Ööliblika jõulud (1994)

Filmi lõputiitrite tekst

Kerstini pulmad, mis pidid toimuma märtsis 1994, jäävad ära.
Pärast aborti lahkub Kerstin Tallinna „firmast“.
Samal ajal tutvub ta rootslasest vahendajaga, kes viib ta tööle Taisse.
3 kuud teenindab Kerstin Bangkokis kohalikke mehi ilma ühegi vaba päevata („et ükski päev raisku ei läheks“).
Peale riidu rootslasest sutenööriga aitab üks kohalik mees Kerstinil põgeneda tagasi Eestisse.
Novembris proovib Kerstin õnne Soomes. Segastel asjaoludel saadetakse ta maalt välja.
Detsembris plaanib minna Rootsi …
1994. a. alguses arutab Eesti Riigikogu seaduseelnõud prostitutsioonist. Seadust vastu ei võeta.
Eesti AIDSi Tugikeskuse andmeil on iga kümnes Eesti tulevane ema olnud prostituut.
Jõulud 1994

Filmist kriitiku pilguga

Kaja Pino: „Autorid Artur Talvik ja Rein Kotov suutsid oskuslikult laveerida prostitutsiooniteema käsitlemise  kahe võrdselt halva variandi vahel: ei olnud seal haletsemist „oh sa vaeseke, elu on selline“ ega varjatud imetlust „näe tüdrukut, elada oskab“. /---/

Filmi suurim õnnestumine on muidugi peaosatäitja. Just see, et Kerstin on nii tavaline, nii igapäevane tüdruk, ei silmatorkavalt ilus ega põnevalt paheline, toob teema vaatajale naha vahele. Üks asi on mõtestamatult teada, et prostituudid pole olevused teiselt planeedilt, teine asi olgu või teleekraani vahendusel näha, et nii teenivad leiba ja šokolaadi tüdrukud, kes võiksid olla meie naabrid, sõbrad, tuttavad või sugulased.“
Pino, K. (1995). Pahel ei ole romantikat. Postimees, 5. jaan, lk 23.

Lauri Kärk: „Kas peaksime olema rõõmsad või hoopis tujutud, et ajad on muutunud ning noorte tüdrukute tööpõld nii ahvatlevalt avardunud? Talvik-Kotov on sellist otsest küsimuseasetust vältinud. Nad pole kiirustanud hukka mõistma, pigem on nad püüdnud mõista. Arvestades käsitletava temaatika uudsust ning valitud käsitlusvormi, milleks on üksikportree, on autorite mõistmispüüd arvatavalt omal kohal. Kes meist ei ihkaks hästi elada! /---/ Mis vahet seal on, kuidas raha teenida, eks igaüks müüb ennast, nagu oskab. /---/

Portreefilmi puhul on üks võimalikke karisid liigne kaasaminek portreteeritavaga. „Ööliblika jõuludes“ pole seda ohtu täies ulatuses suudetud vältida. Puhuti võib ekraanil kujutatust jääda täitsa ontlik, peaaegu reklaamimaiguline mulje. Et tegemist on igati tipp-topp teenindusega. /---/
Asjadeseisu teine pool – nii seksifirmade võimalik vahekord allilma struktuuridega kui ka prostituutide isiklikumat laadi probleemid peavad seekord valdavalt kaadri taha jääma. Üksnes lõputiitritega saab medali pahupool punktiiriga märgistatud. /---/

Uudse ja intrigeeriva materjali leidmise oskus on seni Talviku ja Kotovi filmide peamine, lausa kadestamistväärt trump olnud. Jääb üksnes tagantjärele targana imestada, kuidas meie teised tõsielufilmitegijad pole osanud säärase ainese poole pöörduda, kuidas nad maas vedelevast varandusest pimesi mööda on kõmpinud. /---/ Jääb üle oodata, mida need kaks noort meest oma järgmises filmis üles võtavad.“
Kärk, L. (1995). Punane ja kollane, Stendhali jälgedes: Artur Talviku ja Rein Kotovi "Ööliblika jõulud".  Postimees, 19. jaan, lk 16.

Jaan Ruus tõdeb, et film äratas meil tähelepanu eelkõige ajakajalise aine poolest. „Prostitutsioon on kuum teema. Eesti teenekad dokumentalistid aga harjunud elule vaatama veidi eemalt ja ajalehtede tihedad lõbumajaleheküljed on neile ilmselt tundunud liiga argipäevaselt pealetükkivad. Lõbumaja filmikülastuseks pidi välja ilmuma uus põlvkond. „Ööliblika jõulud“ ongi alles Artur Talviku (30) ja Rein Kotovi (30) teine film /---/.

Üksikjuhtumina on peategelane Kerstin üks kergelt labase sarmiga noor prostituut – bioloogiline olend. Filmitud on teda siit ja sealt. Tema käitumismotiive pole püütud ei avada, ei rõhutada. Filmis puudub ka väikseimgi võrdlus ning üldistus. Võib mõista autorite peaaegu heatahtlikku distantseerumist oma peategelasest küsimuste esitamisel temale, kuid miks peavad reporteri küsimused puudutama ainult seksuaalelu? Võiks ju pärida, palju sellest filmi refräänina läbivast 300-kroonisest tunnitasust Kerstinile jääb? Kust neiu pärit on? Mis elukutset pidasid ta vanemad? /---/

Oleme saanud küllalt distantseeritud ja ebaerootilise väikese õppefilmi lõbumajast. Ja kui kangelane ütleb filmi algul, et „iga inimene teenib raha, millega suudab“, hoiatavad autorid Artur Talvik ja Rein Kotov, et kerge see lõbutüdruku leib ei ole. Kõige põnevam stsenaarium algab aga filmi lõputiitritest. Kahju, et ta teostamatu oli.“
Ruus, J. (1995). Elukutse: prostituut. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 72-73.

Jätkufilm

Tallinna Pedagoogikaülikooli filmikateedri diplomandi Märt Sildvee lõputöö “Inglid kaasa” jätkab tandemi Artur Talvik ja Rein Kotov poolt neli aastat tagasi ülesvõetud skandaalse “Ööliblika jõulude” teemat. Talviku-Kotovi räigelt natuuripoeetilises dokfilmis portreteeritud prostituut Kerstin on vahepeal varguse eest veidi vangimajas istunud, siis vabadusse pääsenud ning jälle kaamera ette kutsutud ja seatud. Kas just vana kalana, aga kogenud meestelüpsjana igatahes.

Loe edasi:
http://www.sirp.ee/archive/1998/08.05.98/Film/film1-1.html
Teder, T. (1998). Heitlikult libunäoline jätkufilm [dokumentaalfilmist „Inglid kaasa“ (režissöör Märt Sildvee; Exitfilm, 1997). Vastukaja: Sildvee, Märt. Tarmo Tedre linnujutt. Sirp (1998) 15. mai, lk 16]. Sirp, 8. mai, lk 17.