Voonakese viimnepäev (1999)

Filmist meedias

Tarmo Teder: „Taluste teine lühifilm "Voonakese viimnepäev" on Siberis käigu resultaat. Viieminutiline tükk fikseerib Kaug-Põhja väikelinnas elavate, Kaukaasia päritolu tüüpide lambatapurituaali. Mingi tubase kaablitüki otsa köidetult veetakse vaene voonake alandava irvituse taustal tapaplatsile, seotakse jalad kokku ja nüsitakse (õnneks terava noaga) pea kähku otsast. Ropp ja vägivaldne, kuid avameelselt võikavõitu reaalsus, milles pole väikestki väärikust ega mingit ohvriaustust. Samasugust oinakaksamist võinuks Taluste mihklipäeva paiku vähemalt sajas, kui mitte tuhandes Eestimaa külas võtta. Tean, millest räägin, sest olen assisteerinud. Siberis vaatavad seda tõurastamist ka lapsed, minu (siis) kaheksa-aastane tütar nägi sama, ainult see halastav kõrilõige sooritati metskitse jahil. Elu on karm, liha inimese toidulaua jaoks rümbatakse mitmekesistel tapaplatsidel. Šokeeriv tunnistamine võib lapsele anda mitmesuguse impulsi: tüdrukule ehk vastumeelsuse, poisile ehk pihtamisjanu. /---/ üheülbalise pealispindsusega esitatud lambatapu labane pildijada on vägivalla dokument, mis võib tavalist vaatajat kergelt šokeerida. Kes pole seda elus enne näinud, vaadaku siis ekraanil ja tehku omad järeldused. Annotatsiooni poogitud moraal, et nii võib juhtuda inimesega, mõjub kunstlikuna, sest inimesega juhtub niikuinii palju hullemaid asju kui labaselt tapetavate (kodu)loomadega.

Niisiis üks tavalist tõurastust dokumenteeriv fläšš kodanlikku näkku. Ja miks ka mitte? Enesega rahulolevaisse ahta vaateväljaga silmi tasub ikka aeg-ajalt sülitada. Eriti just kinolina vahendusel. Festivalisupid vajavad ka pipart ja jämesoola.“

Teder T. (1999). Kompotti, klantsmaali ja jämesoola. Sirp, 21. mai, lk 13-14.