Tuulte pesa (1979)

Tallinnfilmi sünopsis

Filmi tegevus toimub Eesti külas pärast II Maailmasõja lõppu, murrangulistel sõjajärgsetel aastatel - ajal, mida ilmestasid teravad sotsiaalsed konfliktid ja maailmavaatelised kokkupõrked. See oli keeruline ja vastuoluline aeg meie rahva elus. Film on žanrilt psühholoogiline draama.
(Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 128)

Filmi saamisloost

Filmi tootmine 25.08.1978 - 14.06.1979.
Filmi eelarve 360 000 rubla

Täispikk mängufilm „Tuulte pesa“ oli Olav Neulandi diplomitöö Moskva Kõrgemate Režii- ja Stsenaristikakursuste lõpetamisel (tema juhendajad olid mainekad režisssöörid Vytautas Žalakevičius ja Gleb Panfilov).

Filmi stsenaarium laekus Tallinnfilmi vabariikliku stsenaariumide konkursi võistlustööna 1977. aastal, pealkirjaks „Võõras“, autoriteks G. Kanovičius ja I. Fridbergas. Need autorid olid juba kord metsavendluse teemat käsitlenud. Nimelt sündis just nende stsenaariumi põhjal film „Keegi ei tahtnud surra“ (1965) /---/. Teist samateemalist filmi autorid oma, Leedu filmistuudios teha ei lootnud, ja nii saatsidki nad ülalmainitud stsenaariumi Tallinnfilmi stsenaariumide võistlusele. Selle vastu tundis huvi mitu režissööri (Grigori Kromanov töötas stsenaariumiga, aga langes partei keskkomitee silmis ebasoosingusse ega saanud jätkata). Lõpuks tegi sellest filmi Olev Neuland, filmi, mis tõi talle sedamaid suure tuntuse ja tunnustuse.

Autorid püüdsid maalida sellest ajast ja inimestest realistliku portree. Selleks tuli filmigrupil sõita pärapõrgusse, filmida tõelises metsatalus, kasutada rekvisiitide ja kostüümidena inimestelt laenatud esemeid. Valiti ka sellised näitlejad, kes polnud veel lootusetult omandanud kinostampe, ja kasutati tegelastena n-ö inimesi elust – kohalikke külaelanikke -, kes tõid endaga kaaasa kordumatuse ja maaläheduse ning võtsid ära professionaalidelt „suurejoonelise“ mänguvõimaluse.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 128.

Näitlejatest ja debüütidest

Rudolf Allabert – Noorsooteatri näitleja. Mänginud mitme liiduvabariikide filmides, kümmekond rolli Tallinnfilm filmides
Nelli Taar – Võru rajooni postiljon, debütant
Anne Maasik – RAT Vanemuise näitleja, debütant
Evald Aavik – RAT Vanemuise näitleja, rollid kahes mängufilmis
Tõnu Kark – Rakvere teatri näitleja, debütant
Vaino Vahing – Tartu Riikliku Ülikooli õppejõud, kirjanik, mänginud ühes mängufilmis
Ain Lutsepp – Tallinna Riikliku Konservatooriumi üliõpilane, rollid kahes mängufilmis
Alfred Ploompuu – pensionär
Gunnar Vilms – Tallinnfilmi töötaja
Enn Veskimägi – Keele- ja kirjandusinstituudi töötaja
Ahti Mänd – Tallinnfilmi töötaja
Ants Hollo – Munamäe sovhoosi töötaja
Tõnu Purge – Munamäe sovhoosi töötaja
Meelis Tomson – Talllinna Polütehnilise Instituudi üliõpilane
Fjodor Baklajev – Tallinna Merekooli kursant
Juhan Haavasalu – Tallinnfilm töötaja
Joel Jalast – Geoloogia Instituudi töötaja

Olev Neuland: „Otsisime operaator Arvo Ihoga väga kaua, käisime läbi kõik teatrid. Rudolf Allaberdi peale mõtlesin küll juba alguses, kuid alles päris proovide lõpus tulin tema juurde tagasi, sest temas oli mingi surutud suur jõud. Ühtlasi mõtlesin inimeste peale, kes pole näitlejad. Näiteks üht peaosa, taluperenaist Roosit mängib Nelli Taar, Rõuge sidejaoskonna postiljon.
Orav, Õ. (2004), lk 131-132.

Kargust tegi tähe mootorratas

Legend räägib sellest, et kui Olav Neuland hakkas väntama filmi “Tuulte pesa”, siis oli tal vaja 1940. aastate mootorratast. Keegi teadis ühte Rakvere teatri näitlejat Tõnu Karku, kellel selline riistapuu oli olemas. Läinud siis Neuland ratast vaatama – see talle sobis, kuid üha enam hakkas ta huvi tundma ratta omaniku vastu. Nii saigi Tõnu Kargust suur filmistaar. Tallinfilmi tükid polnud suuremad asjad, kuid Tõnu Kark säras.
Juske, A. (2007). Kargust tegi tähe mootorratas. Eesti Päevaleht, 12. sept, lk 15.

Olen Neuland Tõnu Kargust: „Proovisime teda metsavenna rolli. Ta oli ainus näitleja, keda oleks võinud kasutada kõikides rollides. Hämmastav süntees jõust ja inimlikkusest.“
Orav (2004), lk 132.

Helindamine

Roosi Piiri rolli loeb sisse Anne Paluver.
Liisa Piiri rolli loeb sisse Luule Komissarov.
Tumma saksakeelsed tekstid loeb sisse Jüri Müür.
Margus Piiri rolli hääleline osa  Sander Säde.
Filmi sissejuhatava teksti loeb sisse Olav Neuland.

Metsavendade esilagsed rollinimed olid: Sirkel (Ain Lutsepp) ja Väits (Vaino Vahing).

Värvikasutusest filmis

Operaator Arvo Ihole oli „Tuulte pesa“ esimene täispikk mängufilm. Arvo Iho enda sõnutsi pidas ta õigeks selle dramaturgiamaterjali puhul dokumentaalset maneeri. /---/ Väljendusvahendid pidid selles filmis olema karmid. Operaator ja režissöör on ühendanud kaks vastandlikku alget – naturalismi ja stiliseerimise. /---/
Arvo Iho on teadlikult jälginud itaalia maalikunstniku Michelangelo da Caravaggio stiili, kes kasutas väga aktiivselt valgust-varju, sealjuures viis ta värvi monokroomseni, kasutades põhiliselt tumepruuni, pruuni ja kollast.
Interjööri filmimisel on Arvo Iho kasutanud ka üht sellist võtet, millega ta teadlikult rikkus tehnoloogiat. Ta filmis hõõglampide valgusel päevavalgusfilmile ning see andis väga huvitava tulemuse.
Välisvõtete aegu on Ihole eeskujuks olnud Madalmaade kunstnik Pieter Bruegheli looming, milles ta käsitleb sõda, surma ja muid inimkonnale valusaid probleeme. Värvi roll välisvõtete ajal on viidud miinimumini. On ainult kolm värvi: lumivalge, metsatumeroheline, tule ja vere värv – punane.
Täpsemalt:
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 132- 133.

Filmis kõlanud luulest

„Astub samm, raske, raske. Kõlab käsk: laske, laske.”

Veiko Märka: „Vaevalt teaks keegi midagi Vaino Vahingust kui luuletajast, kui filmilindile poleks jõudnud tema kaheksarealine vaimusünnitus metsavendade raskest saatusest, mille autor ise Piiride jõululauas istudes ette kannab.
Ka „Tuulte pesa” luulestseeni üldistus- ja mõjujõule pole midagi ette heita. Siin ulatavad üksteisele käe ning moodustavad lahutamatu kolmnurga poeesia, vihkamine ja surm. „Otsib suu suudlust, suudlust, nutab hing truudust, truudust. Ulub tuul vinge, vinge; tungib kuul hinge, hinge.” Just nii lähebki.
Luuletav metsavend on igatahes sümpaatne, ehkki Õpetaja ja tema kaaslase (Ain Lutsepp) teised teod on üsna eemaletõukavad. Nende laipade jääauku viskamine äratab ikkagi kaastunnet. Film näitab sedagi, et muidu toredad ja intelligentsed mehed on selliseks teinud pidev nälja-, külma- ja surmahirm.
Pinge- ja sisutihedad luuleread jäävadki Õpetaja vaimseks testamendiks. Kokkuvõttes võimas kujund, ühtaegu sotsiaalne ja eksistentsiaalne. Vahing mängib selle ka mõjuvalt välja.
Kontekstis on oluline, et talunik Piir (Rudolf Allabert) ei hooli luuletusest põrmugi. Tema mured on majanduslikku laadi ja väga suured; ükskõik kui kõrge kunst on tema elus kohatu.
Märka, V. (2012). Miks see maailm küll kummuli käis? Eesti filmisajandi kümme eredamat luulestseeni. Sirp, 22. juuni. 

Filmi vastuvõtust

"Tuulte pesa" saatis edu. Filmikriitikud ja filmiringkonnad nentisid, et eesti filmikunst on saavutanud uue taseme, rõõmustati suurepärase kunstiteose sünni üle, rõhutati erakordset küpset kunstimeisterlikkust noore algaja režissööri puhul. Kodu- ja välismaal ilmunud positiivsete kirjutiste arv oli erakordne, esimese Eesti sõjajärgse filmina leidis „Tuulte pesa“ kajastamist Ameerika ajakirjanduses.

Tatjana Elmanovitš: „„Tuulte pesa“ jätkab „Jälgede“ alustatud traditsiooni. Rudolf  Allaberti Jüri Piiri kuju on traagiline seetõttu, et ta kehastab tänaseks ajalooareenilt kadunud sotsiaalset tüüpi, kelle olid kujundanud talupojaelu rängad sajandid. See on Mäeküla piimamehe ja Põrgupõhja Jürka järglane. (R. Allaberdi mäng ja kuju väline joonis vihjavad nii ühele kui teisele.) Jüri Piir näib meile filmi alguses kavala ja pealekauba arukana, tegelikult on aga umbusklik kõige suhtes, mis jääb väljapoole oma maalapist ja koduloomadest. Ning mis kõige tähtsam, valiku tegemine, otsuse langetamine käib talle üle jõu.“
Elmanovitš, T. (1979). Debüütfilm „Tuulte pesa“. Rahva Hääl, 10. okt.

Läti filmikriitik Abram Klotskin pidas „Tuulte pesa“ oluliseks nähtuseks mitte üksnes Eesti filmikunstis, vaid kogu Balti vabariikide filmielus, asetades selle isegi kõrgemale V. Žalakevičiuse kõrgetasemelisest filmist „Keegi ei tahtnud surra“:
„Kõige hämmastavam on, et seda nimetatakse debüüdiks. See pole oma olemuselt debüütfilm. See on erakordselt täpselt üles ehitatud, siin on saavutatud pildilahenduse, muusikalise kujunduse ja näitlejamängu vapustav ühtsus. Professionaalne meisterlikkus on väga kõrge. Sellest lähtudes on isegi arusaamatu, kuidas võib inimene, tehes esimest mängufilmi, saavutada sellist täiuslikku ühtsust ülesehituses.“ (Vestlusest pärast filmi läbivaatust Tallinnas, 1979).
Orav, Õ. (2004), lk 131.

Film korjas preemiaid mitmetelt festivalidelt ja tõi kuulsust nii noorele režissöörile Olev Neulandile kui ka kogu Eesti filmikunstile.

„Filmi „Tuulte pesa“ peetakse Eesti filmikunsti uue laine üheks alustähiseks (kõrvuti filmikassetiga „Karikakramäng“) ja selle filmi tulek oli tõesti märkimisväärne.“
Orav, Õ. (2004), lk  716.

„Tuulte pesa“ valiti kinematograafia 100. aastapäeval 1995. aasta detsembris Moskvas saja parima endises NSV Liidus tehtud filmi hulka. Vaatamata kogu filmi loomisprotsessi saatnud nõudmistele näidata nõukogude võimu kindlat võitu talupoegliku mõttelaadi üle, valmis aegadele vastu pidanud inimlikke väärtusi käsitlev teos.

Eesti filmiklassika

21. aprillil 2012 alustas ilmumist Eesti Päevalehe DVD-sari „Eesti filmiklassika“! See filmisari on eesti filmi sajanda sünnipäeva vääriline sündmus, mida on oodatud juba aastaid. DVD-plaatidele jõuab 45 palavalt armastatud mängufilmi, millest moodustuv sari koondab endas meie kultuuripärandi tähtsamaid tüvitekste mängufilmi valdkonnas. Tulemuseks on filmikollektsioon, mis kuulub aukohale igas Eesti kodus!

„Tuulte pesa“ on filmiklassika-sarja 29. film, ilmunud 03.11.2012.

Huvitavat vaatamist lisaks:

Telesaade „Kaadris: Tuulte pesa“ (2012).  http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=127393

“Kaadris” meenutavad mängufilmi “Tuulte pesa” valmimimist osatäitjad Rudolf Allabert, Evald Aavik ja Tõnu Kark, peaoperaator Arvo Iho, helirežissöör Enn Säde ning toimetaja Ilmar Taska. Kommentaar filmikriitik Jaan Ruusilt. Näeme haruldasi võtteplatsifotosid ja filmi lõplikust versioonist välja jäänud kaadreid. 1978. aastal jäädvustatud intervjuus kõneleb ka filmi lavastaja Olav Neuland. Autor ja toimetaja Jaak Lõhmus, režissöör Märten Vaher, produtsendid Ruth Heinmaa ning Ingrid Nõmmik.

Fotosid filmi tegemisest leiab huviline Eesti Filmi Andmebaasi Eesti filmi varamu Erakogude galeriist Enn Säde kogust.