Imet püüdmas (1996)

Filmi moto

Sportlase elu - kõige ilmarahva silme all püüda imet.
Paavo Kivine

Enn Säde üksikvõtteid filmi kõrvalt

Olime eelmisel päeval tulnud kolleg Hans Roosipuuga Lahtisse filmima enam-vähem lõpukaadreid Šmigunide-filmile. Töömatarjali esialgne montaažiring oli Tallinnas telemajas ootamas, Lahti võistlustelt tahtsime noppida vaid mõned finiši-plaanid. Olime juba filmi alguspäevadel vastastikku tõotanud, et võistlusvõtetel ei rivaalitse me kümnete TV-kaamerate ja sadade assistentidega - meie olime kahekesi ja mitte elu kõige paremas vanuses, öelgem nii... Tegime trassil optimaalsete võttekohtade määrangu, stopper käes. Et Lahti ring on lühike, on selge, et Kristinat ja Katrinit suudame üles võtta vaid kolmest-neljast punktist, mis peavad asuma üsna lähestikku. Muidu ei jõua me (abilisteta!) oma statiivi, teleobjektiivi, maki ja suunamikrofoniga piki suusaradasid eriti kuhugi tatsata, lumistel tõusudel iseäranis. /---/

Hommikul oleme varakult kohal. Manuela Di Centa ümber on parv telemehi, näib, et tal on oma Itaalia TV tiim kaasas. /---/  Luusime Hansuga suuskade testimise radade ääres, kui tuleb peatreener Mati Alaver ja soovitab Šmiguni-tüdrukuid enne starti mitte filmida ja ülepea parem oleks, kui nad meid üldse praegu ei näeks. Tohoo tonti!? Põrkame ema Rutiga kokku: "No täna midagi tuleb - kodus oli hommikul õhus sihukest elektrit, et parem hoia eemale..." Ega kaamera käigi - meil on jäänud vaid kaks karpi filmi. /---/

Olime välja valinud toreda võttekoha järsul tõusul - üle metsa kõrguvad Lahti kuulsad trampliinid, metsa alla on pandud värviliste filtritega valgustid ja tõusul on ju aega suusatajaid jälgida. Tatsame oma "kerge kaasaskantava" aparatuuriga nagu hobueeslid rajaäärset jalakäiguteed riburada ülespoole, et õigeks ajaks kohale jõuda - kohe peab tulema Kristina - ja siis kuuleme verd tarretama panevat röögatust: "Hans - Enn, rajalt eemale!" Kes kurat? - no muidugi Tolja Šmigun koos Rutiga on valinud toetusbaasiks just meie punkti. Ja seal me isa - ema üles võtamegi. Rutt näpib aegade-kohtade kalkulaatorit, Toljal pole meie kaameraga mingit pistmist. Kogu tema närvikava on sel hetkel suusarjal, Kristina jõuab meieni: "Oled neljas, vahvalt lähed!" Ja kuidas see võistlusnärv meile üle kandub - makil on Tolja hüüdel seierid põhjas, Hansul on tegu tasakaalus püsimisega, kuigi oleksime just nagu "vanad tegijad".

Oleme nüüdseks seda seltskonda tasapisi jälginud kolmveerand aastat. Ruti ja Tolja relvitukstegev vahenditus on võluv ja kuratlikult ohtlik - kuidas tahaks kaamerat salaja käivitada nende kümnete spontaansete, slaavilikult emotsionaalsete mõttepursete ajal, mil isa kogu olemus on alasti peo peal, või Ruti kiirkõnelise jutuvadina ajal, mil me kuuleme asjust, mida me kuulma ei peaks, ja mingi lollakas eestiaegne pidur tuleb peale. Kas nimetatakse seda ehk eetikaks, mine tea. /---/

Uus aeg lükkab spordifilmid orbiidilt kõrvale. Hans jõuab küll osaleda videofilmis Paul Keresest, aga eriti rohkem ülereformitud Eesti filmimaastikul spordist pole hoolitud. Kuni me ühel kevadisel Hiiumaa-sõidul tuleme mõttele teha lugu tänasest Rutist, tema lastest ja perekonnapea Anatolist, kibekähku esildise vormistame ja leiame ootamatult heatahtliku osavõtlikkuse Eesti Telefilmis ja väikeses erastuudios Faama Film. Riiklik toetus Kultuuriministeeriumilt võtab aega, aga tuleb.

Valime 16-mm filmi, kuigi ümberringi on video-hullus. Siinne lugu pole küllap koht neist asjust rääkida, märgin vaid, et tänini pole ükski asjamees mulle suutnud tuua kõnekaid fakte video eelistamiseks - pole ta ei odavam ega tehniliselt üle kaasaegsest filmist. Küll aga ei saa filmi kaameras tagasi kerida ja uuesti peale filmida nagu videolindile - ja see distsiplineerib. Mälu on nagunii selektiivne, selles mõttes on töötamine filmilindile ausam.
Meil on ju "hõbelusikas" suus - Ruti esimesed suured võidud on saadud enam-vähem samavanalt kui Kristinal praegu, ja meil on ju vana film olemas! Hans käib Tartus läbirääkimistel, kogu pere on nõus meid taluma. Filmimees treeningul või võistlustel pole parim partner keskendumiseks, anname endale sellest hästi aru. Ja Kristina, siis juba juunioride MM-i hõbemedali omanik, on ajakirjanikele kusagil pahaselt öelnud, et "las ma teen enne midagi ära, siis..." /---/

Film on praktiliselt monteeritud, kui sõidame taas Otepääle. Rullirajal on veel lund, aga metsad juba sinetavad. Siinsamas teemegi filmi raamistava lõpukaadri. Kristina sädistab kaamera ümber, piilub okulaari sisse ja kuulab kõrvaklappidest hüsteerilisi linde metsatukas - on ju aprilli lõpp. Kaamerassegi lausub: "Olen tõesti õnnelik, et saan suusatada."
Võistluspinge on kadunud, filmionud pole enam tülikad vanaisad, isa Toljal on passiga kõik korras, noh, ja see väiksem õde, seegi võtab endale kaks aastat järelejõudmiseks. Me ei tunne Kristinat äragi - äkki tulnuks filmi siit alustada?

Säde, E. (1997). Jälle need Šmigunid? [Üksikvõtteid filmi kõrvalt]. Spordielu, nr 4, 18. veebr, lk 34 - 38, fotod.

Filmile tagasivaatavalt

Aare Kreilis: „Perekonnafilm "Imet püüdmas" on taas vaatamisväärne. Filmimehed jälgisid maailmameistri koolitamist.

Filmirežissöör-operaator Hans Roosipuu on teinud üle 30 spordifilmi. Olnud ka suusatamise sees. Tema "Otsin luiteid" treener Herbert Abelist (1972) pälvis rahvusvahelisel spordifilmide festivalil Cortina d´Ampezzos hõbekarika. Hans Roosipuu oli koos Enn Sädega ka "imet püüdmas" (1996), vändates 52-minutilist lugu perekond Šmigunist.

Äsjase suusa-MMi päevil rääkisimegi olnust, mida jäädvustanud tema kaamera ja helimehe-režissööri Enn Säde mõte ja mikrofon. Et 26-aastaseks saanud Kristina troonib nüüd maailmameistrina, võis meie kroonikafilmi grand old man´gi rahulolevalt tõdeda teatud päralejõudmist... Nende poolt Tallinnfilmis tselluloidile jäädvustatu on omandanud uue sära.
Millised olid Šmigunid läbi objektiivi ja kaamera kõrvalt nähtuna?

"Ema Rutist, mäletan, rääkis kord professor Aili Paju tunnustavalt. Milline on ilus naine, küsite. See on Rehemaa ja tema sisemine ilu. Sportlaste ema ossa olevat Eestis vähe talle konkurentsivõimelisi naisi," räägib Roosipuu.

Aga isa Antoli?
"Väga pühendunud oma alale. Kui kord Ramsaus karmihäälselt lõõpisin, et mis kahe ringi trenn see täna on - et viis tuleb sõita -, oli isa see number üks. Kati olevat pärast vaikselt öelnud: oi kui hea, papa, et see kuri Hans meie isa ei ole." /---/

Kui tookord Levisse teele asuti, meenutab Hans Roosipuu, ei unustatud kaasa võtta pätsi Tallinna peenleiba. Nii olid õekesed "vanaisalt" tellinud. Aga alati mõtled ka selle peale, et tõesti on vaja mingi kild kodusoojust endaga ühes tuua. Mis sellest, et leib ise oli juba ammu jahtunud ega mäletanud enam küpsetusahjugi.

Mis filmi puutub, annab Roosipuu au kolleegile. Spordifilmi tegijal oli limiiti nagu ikka, mis sellest, et tavalise kroonikalooga oli suhe 8:1-le. Aga kui võtadki üles väärt kaadrid, ent monteerija osutub n-ö kingsepaks, on kõik üks suur jama. /---/

Ometi, pärast Val di Femmet tundub Šmigunide-pere andunud töö ja elu oma eesmärgi nimel õnnestunud olevat. Kristina on maailmameister, Katrin USA-s õppimas, kuid suusatamisest veel mitte loobunud. Emal-isal on mälestus aegadest, kui tuli ots otsaga välja tulla. Enne, kui tulid Restor, Peltoneni suusad, suusaliit, Ramsau, Levi, fännid ja sponsorid, kes täna telepildis troonivad.

Edu saladus?
Isa Tolja ajab plaanides sõrmega järge. Koormused-kiirused, nende tõstmine ja langetamine. Ikka tasa ja targu. Ei mingit kangide tõstmist, ei jõupumpamist.
Kuis nii saab, küsib raskete alade tegija?
Näete, sai!
Ime on sündinud. Kinni püütud.“

Kreilis, A. (2003). Kui Hans Roosipuu ja Enn Säde käisid imet püüdmas. Eesti Spordileht,  5. märts, lk 16.