Värvipliiatsid (1973)

Fakte filmi valmimisest

Valmis joonisfilmi "Värvipliiatsid ja veel üks" stsenaarium: 23.01.1973
"Värvipliiatsite" režiistsenaariumi valmimine: 01.04.1973
Allikas: ERA.R-1707.1.1331 Joonisfilmi "Värvipliiatsid" toimik.

Filmi ettevalmistusperiood: 01.02. - 28.03.1973
Võtteperiood: 29.03. - 18.10.1973
Montaaž: 19.10. - 15.11.1973
Filmi üleandmine - 15. november 1973
Filmi maksumus - 34 972 rubla.

Linastusluba nr MB-10109 väljastati filmile 13.12.1973. aastal: Filmi võib linastada kogu Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajata.
Allikas: ERA.R-1707.1.1332 Joonisfilmi "Värvipliiatsid" põhidokumentatsioon.

Filmi arutelult Tallinnfilmi Kunstinõukogus

13. november 1973

S. Kiik: Autorite kavatsused on realiseerunud, kõik komponendid on võrdväärselt õnnestunud. Paistab, et see vaev, mida Paistik kulutas filmi sisemise rütmi leidmiseks, on kandnud head vilja. Kujundus on kena, muusika on hea.

B. Kõrver: Mulle jättis tervikliku mulje. Väga tore muusika, väga tore liikumine. Lastele vägagi vaatamisväärne.

L. Remmelgas: Hea sisemine rütm.

K. Kiisk: Selle musta pliiatsi tembud on lõbusad ja toredad. See viimane kahuripauk, mis lillemerega ekraani täidab, sellist pole enne olnud. Ja tähtis polegi must pliiats, vaid see, kes selle pliiatsiga jooni tõmbab.

N. Danilovitš: Rõõmustab, et Paistik sai oma esimese filmiga korralikult materjalist jagu ning tulemus on kena ja lastele sobiv.
ERA.R-1707.1.1331 Joonisfilmi "Värvipliiatsid" toimik.

Avo Paistiku režissööridebüüt

Katkeid intervjuudest

Avo Paistik: „Rein Raamat koostas joonisfilmi meeskonda. Kui ta mind oma esimese filmi „Veekandja” (aastal 1972) kunstnikuks kutsus, ei tahtnud stuudio kaadriosakonna juhataja mind ära lasta: mul pidavat olema väga head inseneri adjustaadid.”

Tallinnfilmi joonisfilmi osakond aga arenes ja Rein Raamatul lasus kohustus teha rohkem filme. Ühel päeval küsis Rein Raamat, kas Paistik ei tahaks hakata režissööriks? Keegi pidi ju tegema filme sel ajal, kui Raamat järgmist ette valmistas. Paistik vastas, et ei taha. „Režissöör on kehv olla, pead vastutama, asju ümber tegema, bürokraatidega jamama,” põhjendas Paistik. Kuid siis kutsus ta välja stuudio direktor Nikolai Danilovitš: „Seltsimees Paistik, paberid on juba Moskvasse saadetud, olge nüüd hea, hakake režissööriks.”
„Aga pärast ei tahtnud ma enam olla keegi muu kui režissöör,” kinnitas Paistik.

Avo Paistik: „Värvipliiatsites” (1973), värvisümboolikal põhinevas esimeses lavastuses (stsenarist Toomas Kall), pandi mulle Moskvas pahaks, et must pliiats ei tahagi ümber kasvada. Siitpeale õppisin stsenaariume tegema nii, et ühe tegin endale, teise Eesti kinokomiteele, kolmanda Moskva Goskinole, sellise, mis neid rahuldas. Õppisin ka mitte näitama töömaterjali. Filmi teeb suur kollektiiv. Kui filmi vastu ei võeta, ei saa stuudio preemiat ja võib-olla ei saa ma ka enam režissööritööd.”  /---/

Paistik ei püüdnud kunagi järgmises filmis ennast järele aimata. Raske on talle omistada üht kindlat stiili. Siiski elas ta kõik oma filmid läbi ja arvas, et on kõigis oma filmides olemas, isegi debüütfilmi mustas pliiatsijupis.
Ruus, J. (2013). Avo Paistiku kuus elu. Sirp, 6. dets, lk 26.

1973 olid Rein Raamatu "Lennu" kunstnik, samal ajal debüteerisid režissöörina filmiga "Värvipliiatsid". Kuidas sa lavastajaks said?
Kirjutasin stsenaariumi "Pühapäev", see kiideti heaks ning pidi käiku minema, hiljem öeldi, et tuleks ennem lastefilm teha. Sellal toimus joonisfilmide stsenaariumide võistlus ja minule meeldis Toomas Kalli lugu värvipliiatsitest. /---/

"Värvipliiatsite" aegu alustasid lavastajana, tulemust võib siiani suurepäraseks pidada.
"Värvipliiatsid" on väga lihtne film, soovisin teha hoopis targemaid ja keerulisemaid töid. Tegelikult pidin algul "Värvipliiatsite" lõpu tegema palju värvilisema, kuid Rein Raamatul oli kavas "Värvilind", kus mängitakse just värvi peale, ma ei tahtnud tema ideed löögi alla panna.
Kuid ega "Värvipliiatseid" Moskvas väga kergesti vastu võetudki, öeldi, et must pliiats pole nagu eriti ümber kasvanud.
Teinemaa, S. (1992). Vastab Avo Paistik. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 3-10.

Filmist ajakirjanduses

„Avo Paistiku «Värvipliiatseid» võib vähemalt terviklikkuse seisukohast kor­daminekuks nimetada. Filmi autorid (peale režissööri veel stsenarist Toomas Kall, helilooja Arvo Pärt ja kunstnik Rein Raidme) on suutnud üksteise püüdlusi hästi tunnetada. Nii ei ole mitte ühegi autori käekiri teistega  vas­tuollu sattunud ega trooni ka teiste arvel. See on tunnustus Avo Paistiku ansamblijuhivõimetele. Kuid vist mit­te vähem oluline pole ka hea käsikiri. /---/
Toomas Kalli stsenaariumi kohta võib öeda aga ainult head. Mõtteliselt selge, lakooni­line ja juba kirjutamise ajal visuaal­selt hästi läbi tunnetatud käsikiri lu­bab teha head filmi, ning ülejäänud autorite kollektiiv eesotsas režissöör Avo Paistikuga pole seda ka käest lasknud. Tõsi, Kalli stsenaariumil on dikteeriv iseloom, määrates peale süžeeliini ära ka kasutada olevad värvid ja kujundid, nii et kunstnikul oma peaga midagi välja mõelda ei olnudki. Samuti ei ole ülesanne ise kuigi keeruline. Mõelduna  kõige  väiksema­tele, on linateose struktuur lihtne; see ei sega aga teda ka täiskasvanuil nautimast.“
Olep, J. (1973). Uued eesti multifilmid [„Lend“, „Värvipliiatsid“, „Veealused“, „Pallid“]. Sirp ja Vasar, 21. dets, lk 8.

A. Vartanov kõneleb uutest multiplikatsioonfilmidest, ka «Värvipliiatsitest», mis
«...jätab tervikliku ja ereda mulj­e. Siin köidab kõigepealt kindlalt ja täpselt valitud ning algusest lõpuni rakendatud kunstiline võte. Filmis ei näi­data inimesi ega loomi, ei kõla ainustki sõna. Vaatajaile tuntud värvietümoloogiat kasutades arendavad autorid, stse­narist T. Kall ja režissöör A. Paistik ekraanil süžeed, mis on tulvil dramaati­kat: käib võitlus eri värvi pliiatsite va­hel, ühel pool on kollane, punane  ja si­nine, teisel pool must pliiats. Esimesed joonistavad mere ja päikese, maja ja maa, viimane aga püüab kõike maha kriip­sutada, hävitada. Värvipliiatsite igale loovale üritu­sele vastab must järjekordse leidliku pahateoga. Muidugi võidavad lõpuks värvipliiatsid, kuid see ei näi tavalise finaali valveoptimismina: pooled on lihtsalt kõik oma argumendid esitanud, värvipliiatsite omad on tõhusamad.
. . . Autorid tegid õigesti, jättes mus­tas pliiatsis peituva sotsiaalse ohu dešifreerimata. Täiskasvanud vaataja mainitud dešifreeringut ei vaja, lastele aga mõjuks see takistavalt. «Värvipliiat­sites» esineb vaatajate kõigile vanuse­astmeile ühtviisi mõistetavate ja huvita­vate kujundite õnnestunud ühtsus, ja seda tänu filmi üldistatud vormile.»
Teised meist [A. Vartanov animafilmist „Värvipliiatsid“, tõlge ajakirjast «Iskusstvo Kino» nr 1](1975). Sirp ja Vasar, 7. veebr, lk 13.

Õnnestunuim oli ekraaniteos «Värvipliiatsid», mille lavastamisel jätkus Avo Paistikul multlplikatsioonis nii hädatar­vilikku lakoonilisust, lihtsust ja täpsust. Need positiivsed jooned taandusid ning lahjenesid aga tema järgmistes filmides "Täheke» ja «Pisiasi». /---/
Ent Avo Paisti­ku senisest tööst on näha, kuidas režissöör otsib, katse­tab ja õpib vigadest.
Väljavõtteid Eesti Kinematografistide Liidu juhatuse esimese sekretäri Kaljo Kiisa ettekandest (1976). Sirp ja Vasar, 30. apr, lk 3.

Filmile tagasivaatavalt

Avo Paistik leiab oma esimese filmi jaoks äärmiselt lihtsa ja lakoonilise lahenduse, mille aluseks on värvide sümboolika. Tema tegelaskujuks saab kunstniku tööriist pliiats ise. Kolm neist - sinine, kollane ja punane - on helge mõtte kandjad, must - jäme ja õel pliiatsijupp - on eelmiste vastand. /---/
Film meenutab lõbusat mängu, kus väga tähtsal kohal on leidlikkus, taibukus ja oskus kiiresti ja täpselt "vestelda" jooniste keeles.
Avo Paistiku režissööridebüüt oli erakordselt õnnestunud.
Assenin, S. (1986). Avo Paistiku unenäod ja tegelikkus. Rmt: Etüüde eesti multifilmidest ja nende loojatest. Tallinn: Perioodika, lk 82-90.

Hoolimata teatud ilmselgest sümbolismist (ilmselt ei meeldinud Moskva võimudele mõte sellest, et must pliiats keeldub koostööd tegemast - on ju must üks kolmest Eesti rahvusvärvist) on "Värvipliiatsid" tagasihoidlike ambitsioonidega lihtne film.
Robinson, C. J. (2010). Rmt: Geniaalsuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel: Eesti animatsiooni lugu [inglise keelest tõlkinud Kristjan-Jaak Kangur]. Tallinn: Varrak, lk 118.