Afanassi (2005)

Tootjafirma sünopsis

Nagu paljud Eesti poisid saadeti suure Nõukogude Liidu avarustesse, lähetati Afanassi noore mehena 1951. aastal Venemaalt Eestisse aega teenima. Telefoni valeühendusest on saanud viiskümend aastat kestnud abielu eestlanna Maimuga. Samuti saab pool sajandit ajast, mil Afanassi asus lennuside elektroonikuna tööle Pärnu lennujaama. Viiekümne aasta jooksul on palju muutunud - riigikord, riigipiirid, inimesed. Vaatamata aastatele ja näilisele intregeeritusele on Afanassi elanud justkui isolatsioonis. Ainsaks otseseks sidemeks oma juurtega on olnud pea igasuvised puhkusereisid Moskvasse. Nüüd, 75 aastasena, otsustas Afanassi reisile kaasa võtta oma ainukese lapselapse Liina Triškina.
Eesti film / Estonian Film 2000-2006 (2008). Tallinn: Eesti Filmi Sihtasutus, lk 421.

Filmist kriitiku pilguga

Marianne Kõrver: „Liina Triškina dokumentaali „Afanassi”, mis räägib tema venelasest vanaisast ja nende esimesest ühisest reisist vanaisa kodumaale Venemaale, ei osanud kuidagi kuhugi liigitada. Ja ehk pole vajagi. Seda ei tahaks päris filmiks nimetada, sest ta on selleks liiga armas ja isiklik. See on etüüd või poeem nende sõnade kõige paremas tähenduses. Muhe vanaisa Afanassi õpetab nostalgilises Tallinna—Moskva rongis lapselast konjakit jooma, räägib oma rahva kommetest, oma peretavadest, oma elust, armastusest ja sellest, et tegelikult ei ole millelgi erilist tähtsust — sest ajaga ununeb kõik. Ta kohtab mingis sürreaalses metsatukas oma vanu sõpru, tühjendab nendega mõned pitsid, sõidab veidrasse pooltühja väikekülla, kus üks vanatädi annab ülevaate, kes on viimastel aastatel veel ära surnud ja kuidas täpselt. Seejärel tuleb hüvastijätt. Kõlab armsalt sentimentaalne Zemfira muusika.

Mulle tundub, et nendest müstilistest ja poolsürreaalsetest seiklustest kuskil Venemaa avarustes ning vanaisa suurepärasest tekstist ja sõnakasutusest oleks saanud geniaalse lühifilmi stsenaariumi. Ühe korraliku dokumentaalfilmi jaoks oli seal ehk natuke liiga vähe ainest. Muuseas, tükk aega mõistatasin, milliste arhiivikaadritega on vahepealsetes lõikudes tegu, enne kui mõistsin, et need vaheklipid on hoopis praegu vana 8 mm turistikaameraga filmitud!“
Kõrver, M. (2006). Eesti täispikad dokumentaalfilmid 2005. aastal. Teater. Muusika. Kino, nr 8/9, lk 138.