mis juba olid ummikusse jooksmas. /…/ Sümpaatiast minu, mu stsenaariumi ja Eesti vastu otsustas Donal ise peaprodutsendiks hakata ja rahastada filmi oma säästudest."

"Operaator Pawel Sobczyki demo-DVD sain tuttavalt Saksa produtsendilt. Nii kui nägin Paweli poeetilisi, unenäolise valgusega kaadreid, saatsin talle meili, kus tutvustasin ennast ja ütlesin, et tahaks temaga väga tulevikus koos töötada. Nii asusimegi meilivahetusse ja saime headeks sõpradeks.”

Cannes’i pääsemine oli noorele filmitegijale muidugi suur üllatus: “Kui ma Tallinna postimajast Cannes’i kolme programmi jaoks kolm DVD-d teele saatsin, oli mu lootus ikka väga väike, sest ma teadsin, et nad saavad mitu tuhat filmi ja valivad neist välja viiskümmend.”
Tuumalu, T. (2007). “Magnus“ süüvib enesetappu. Postimees: AK, 28. apr.

Filmi dokumentaalsest lõpust rääkides nendib Kõusaar, et selles sisalduv pööre sümboliseerib elu jätkumist. “Me kõik teeme vigu. Mõnel veal on aga saatuslikumad tagajärjed, nagu mu film näitab. “Magnus” on õigupoolest nagu hoiatus: armasta oma lapsi, enne kui on liiga hilja…”
Malmi, T. (2008). Ükskõik kelle film võib pääseda Cannes'i [intervjuu Kadri Kõusaarega Soomes Sodankylä filmifestivalil (ajakirjast Filmihullu 2007, nr 4)]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 99.

Mart Laisk, isa osatäitja

Filmiks "Magnus" vormunud isikliku loo üht peategelast kehastanud Mart Laisk tunnistab, et poja surm on talle tänaseni suurim tarkuseallikas. “See omandab järjest uusi tähendusi ja osutab, kuidas miski asi midagi mõjutab. See on mu õppetund. Muidugi mitte selline, mida sõbrale soovitaks. /.../ Kui rääkisin seda lugu Kadrile, siis selle mõttega, et kes noorele tüdrukule filmi jaoks ikka raha annab. Aga käima ta läks – alahindasin Kadri läbitrügimisvõimet."

Mart tunnistab, et film "Magnus" on konkreetselt tema ja ta poja lugu, ehkki mõningaid sündmusi on muudetud. Mõtteid ja tundeid ometi mitte. "Juba siis, kui poja enesetapp üheksa aastat tagasi aset leidis, tundsin ma mingil põhjusel ja kõige selle käigus, et siin on peidus kunstiteos. Võib-olla sellepärast, et see oli väga karm, võimas üleelamine. Kuna inimestel on kombeks sublimeerida oma suuri tunge, tugevaid emotsioone,  ju ma siis tundsin, et see peab mingil viisil leidma oma väljundi," meenutab mees.
Naised, http://publik.delfi.ee/archive/article.php?id=26023627 (22.02.2012).