Avaleht » Filmiliigid

Väliseesti (2001)

Välis-Eesti

CIUE meediateaduskond: diplomitöö

Tudengifilmid Kestus: 27:25

Huviinfo

Eksperimenteeriv diplomitöö

"Väliseesti" on Raimo Jõeranna Concordia Ülikoolis diplomitööna valminud lavastuslik dokumentaal. Tema tudengitöö sai filmikriitikas kiitva hinnangu ning see pälvis 2001. aastal Eesti Kultuurkapitali Audiovisuaalse kunsti sihtkapitali noore filmitegija preemia julguse ja uuenduslikkuse eest dokumentaalfilmis. Linateos kujutab endast kujutluslikku detektiivilugu ehk nö pseudodokumentaali. See on fiktiivsete, välja mõeldud sündmuste rekonstruktsioon, millel pole seost reaalsete sündmuste ja isikutega, ent pettus selgub alles lõputiitrites.

Arvamusi filmist

Peep Puks: „Raimo Jõerand äratas tähelepanu juba pedagoogikaülikoolis. Ta on eesti filmi tulnud kärata, kuid seda huvitavamate töödega, mida kinnitab ka rahvusvaheline tunnustus. Tema viimast filmi «Väliseesti» ei saa vaadata televiisori ees losutades, mõtted mujal. Raimo Jõerand eeldab vaataja huvi esimesest kaadrist viimaseni. Peeter Simm on seda vaatamise naudingut võrrelnud malepartii võluga. Karjapoisimatiga harjunutel pole siin asja.

Režissöör pakub müstilis-kriminaalse koega dokumentaalfilmi mehest, kes uurib Kanada väliseestlaste seas 24 aastat tagasi uppunud fotograafi lugu. Vaba sügavast austusest ja teatud aukartusest väliseestlaste ees, vaatleb Raimo Jõerand nende isamaa-armastust ning ohvrimeelsust teravmeelse heatahtlikkusega. Ta pole küsitletute usaldust kaamera ees kurjalt tarvitanud, kuigi on jutuajamisi vahest vastu intervjueeritavate ootusi kasutanud. Kunstitõe huvides.

Raimo Jõerand esitab oma originaalse nägemuse elust ja inimsuhetest filmikunsti salapäraseid võimalusi kasutades. Ja veel - režissöörina on tal oluline omadus, mis jääb küll varju laia avalikkuse eest. Filmi lõpetanud, suudab ta iseendale rahulikult silma vaadata ning kaine analüütikuna tehtut kaaluda.

«Tahtsin vaatajat irriteerida: film ei ole meelelahutus ega tühipaljas kaasaelamine samastumise läbi. Film on tekst, mis nõuab kaasamõtlemist ja enese pingutamist. Ning kui vaataja ei suuda filmi tempo ja infohulgaga kohaneda, on küsimus temas, mitte filmis. Filmi sihtgrupiks on intelligentne vaataja.» Nii tõdeb Raimo Jõerand ise.

Igal juhul pole tegemist mitte ainult ülikooli lõputööga, vaid looga, millel on oma kindel koht tänases eesti filmis.“
Puks, P. (2001). 25 saladuslikku surma. Postimees: Kultuur, 25. veebr.  

Andres Maimik: „Usun, et „Jõeranna film „Väliseesti“ on ainuüksi žanriuuenduslikus mõttes eesti filmikunstis üsna tubli tulem.

Fake-documentary (dokumentalistika väljendusvahendeid kasutav lavastuslik film) ja mockumentary (dokumentalistika laade ja teemasid parodeeriv pastišš) on audiovisuaalkultuuri kõrvalharud, milles filmikeelelised küsimused ja vormimängud on sisust vaat et olulisemalgi kohal. Seda stiili, mida dokumentaalfilm kasutab funktsionaalse vahendina reaalelu sündmuste talletamisel, tarvitatakse võltsdokumentalistikas peamiselt esteetilistel eemärkidel. /---/

“Väliseesti” ei ole üldse seda tüüpi teos, mida pealkiri eeldaks olevat. Siin pole matitalviklikku paraadreportaaži “Esto” vanamoodsatest rituaalidest ning heldelt kinni makstud aruannet kodu- ja väliseestlaste vahel sõlmuvatest otsekontaktidest. Siin ei puudutata süümeküsimusi ega mängita eestluse suurte narratiivide, vennatapusõja, okupatsiooni, paguluse ja tunglahoidmise peale. Siin ei analüüsita väliseestlaste saatust ega irvitata nende maailmataju üle. Siit ei leia olmelisi detaile väliseestlaste elulaadi kohta.

Jõeranda huvitab Välis-Eesti kui  i d e e  kõige abstraktsemal tasandil, selle väljendused sümboolses vastupanus, eneseohverduses, eksiilis, konserveeritud elutundes ja hääbuvas kultuuris. Ta teeb oma filmi nii isepäisel moel, et see tekitab nõutust ka kõige progressiivsema maitsega väliseestlases.

Juba algus on pahaendeline. Anri Kivisaar, kes uurib surnud fotograafi juhtumit, ning komitee, kes paneb tema fragmentaalse materjali järgi kokku tervikpilti; selline topeltvahendatud info loob semiootiliselt erutava õhkkonna — konspiratsiooniteooria, mille järgi miski pole see, millena ta välja paistab, keegi pole see, kellena ta end esitleb. Kaadrid on intoneeritud nii, et pagulaste peamine oleluskeskkond, heakodanlik Toronto eeslinn, oma tellisfassaadide, pügatud muruplatside, tuletõrjekaevude ning pilvitu taevaga varjaks enese taga justkui mingit ängistavat saladust.

Väliseesti kogukond kannab Jõeranna tõlgitsuses nukralt deterministlikku, et mitte öelda morbiidset pitserit. Nad kaovad, upuvad, põlevad ja surevad. Nad on vanad ja hirmunud. /---/
Kahjuks muutub metafüüsilist vandenõu paljastav kaadritagune tekst sedavõrd krüptiliseks, et kõigi nüansside hoomamine käib pealiskaudsemale vaatajale üle jõu. Vaataja adub teksti kui helikujunduslikku tekstuuri või kui atmosfääri kujundavat elementi, mitte kui infokandjat. /---/ 

Aga selle eest on “Väliseesti” stilistiliselt üks väljapeetumaid võlts-dokumentaale. See on just nagu dokumentalistikakeele ABC. Filmi visuaalis on üsna vähe juhuslikkust. Kaamera püüab objekte distantsilt teleobjektiiviga, rõhutades veelgi paranoidset (meedia) kõikenägemist. Tegelased vilksatavad läbi akende või klaasipeegeldustel nagu varjatud kaameraga telesaadetes. Kiired peale- ja mahasõidud ning faasimontaaž käib säärase stiiliga kokku nagu jalanarts kirsaga. /---/

“Välis-Eesti” suletud dramaatiline kude võib ameerikalike kangelase- ja intriigikesksete filmidogmadega harjunud vaatajale tunduda liiga platoonilise, kuiva ja distantseerituna. Filmis ei olnud ühtegi samastumisväärset tegelast, kes kinkinuks vaatajale emotsionaalselt kirkaid hetki. Polnud ka eriti naljakas ega hakanud õudne. Filmis ei rõhutatud sotsiaalseid sõlmküsimusi, igikestvaid väärtusi, ega mängitud puhtaks uhutult universaalsetel kinoklišeedel.

Aga filmitudengile peabki olema privileegiks, et mitte meeldida kõigile. Raimo Jõerand täitis minu arust ühe olulise noore režissööri kriteeriumi — ta eksperimenteeris. Ükskõik kui suletuks ja krüptiliseks jääb tulemus tavavaataja jaoks, julgeb ta lõpuni minna otsingute raskel, kuid huvitaval teel. /---/
Jõerand aga annab kõigile konservatiividele, pugejaile, autokraatidele ja teesklejaile õrnalt ninanipsu.“ 

Arvustuse terviktekst:
ANDRES MAIMIK - VÄLIS-EESTI DEKONSTRUKTSIOON
Maimik, A (2001). Välis-Eesti dekonstruktsioon. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 68-71.

Mari Laaniste: „Kunstilise võltsdokumentalistika võti ongi imelihtne: see on jamaajamine niisuguses vormistuses, mida meediaajastu inimene on dresseeritud igasuguste küsimusteta tõsiselt võtma. See ilgub “telekas näidati” argumendi ümberlükkamatult tõeseks moondumise üle, osutades asjaolule, et massikommunikatsiooni tõde võib olla muutunud vaid korrektse vormistamise küsimuseks, ning publiku kriitikameel on lootusetuseni mandumas. “Õilis” dokumentaalne vorm ei välista, et sulle valetatakse, ja mis hullem, sa ei pruugi sellest üldse aru saada, sest vorm ise on omandanud võime sind veenda.

Pseudodoki jätkuva kõmulisuse põhjuseks on fakt, et viimati nimetatud asjaolu teadvustamine kõigutab mingit kaasaegse teadvuse üsna hämarat alustala. Tulemuseks on iga kord üsna konkreetne reaktsioon: äge võõrastustunne, mis väljendub arusaamatus hirmuaistingus ning kaitsereaktsioonina ka nähtava tajumises absurdinaljana. Vastavale publikureaktsioonile mängimine, ehmatamis- ja kummastamisvajadus on pseudodoki juures nii tähtis, et žanri elujõu kestmist võibki seostada selle tekitatava võõritusefekti püsimisega. Praegu pole viimase hääbumisest veel mingit märki.

Võltsdokk “Not Flammable” on oma žanri stiilipuhas ja igati vettpidav näide. Selle eripäraks on kodumaisus, mis ei väljendu rõõmustaval kombel mitte sisulises ega vormistuslikus kodukootuses, vaid igati tasemel tervikut läbivas rahvuslikult mürgisevõitu “kiiksuga” stiliseeringus. Tunnistust tublist pingutusest tõsiseltvõetavuse nimel annab juba pakendi kujundus: kassetiümbris on tõepoolest “nagu päris”. Samuti on kõvasti vaeva nähtud filmi enda välise veenvusega: kvaliteetne ning palju mänguruumi pakkuv digivideopilt on ladusalt monteeritud ja vaheldusrikas, koosnedes mitmesugustest üksteise otsa lükitud intervjuu- ja filmikatketest, mida täiendavad fotod, dokumendid, kaardid ja skeemid – kõik nii nagu peab. Pildile lisanduva jutustajateksti surmtõsine toon meenutab “Kriminaalset Venemaad”. Sisulise tõsiseltvõetavuse tase seostub aga pigem ühe kuulsa soome paranoiku ufofilmidega.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
http://www.sirp.ee/archive/2001/20.04.01/Film/film1-1.html
Laaniste, M. (2001). Faking it [pseudodokumentaalfilm "Not Flammable"]. Sirp, 20. apr, lk 16.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm