Avaleht » Filmiliigid

Viola (1999)

Animafilmid Kestus: 11:39

Huviinfo

Filmist kriitiku pilguga

Andres Laasik: „Sel korral pakutust torkas silma Priit Tenderi joonisfilm "Viola", mille ahistatust väljendavad kujundid mängisid kaasa lausa poeetilises loos. Iseenesest naiivne süzhee vägivaldsest mustkunstnikust, tantsijannast ja ühekäelisest publiku esindajast muutus mõjuvaks, kuna iga tegevuslik käik omandas põneva vaatenurga, milles peitus isikupärane kriitiline suhe.
Mustkunstnik, kes saeb oma numbri õnnestumise nimel iga kord tükkideks numbris statistina esineva tantsijanna, kasvas kujundina kaugelt suuremaks, kui seda eeldanuks valitud kunsti teema.“
Laasik, A. (1999). Ja teevad filme. Eesti Päevaleht, 15. mai, lk 2, 15.

Tarmo Teder: „Priit Tenderi kolmas autorifilm “Viola” paelub selgelt jutustava pildi ja kujundite funktsionaalse täpsusega, võlub esmapilgulise lihtsuse kihilisus. /---/

Heliline kujundus on läbi filmi minimaalne, väga selgelt, kuid raskepärase meeleoluga jutustav visuaalsus hoiab vaatajat kindlat liini pidi lõa otsas. Inimhäälsed hüüatused, ohked ja primitiivsed keelpillihelid, eriti jämedalt vinguv saag, markeerivad ülima täpsusega atmosfääri. Vahetevahel tekib tunne, justkui näidataks hollywoodliku mängufilmi konkreetsusega hargnevat lugu, kus puudub igasugune blää-blää-blää, mida asendab pildiliselt nauditav ja mitte labane stoori. On ka mõni parodeeriv viide actioni klišeele. /---/

Meisterliku “Viola” vähesed karakterid on nappide ent pildiliselt mõjuvate vahenditega jõuliselt välja toodud, süžeelõng tugev kui köis. Vaid kolme tegelasega antud pinge on tõusvas joones pidev, kõik kaadrikeskkonda paigutatud detailid on oma tummas kõnekuses tähenduslikult peensusteni läbimõeldud ja loosse haakuvad. Vaatamata mõningatele keerukustele paistab lugu üldiselt lihtne, aga samas huvitav, tänu väikeste asjade suhestatusele sügava, kõrge ja kaugega. Piiritletud tegevuspaika paigutatud kolme ilmeka tüübi suhestik paisub ajas ja ruumis, mõned “igivanad suured teemad” pääsevad isikupärases värskuses välja. Kulminatsioon ei tekita suuremat katartilist orgasmi, ent terviklik lugu jääb oma jõulise ja puhastatud esteetikaga tugevalt meelde ka siis, kui kõik keerukused esimese vaatamisega pähe ei mahu. Film on justkui pildiline DNA ahel.“ /---/
Teder, T. (1999). Pildiliselt tugev DNA köis [joonisfilm "Viola"]. Sirp, 11. juuni, lk 16.

Peep Pedmaanson: „Küll aga ei saa paha sõna öelda “Viola” kujunduse kohta. Vägisi tuletab ennast “Gravitatsioon” meelde, sest kohe nii palju on “Viola” graafika tollest küpsem.

Mis pildi liikumisse puutub, siis sellesse vähesesse, mis “Violas” üldse liigub, mahub ootamatult palju teravmeelset. Nii südant kui ka aju lõhestavat. See, kuidas auditool end külili kukkununa käe toel edasi nihutab ja treppe võtab, kuidas ta hiljem tahtejõu najal oma (tooli)jalad liikuma saab… Vägev ja väärikas värk, mida lõppkokkuvõttes ei suuda määrida ka põgusad vägisinaljatamised. Kas või see sae käepidemega triks-traks püstolikuketamine või naela käsitsemine süstlana lendas-üle-käopesa-stiilis… Muidugi peab filmis olema olustikulisi õhuauke, mis vaatajale kõrist hoidva süžee taustal oaasidena toimivad, aga see film väärinuks oluliselt “poeetilisemaid auke”. Samas nägin ma just “Violas” ära eesti filmi selle aasta ilusaima montaažikoha, mustkunstniku mütsi võtmise suurplaani ja mütsi nagisse lennutamise üldplaani vahel.

Mis filmi finaali puutub, siis mustkunstniku kehaehituslik M-A-N oli muidugi rahvusvahelises mõõtmes hea leid, aga lõpuks ei leidnud see kujund ilmselt konteksti, ja jäi pretensioonikusest hoolimata üldistusjõuta. /---/

Lõppkokkuvõttes vägivalla allusioonidest (viola/nce) hoolimata igati soft film!“ /---/
Pedmanson, P. (1999). Tender, very pleasant guy [joonisfilm "Viola"]. Teater. Muusika. Kino, nr 11, nov, lk 82-84.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm