Avaleht » Filmiliigid

Värvipliiatsid (1973)

Animafilmid Kestus: 09:33

Mälestused

Silvia Kiige intervjuust Avo Paistikuga

Kui me Raamatuga järgmisest filmist rääkisime, arvas ta, et sina võiksid midagi teha, režissöörina. Aga sind see ei ahvatlenud, sa olid väga tõrges. Mispärast?
Mulle meeldis kunstnik-lavastaja töö, tundsin end nagu kala vees. Pealegi olin ma „Lennu” juures näinud, kui palju tuli stsenaariumi parandada, enne kui see vastu võeti. Paul-Eerik Rummo käis mitu korda grupis, ikka paranduste pärast. Kui ma õieti mäletan, tuli mul osa kadreeringuid kaheksa korda ringi teha. Miks ma pidin endale niisuguse koorma võtma, selle asemel et laua taga istuda ja joonistada? Ei mina tahtnud režissööriks hakata.

Aga minu meelest kirjutasid sa siis juba „Pühapäeva”. Kunas  sa seda alustasid?
Kohe, kui ma joonisfilmi tulin. /---/  Ma tundsin, et minu aktsiad tõusevad, et võin oma tahtmist peale suruda. Lubasin nõustuda  ainult juhul, kui ma saan „Pühapäevast” autorifilmi teha. Sina soovitasid selle asemel Toomas Kalli „Värvipliiatseid”, mis oli sõelale jäänud hiljutisel stsenaariumide võistlusel. Käsikirjas meeldis mulle nõks, joonistamine, kuid lahendus oli süsteemitu ja pealegi oli see mõeldud lastefilmi jaoks.
Ma teadsin, et Goskino tahab lastefilme, aga mulle ei pakkunud need mingit pinget.
Mina tahtsin teha kõrgetasemelisi filme täiskasvanuile, mida ma tollal muidugi veel ei osanud, ma pidin sinnamaani alles arenema...

Oled sa selles nüüd ikka päris veendunud?
Jah, olen. Aga tookord ütlesin, et kui ma „Pühapäeva” teha ei saa, siis mina režissööriks ei hakka! Ma vaidlesin ikka vastu, sa kaotasid vist kannatuse ja ütlesid, et siis tuleb direktori jutule minna. Järgmisel hommikul saime sekretariaadis kokku, sina jäid välja ootama, mina läksin sisse ja mul oli kindel kavatsus filmist ära öelda. Laua taga istus vanem hallipäine meesterahvas, stuudio direktor Nikolai Danilovitš, vaatas mulle otsa ja ütles: seltsimees Paistik, mina teid ei tunne, aga Raamat peab vahepeal puhkama, kõik paberid on juba Moskvasse saadetud, olge nii hea ja tehke see film ära. Vastasin, hästi, teen, kuid enne seletasin, et tegelikult oleksin ma tahtnud ikka „Pühapäeva” teha.
„Värvipliiatseid” oli väga mõnus teha. Sündmustikku täpsustasin ja täiendasin viimse hetkeni. Mustast pliiatsist tegin lühikese jämeda jupi, et oleks tunda karakterit. Finaalis pidi ta päikesele naeratava suu joonistama. Proovisin mitmesuguseid variante, lõpuks valisin grimassitaolise naeratuse. Pärast filmi läbivaatamist Goskinos ütles Svjatkovskaja, sealne animafilmide toimetaja: noh, ei kasvanudki ümber! Mõtlesin, et nüüd tuleb finaal ringi teha, õnneks ei võetud seda tõsiselt.
Kiik, S. (2006). Avo Paistiku võitlused võimude, tsensuuri ja Goskinoga. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 97-107.

 

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm