Elavad mustrid (1970)

Tallinnfilmi annotatsioon

Film kujutab eelkõige Tartu Riikliku Ülikooli Rahvakunstiansamblit, kes tähistas oma 25. tegutsemisaastat ja kes oli kunstilise juhendaja Helju Mikkeli juhtmisel võitnud laialdase tuntuse ning tunnustuse.
Ansambel esitab traditsioonilisi eesti rahvatantse, mille hulka on segunenud ka rütmikamaid, stiliseeritud koloriidiga tantse. Filmitud on järgmisi tantse: rahvatants "Hiiu valss" (folkloor), "Konnatants" (meestele), "Kaera-Jaan" ja "Jooksupolka" (folkloor), "Labajalg" kolmele paarile ja "Sepatants" (Helmi Tohvelmanni seades), "Tuljak" (A. Raudkatsi ja U. Toomi seades), "Kutse tantsule" (Ida Urbeli seades), "Mäng kiigel", "Tütarlaste polka", "Sind ma ei võta, sind ma ei jäta", "Linamäng", "Oige ja vasemba", "Näärisokk jmt.
Ansambli orkestris on ka rahvuspille ning ansamblisse kuulub tütarlaste vokaalkvartett, kes esitab eesti rahvalaule, sh. kaasaegses töötluses, mis toob programmi vaheldust.
Esitatakse rahvuslikke meloodiaid: "Pääsulind", "Karjuse laul", "Labajala valss", "Vaikne kena kohakene", "Õrn ööbik, kuhu tõttad sa" jt.
Film "Elavad mustrid" on operaator Andres Söödi viies režissööritöö ja nagu tavaliselt, jõuab ta ka seekord kandva kõlapinnani - tekib üldistus eesti rahvuskultuuri sügavusest, juurtest, järjepidevusest ja selle vajalikkusest. Filmitud on 1970. aasta rahvatantsupidu ja sellele eelnevat tantsijate rongkäiku läbi linna.

Filmi tootmisperiood

29.05.1970 - 21.12.1970 (planeeritud 19.10.1970)
Maksumus - 114,2 tuhat rubla

19.01.1970 stsenaariumide toimetuskolleegium kaalub võimalust 6-osalise värvilise kontsertfilmi tootmiseks Tartu Riikliku Ülikooli Rahvakunstiansambli esinemisest selle kunstilise juhi Helju Mikkeli esildise põhjal. Selle omanäolise teenelise kollektiivi repertuaar ja kunstiline meisterlikkus pakuvad kahtlemata huvi nii kodu- kui välismaisele vaatajaskonnale. Ansambli juhi Helju Mikkeli ere loominguline individuaalsus lubab kindlalt loota head, originaalset ja omanäolist kinematograafilist tulemust.  

31.01.1970 esitab Tallinnfilm Moskva telefilmide tellimise peatoimetajale tutvumiseks loomingulise esildise kontsertfilmile "Kuljus", millele saab nõusoleva vastuse.

21.04.1970  Tallinnfilmi toimetuskolleegiumi otsus:
Arutanud korduvalt koos helilooja Veljo Tormise, folklorist Udo Kolgi, kirjanik Paul-Eerik Rummo ning režissöör Andres Söödiga Helju Mikkeli rahvakunstiansambli programmi põhjal kavatsetava filmi ideed, jõutakse seisukohale, et filmi rikastaks, muudaks sisukamaks ning huvitavamaks väljumine konkreetse ansambli kontsertfilmi raamidest filmile uute komponentide lisamise teel. Leitakse, et lisaks ansambli poolt esitatavale eesti kaasaegsele rahvatantsule, mis filmis jääks kesksele kohale, tuleks filmi sisse tuua ka kaasaegse rahvatantsu algallikad Eestis veel vähesel määral säilunud ehtsa rahvalaulu ning -tantsu näol. Filmi finaaliks peaks kujunema aga pilk Eestis 1970. aasta suvel toimuvale rahvatantsupeole, mis rahvatantsu mass-esitusena püanteeriks filmis eelnevalt esitatud pildi eesti vanast ning uuest rahvatantsust.
Teise stsenaristina kaasatakse Paul-Eerik Rummo.

13.05.1970 kirjandusliku stsenaariumi vastuvõtmine, film läheb tootmisse.  
 
16.11.1970 teatab Tallinnfilmi direktor N. Danilovitš NSVL Kesktelevisiooni Loomingulise Ühenduse Ekraan direktorile B. Hessinile, et seoses tellimusfilmi "Kuljus" filmilindi praagiga ja Lenfilmi poolse viivitusega filmi ilmutamisel, samuti montaaži mittevastavusega kõrgele kunstilisele tasemele, on filmi lõpetamiseks vaja täiendavalt 30 kalendripäeva - kuni 19.11.1970.   
Tellija pikendab filmikoopia valmimise tähtaega  kuni 20. detsembrini 1970 tootmise maksumust suurendamata.

Pärast filmi "Elavad mustrid" ("Kuljus") vaatamisel kahel lindil Kesktelevisioonis teatab Loomingulise Ühenduse Ekraan esindaja toimetaja I. Vorobjova: „Film "Elavad mustrid" kujutab võimalust tutvuda Eesti rahvatantsude- ja lauludega ning laiendab tavapäraseid kontsertfilmi raame vokaalseid, instrumentaalseid ja tantsunumbreid näidates, mis pakuvad etnograafilist huvi, andes võimaluse teatud määral jälgida rahvakunsti arengut.
Filmi vastuvõtu tingimuseks on järgmised parandused montaažis:

1. Näidata Eesti rahvaloomingu sidet kaasaegse eluga. Alustada filmi tantsupeo ettevalmistuste laiema kajastamisega, kaasates Tallinna panoraami ja vanalinna tänavaid. Ilmselt on loogilisem ja loomulikum ka lõpetada sama peoga. Soovitav on lisada ka kaadreid Eesti külaelust. Leida sobivam võimalus muusikaliste numbrite vaheliseks üleminekuks.

2. Diktoriteks vajab ümbertegemist. Esitatud tekst on ülearu eepiline, võiks olla mõtlikum ja kohati humoristlik. Võimalusi selliseks tekstiks on.“

Vastavalt tellija nõuetele teostatakse novembris 1970  täiendavad juurdevõtted, ümbermontaaž ja kirjutatakse diktoritekst. Peatoimetaja Lembit Remmelgas teatab, et vastava pildimaterjali puudumisel polnud võimalik kaasaegset külaelu kajastada, ka loobuti finaali ümbermonteerimast. Tellija ei võta uut varianti vastu, alles Kesktelevisiooni toimetaja Klara Ždanova aktiivne sekkumine annab soovitud tulemuse. Algselt 6-osalisena planeeritud film valmib 7-osalisena.

30.12.1970. Kunstinõukogu protokoll:
Filmi toimetaja Maris Balbat ütleb sissejuhatuseks, et film on tehtud hea maitsega kaasaegsel professionaalsel tasemel. Tunnustada tuleb režissööri tööd - filmitud lihtsalt, asjakohaselt, ekraanil on säilinud inimeste ehtsus. Tantsujoonised ei tule küll igakord hästi esile, kuna paviljonis on liiga vähe ruumi, seepärast tuli osa tantse filmida Vabaõhumuuseumis. Raskusi oli ansambli Tartust Tallinnasse toomisega, sest tudengitel olid parajasti eksamid. Tellija nõudmised on filmile oma pitseri vajutanud, seepärast pole kõik täielikult õnnestunud, samuti peegeldab tekst tellija nõudeid.

Boris Kõrver avaldab filmi üle rahulolu. Etteheidetena toob esile, et laulu ajal näidatakse loodust ja kohati varjab diktoritekst muusikat.

Elbert Tuganovile meeldib film väga.

Jüri Müür ei ole rahul tellija nõudmiste järgi kirjutatud tekstiga. "Võib-olla tellijale tekst meeldib, aga niivõrd hea pildi juures ei ole ma veel nii lolli teksti kuulnud."

Semjon Školnikovile tundub kujunditerida ühetoonilisena, montaaži osas pole kõikjal kinni peetud muusikalisest rütmist.

Kunstinõukogu hääletab kontsert-telefilmile "Elavad mustrid" I tasustamisgrupi määramise poolt, 9.06.1972 kinnitab selle NSVL Riiklik Kinokomitee.

Allikad:
Filmiarhiiv, kaust nr 4866;
Riigiarhiiv,  ERA.R-1707.1.1138; ERA.R-1707.1.1139.   

Filmist meedias

„Dokumentaalfilmide operaatori ja vajadust mööda režissööri Andres Söödi töid ja tegemisi on sageli tunnustavalt märgitud. Ise ta kaldub arvama, et kriitika jätkuv heatahtlikkus või ka järjekindel rahulolematus mõne žanri või autori suhtes olevat suurel määral suvaline, harjumuspärane nähtus, mis asjade tegelikku seisukorda ja suhet alati õigesti ei tarvitse näidata, sest kindlam on kiita, kui kiidetakse, ja laita, kui laidetakse. Kuidas ka ei oleks, kuid Nõukogude Eesti preemia üks tänavusi kandidaate kinematograafia alal on Andres Sööt. On ta ju näidanud meie sünnimaad välismaal ("Eesti NSV") ja meeldejäävalt jäädvustanud Antarktikat ("Enderby valge maa" ja "Jääriik"). "Kandidaaditööde" hulka on arvatud ka värvifilm eesti rahvatantsust "Elavad mustrid", mis tehti NSV Liidu Kesktelevisiooni tellimusel kaks aastat tagasi.

Selle stsenaariumi, õigemini ülesehituse kondikava koostasid Helju Mikkel ja Paul-Erik Rummo. Nõuannetega toetasid Udo Kolk ja Veljo Tormis. Andres Söödile langes lavastamise ja võtete tegemise kahekordne koorem. Esialgu paistis kõik lihtsam, kavatseti piirduda üksnes TRÜ Rahvakunstiansambli kontserdiga. Pärast korduvaid arupidamisi toimetuskolleegiumiga jõuti seisukohale, et filmile tuleb kasuks, kui tagamaid avada, lisaks ansambli ettekandeile näidata ehtsa rahvalaulu ja -tantsu kohati veel säilinud algallikaid Eestis, heita pilk rahvatantsuharrastusele tema ajaloolises pidevuses tänaste suurte pidudeni välja.

Raske ülesanne oleks nõudnud pikemat ettevalmistust. Kuid aeg ei oodanud ja vabariiklik tantsupidu seisis ukse ees. Pärast mõningaid tutvumiskäike kaugemates rajoonides alustati mais kiiruga võtteid. Üliõpilastel kestsid eksamid. Rahvakunstiansambel toodi päevaks Tallinna ja viidi õhtuks jälle Tartusse tagasi. Oktoobris pidi film valmis olema. Alguse kõhklused ja pärastine rutt jätsid filmi oma jäljed. Kohati tundub, et tunnikestusega filmi tarvis on edasiviivat materjali napiks jäänud, pikki staatilisi tantsustseene ("Konnatants") oleks montaažis andnud lühendada, proportsiooni viia. Tellija nõudeid arvestades tuli teha täiendusi, mis autorite kunstilist kavatsust muutis (seletava diktoriteksti sissetoomine, rahvatantsupeo näitamine mitte ainult finaalis, vaid ka proloogis). Esialgne terviklik kontseptsioon - üksikutelt ja väikeserühmalistelt põlisehtsatelt esinejatelt keskmise suurusega kaasaegse kollektiivi esinduslikule kontserdile ja sellelt suurte hulkade mustrilisele liikumisele staadionil - ei tulnud midagi välja nii puhtalt, nagu kavandatud. Kuid topelt ei kärise ja ei saa öelda, et midagi puudu jäi. Kes rahvatantsust lugu peab, sellel filmi vaadates igav ei hakka. Tunnike rõõmsat rütmikat liikumist, värvide ja helide mängu kaob nagu lennates.“ /---/

Ott, A. (1972). Nagu ema laul. Kultuur ja Elu, nr 9, lk 8-11. 

Karol Ansip: Andres Söödi filmograafias eksisteerib autorifilmide kõrval märkimisväärne pärand tellimus- ja portreefilme, mis senini avalikkuse silmis teenimatult varju jäänud ning alles leidmas oma väärikat kohta Eesti filmiloos. Näiteks Nõukogude Liidu Kesktelevisiooni tellimusel valminud „Elavad mustrid” (1970). Juubelitantsupeole pühendatud, visuaalselt kaunilt üles võetud etnograafilises filmis esitatakse kaasaegsete tantsude kõrval vanu algupärandeid. Ja kui muldvana ätt laulab voodiveerel tuhat aastat vana laulu, siis sellise materjali kullaproov aastatega aina kasvab. Sööt on selle filmi puhul hakkama saanud kübaratrikiga — tootnud dokumentaalfilmi küll Kesktelevisioonile, ent seda filmi on eelkõige vaja Eesti omakultuurile.

Ansip, K. (2014). Aegumatu klassika läbi kahe sajandi II. Andres Söödi elu-ja loomelugu [Tellimus- ja portreefilmid]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 86-97, ill.