Evald Okas (2009)

Filmist kriitiku pilguga

Andres Laasik: „Elu­rõõmust pakatav rahvakunstnik Okas vaatab oma elule tagasi laheda muigega. Tõnu Virve filmis pole vimma ega arveteklaarimist, sest peategelane on teinud minevikuga rahu.
Loomulikult ei tähenda see, et film läheks mööda Eval Okase pikantsematest eluseikadest. Mitte pealetükkival moel, kuid dokumendi jõuga kujundites jutustatakse lugu kunstnikust, kel oli nõukogude võimu soosing. Minevikuvaatluses käiakse üle ka kunstniku stalinistliku kallakuga looming. Ja see on väga või­­mas, kuidas kunstiheeros ise neisse vallatustesse suhtub – ei mingit õigustamist. Milleks?!“
Laasik, A. (2009). Vanameister Evald Okas muigab oma filmiportrees. Eesti Päevaleht, 30. nov, lk 14.  

Teet Veispak: „Evald Okas on üks nendest eesti kunstnikest, keda teavad kõik. Selles ei ole ka midagi imekspandavat – tema loomingulise elu algus ulatub enam kui seitsmekümne aasta taha, veel sellesse müütilisse aega, kui presidendiks oli Konstantin Päts.
Filmis näidatakse sadu Okase erinevas tehnikas teostatud töid. Neid on muidugi sellises kaleidoskoopilises vahelduvuses raske põhjalikult vaadata, aga eks need olegi mõeldud rohkem fooniks kunstniku jutule; film ei olegi ju selleks, et kunstniku töid reprodutseerida.
Suurepäraseks leiuks on filmi tegijatele olnud Okaste perekonnaarhiivist pärit amatöörfilmid, mis suurel määral elavdavad  varasemaid ametlikke dokumentaalkaadreid, ning ka perekonnaalbumist pärit fotode jada.“
Veispak, T. (2009). Vanameistri soojad mälestused. Postimees, 2. dets, lk 15.

 Olev Remsu: „ Paistab, et Evald Okka mälu filmimemuaarides on valinud õigesti – jääb see, mis vere  vemmeldama võttis ja võtab. Ja arvatavasti teeb varsti (kellel varem, kellel hiljem, ja kellelgi, jah, üldse mitte) meie kõigi mälu umbes samasuguse valiku, kui see juba tehtud pole. Evald Okka ilmselt vaadatuima töö, Estonia sotsrealistliku laemaali (kahasse Elmar Kitse ja Richard Sagritsaga) tegemisel sai hoopis muhedat siseringinalja, mis teose sisust ja sõnumist ehk tänasel päeval nagu olulisem ning mille mäletaja nüüd üldsusele avab: pildile  maalisid kunstnikud üksteist, ka Georg Otsa on sellel ansambliteosel kujutatud, muuseas, anonüümselt ja Punaarmee sõdurina. Tagantjärele võiksime ju öelda, et vapustav, kuid ilmselt juhuslik tõetabamus …
Üht asja oleks tahtnud küll kuulda – kuidas Okkal õnnestus vältida NLKPsse astumist? Vajaks laiemat lahtirääkimist, mis on üldse selle taga, et pisike osa meie sovetiperioodi kõrgete riiklike ordenite ja tiitlitega autasustatud  kultuuritegelasi ei kuulunud parteisse, mille kohta teised ütlesid/ütlevad, et see oli kohustuslik, koguni sunduslik? Kas vähemuse liikmed olid dekoratiivparteitud? Või oli eesrindlikku väesalka astumine tõesti vabatahtlik, ja sinna kiputi vaid enesele küünarnukkidega tee tegemiseks, et parteitud hüvede jahtimiselt kõrvale tõrjuda? Just Evald Okka muhe suu oleks võinud küll selle kohta oma arvamust avaldada.“
Remsu, O. (2009). Evald Okase eneseversioon. Sirp, 18. dets, lk 19.       

Evald Okase kohta lähemalt:

Evald Okase Muuseum, http://www.evaldokasemuuseum.ee  (8.04.2013).