Villu (1970)

Väljavõtteid arvustustest

Valdeko Tobro: "Teose vaieldamatuks vooruseks on emotsionaalse portree loomine Vilhelmine Klementist, Klementi kui inimese lähendamine kaasajale, mida ka hinnati ELKNÜ preemiaga. Kuid kahjuks ei püsi režissöör sealjuures lõpuni dokumentaalse tõepärasuse range järgimise printsiibil."
Tobro, V. (1971). Kas stabilisatsioon või stagnatsioon? Dokumentaalfilm 1970. Sirp ja Vasar, 12. märts, lk 4.

M. Mälk: "Fotode, kirjade, dokumentide ja muude materjalide sulamist kerkib ajalooliste faktide ja seikade oskusliku kasutamise tulemusena meie silme ette elav, lähedane ja inimlik Villu. /---/
Kinematograafiliste võtete kasutamises ning kujundusliku struktuuri ülesehitamises on V. Anderson-Käsper taktitundeline, parajalt mõõtu pidav, et oma autoripositsiooniga mitte liialt pealetükkiv olla. Ta astub taoti nagu kõrvale, et vaatajat Villuga kahekesi jätta ning mõtlema sundida sünge mineviku üle, mis hukutas sadu ja tuhandeid Vilhelmine Klementi taolisi andekaid ning erakordse hingejõuga naisi."
Mälk, M. (1971). "Villu". Rahva Hääl, 8. jaan, lk 3.

M. Loo: "Villus" näeme pilte Vilhelmine Klementi lapsepõlvest, kooliaastatest, tema klassitunnistusi, lõike kirjanditest jms., mis peegeldavad tema kujunemist võitlejaks. V. Klementi võitlusteest kõnelevad Noorproletaarlaste Ühingu, Eestimaa Kommunistliku Partei jm. dokumendid, samuti ajakirjanduse ja kaitsepolitsei materjalid. /---/
Oma napisõnalisuses emotsionaalselt mõjuv on filmi finaal. Lõpukaader sõlmib õnnestunult, vaid paari värsirea abil Vilhelmine Klementi sideme tänase päevaga."
Loo, M. (1970). "Villu". Noorte Hääl, 4. aprill, lk 4.

Vilhelmine Klementi võitluskaaslane ja filmi konsultant Alma Vaarman: "Noored kineastid oskasid filmi "Villu" punuda mingi tabamatu helluse - see oli ka Villus peamine. Ma arvan, et just see omadus tegi Villust inimese, kelle kreedoks oli: teha seda, mida on vaja mitte üksnes mulle, vaid kõigile. Iga normaalne inimene vihkab sõda ja armastab rahu, korda, ilu, muusikat, teatrit, raamatuid, lapsi. Õiguse oma armastusele peab ta kätte võitlema kas või oma elu hinnaga. Suur hind annab suure elu. Võidelda tuleb hea tujuga, raskusi aitab ülatada huumor ja laul! /---/
Selles heas filmis on ka üks suur puudus, mis on tingitud minu kui filmi konsultandi asjatundmatusest. Filmis on Villu õde Ida peaaegu et ühel pulgal rebaselikult kavala vaenlasega, gümnaasiumi direktori kindraliproua Anna Tõrvandiga. Seigale, et kindraliproua tahtis Villust oma kasutütart teha, andis Villu ise nii väikese kaalu, et minagi sellest alles 1957. aastal Villu pinginaabrilt Elsalt kuulsin. Seik Tõrvandiga on filmis odav butafooria."
Vaarman, A. (1970). "Villu". Kultuur ja Elu, nr 1, lk 12.

Vilhelmine Klementi

Vilhelmine Rosalie Klementi (31.03.1904 Tallinn – 16.02.1929 Tallinn), Eesti revolutsioonilise liikumise tegelane, EKP liige (1921). Astus 1920 Üle-eestimaalisse Noorproletaarlaste Ühingusse, oli  pärast selle sulgemist (1921) Eestimaa Kommunistliku Noorsooühingu asutajaid ja EKP II kongressi delegaat. Kuulus legaalseisse töölis- ja koolinoorte organisatsioonidesse. Arreteeriti mais 1922 ja mõisteti 6 aastaks ja 8 kuuks sunnitööle. Suri Tallinna keskvanglas.
Allikas: Eesti Nõukogude Entsüklopeedia, 4. kd. Tallinn:  Valgus, 1989, lk 590.

Režissöör Valeria Anderson-Käsper pälvis aastal 1971 dokumentaalfilmi "Villu" eest ENSV Komsomoli (ELKNÜ) preemia.