Avaleht » Filmiliigid

Veelinnurahvas (1970)

Digitaalselt taastatud 2009

Encyclopaedia Cinamatographica Gentium Fenno-ugricarum

Dokumentaalfilm Kestus: 52:00

Mälestused

Intervjuu Mart Meriga

Tiiu Laks: Raamatutele andsid palju juurde Lennart Meri reisid (eriti tema filmidega seotud). Kuivõrd te neid reise ja oma isa vahetuid reisikirjeldusi mäletate? Kui palju te reisidel kaasas käisite?
Mart Meri: Jah, ma usun, et reisidel kogetu panigi ta mõtlema, kuidas läbiti vahemaid muistsel ajal, kuidas rahvad ja kultuurid tollal omavahel suhtlesid, sest maailm pole ju kunagi olnud suletud. Suhtlemine, uudishimu, uue avastamine on inimese loomuses. Maailm polnud kunagi olnud eestlaste jaoks kunstlikult või vägivaldselt nii suletud nagu Vene ajal, nagu “Hõbevalge” kirjutamise ajal. Lennart Meri seda ei aktsepteerinud ja ta alustas jõukohasest – intellektuaalsete piiride avardamisest.

Esimest korda võttis ta mind kaasa filmivõtetele Karjalas, kui olin 11-aastane. Võttepaik – Taipale talu Kuittijärve ääres – oli piirkonnas, kus maanteeühendus puudus, nii et kohale jõudsime paatidega ja filmivarustus toodi vesilennukil. Tagasisõiduks üürisime Petroskoist tollasesse Leningradi jõudmiseks lennuki AN-2, “metsavahi”. Lend kestis oma kolm-neli tundi. Juhtus nii, et üks lendureist oli pohmellis ja keeras filmikastide vahele magama. Mind kutsuti vabanenud lenduritoolile, pandi kõrvaklapid pähe ja anti tüür kätte. Õige pea tõstis teine lendur käed tüürilt ja ütles, et nüüd on minu kord juhtida. See oli uhke tunne. Aga küllap ma liigutasin tüürisarvi veidi järsult, nii et me tegime seal suviste rünkpilvede vahel ikka parajaid üles-allahüppeid.
Laks, T. (2008). Meri: tegelikult ei lahkunud Lennart Meri “hõbevalgetelt” radadelt kunagi. Eesti Päevaleht, 20. sept.  

Enn Säde Lennart Meri filmide taastamisest

Oktoobris 2002 on Soome estofiilid kutsunud Lennart Meri ja Helle Meri ning kaaskonna (Rein Maran, Enn Säde) Kuusamosse, et mingil moel tähistada „Linnutee tuulte” siin kandis filmimise 25. aastapäeva. Tore üritus, Lennart ja Helle pannakse elama samasse hotelli, kus olime veerand sajandit tagasi kostilised; suures Kuusamo linnahallis läheb vana film jooksma. Ja siis, püüne peale kutsutud, teatab Lennart äkki, et see film on kehvakene ja ta plaanib sellega midagi ette võtta. Et ümbermontaaž või midagi sinnapoole. Õieti peaks siia küsimärgi panema, sest meie Maraniga kuuleme sellest ideest seal Kuusamo laval esimest korda. Üks neid kuulsaid Lennarti hetkeimprovisatsioone? Veidi hiljem astub meie juurde nuttev soome vanaproua — herra presidentti, ärge jumala pärast seda ja muid oma filme puutuge! Olen õpetaja ja nad on kõik need aastad olnud mul asendamatute õppematerjalidena kooliprogrammis sees...

Aga ei! Ühel tulikuumal juulipäeval 2003 istume Ago Ruusiga Viimsis Lennarti koduneemel kadakate vahel, Helle toob külma vett. Ja Lennart hakkab nüüd uuesti lahti seletama mullust ideed kõikide oma filmide ümbertegemisest, tegelikult ühe uue „suure” filmi kokkumonteerimisest. Lähen parinal põlema, Toomas Hiio on vähe kõhkvel — kas nii sobib kõnelda ekspresidendiga? Küllap ma räägin seal filmist kui oma aja lapsest ja sellest, et nii suurt tööd ei saa teha põlve otsas, samas aimates, kuidas kõik venima hakkaks... Aga Lennart lisab meelerahus, et kõik peaks prantsuse ja saksa keeles valmis olema septembrikuuks, kui ta läheb Šveitsi loenguid pidama. Noh, see ei olnud enam see hetk, mil kogu presidendi kantselei haaras talgute korras tööst ja nii edasi...

Igatahes kestab neemepealne ajurünnak tubli kolm ja pool tundi ja siis me taganeme. Kuid märk on justament seal kadakate vahel maha pandud. 2003. aasta juulist alates võime rääkida Lennarti filmide taastamisest. Esiotsa vaid paberite ja bürokraatia tasemel: muukeelsed tõlked, rahvusvahelised lepingud, hüpoteetilised eelarved. Ise hakkan tasapisi otsima kõigi viie filmi helilintide originaale. Olime omal ajal jõudnud teha mitmest Lennarti filmist ka vene- ja soomekeelsed versioonid, nüüd tekivad teatavad raskused nende leidmisel ja kopeerimisel. Ja lepingud! „Linnutee tuuled” (1977) on ju koostööfilm Soome Mainos-TVga, Tallinnfilmi arhiivis seda lepingut ei ole. Lennarti abiline Kaarel leiab küll sealsest arhiivist lepingu ja teeb sellest koopia, kuid president keelab seda välja anda — „Nõukogude Liitu enam ei eksisteeri, kuidas on toonaste kokkulepetega?” Asi hakkab lonkama, ja siis saan Lennartilt tõsise kirja:
Viimane etnograafiline film ühendaks uue lugejatekstiga filmid „Veelinnurahvas”, „Linnutee tuuled”, „Kaleva hääled”, „Toorumi pojad” ja „Šamaan”. Filmi tööpealkirjaks on „Mis oli fassaadi taga”. Film lähtub kahest vaatepunktist: selgitab sõnas, pildis ja muusikas soome-ugri ja samojeedi traditsioonilist kultuuri ja selgitab nõukogude filmijuhtide poolt dikteeritud kitsendusi, mis keelasid traditsioonilise kultuuri näitamist ja nõudsid rasketööstuse, kollektiivse põllumajanduse ja elektrifitseerimise näitamist. Loetletud filmid tuleb kokku monteerida, paiguti lühendada, minimaalselt täiendada filmijääkidega, mis omal ajal jäid kasutamata... Oleksin tänulik, kui leiate mahti teatada, millise päeva võite pärast 6. oktoobrit sellele üritusele ohverdada. Peaksime vanu filme vaatama ja mälestusi vahetama, ka uue filmi järjestust arutama. Tervitades Lennart Meri. Neemel, 1. septembril 2003.

Sama kirja on saanud ka Ago Ruus ja Rein Maran. Mis ma siin ikka keerutan — me deserteerume ja ei lähe Lennarti juurde. Ta helistab mulle ja Ago Ruusile, peab nõu „Veelinnurahva” ebaõnnestunud etnogeneesi kaardi muutmise üle ja kinnitab, et uut teksti ta uuele filmile paraku ei jõudvat kirjutada. Marsin Tallinnfilmi ja panen taastamistöödele pidurid peale. Nüüd selgub — pikaks viieks aastaks.

Uus peatükk nende mingil moel ju klassikaks saanud filmide päästmisel läheb lahti kevadel 2008, mil me mõistame, et Lennarti 80. juubelisünnipäev läheneb üsna suurte sammudega. Paraku — vahepeal on „Lennarti hing läinud kulgema sinna soomeugrilaste hingedemaale — Linnuteele”, nagu kenasti meenutab Rein Maran.

Loe edasi:
lennart meri filmide taastamisest - Teater. Muusika. Kino
Säde, E. (2009). Lennart Meri filmide taastamisest. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 88-94.  

Enn Säde vahejutud "Hõimukalendris"

Handid 1

Meie filmiekspeditsioon hantide maile septembris 1985 kisub kohe alguses ohtlikult kreeni. Hantõ-Mansiiskis võtab meid vastu üpris ähmis Jeremei Aipin, handi kirjanik, kes ju Lennartile mõtte hantide karupeietest tegelikult pähe istutas. Mingi kohalik parteiboss olla keeldunud jõelaeva andmast ja üldse - parem kui te peiesid ei filmiks. Nüüd tean üht oblastikomitee lektori Tšuprovi ettekannet (1951) hantide ebausust ja karupeiete rahvamajanduslikust kahjulikkusest: "Nende päevade jooksul nad ju ei tööta! Tuleb kiiresti organiseerida kultuurne puhkus ideoloogiliselt väljapeetud tasemel." Noh, jälle peab Lennart minema diplomaatilisele tööle oblastikomiteesse, pikalt vestlema ja maandama "vürsti" proteste, ning laeva me saame. Teine halb enne ootab meid Tõltšinite suveleeri saabumisel - just nüüdsama on torm maha murdnud suure põlismänni otse suvemaja ukse ees. See ei saa head tähendada, vangutavad peielised pead. Tõesti, vana haiglane pereisa Tõltšin surebki õige pea pärast meie esimest ekspeditsiooni...

Õieti on need karupeied, mis nüüd käima lükatakse, Lennartile kolmandad filmida. 1969/1970. aasta filmis "Veelinnurahvas" küll puudutakse põgusalt seda ürgset rituaali, ent toimingu kogu maagiline olemus ja ulatus jääb paraku avamata, filmitehnika on kehv, sünkroonheli pole. Üksnes paar lõiku pika filmi hantide peatükis. Tänanegi filming on ju ettevalmistus hoopis suuremaks tööks, sellest hoolimata võtame asja täie tõsidusega. Jälle probleemid valgusega, saame elektrit naftameeste praamilt, kaableid ei jätku. Lauljad tulevad kaugelt, mitmed toome ise oma laevukesega, piduriided selga, lapsed jätavad vääksumise. "Mälukoorem kui kohustus" - ja vanad mehed laulavad vanu lugulaule, mida pole siiani ei üles võetud ega helilindistatud. Nad mõistavad, miks me oleme siin, sest üles kirjutatud lood jäävad alles - need ammu aega tagasi surnud hantide hääled.

Karjala

Karjalasse, nõukogude Karjalasse viib Lennart filmirühma mitmel-setmel korral, usutavaid maakaarte pole, needki, mis kätte satuvad, on poolkeelsed - Ylä-Kuittijärvi on Verhneje Kuito, Latvajärvi küla on Ladvozero. Ja muidugi piiritsoon! Hirm nõukogude inimeste ülejooksmisest Soome teeb piirivalvurid skisofreenikuteks. Kui minnakse Latvajärvi küla Kalmosaarele Kalevala-laulikute Arhippa ja tema noorema poja "pime-Miihkali" Perttuneni haudu filmima, seisab kogu aeg selja taga relvis piirivalveohvitser. Mõni nädal hiljem teeb sama tsirkuse läbi režissöör Tõnis Kase filmirühm Eesti Televisioonist, filmides "Kalevala runosid". (Nüüdseks tundmatu film, mis läks riiulile (keelati) ja on tõenäoliselt hävitatud.) Lagastatud Karjalas on liikumisraskused vaata et suuremad kui Siberis, jääb kaks universaalset võimalust - vesilennuk ja hobune. Mart, Lennarti vanem poeg, on siis 11-aastane, kui purupurjus lendur ta tüüri taha paneb ja ise salongist peaparandust otsima läheb. Täpsustagem - lennuk AN-2 on õhus... "Kaleva häälte" aegu (1985) püüab Lennart veelkord üles võtta vanu lauljaid-mammisid, aga aeg on halastamatu, hääled ei kõla ja viisid on valed. 1970. aastal salvestatud Nasto Remsuga, tõelise rahvalaulikuga ei saa enam kedagi võrrelda.

"Linnutee tuulte" aegu filmime Soomes Kuivajärvil karjala laulikut Nikolai Huovineni. Et oleme suisa Soome - N.Liidu piiril, pärib too kummalise kasetohust mütsiga laulik oma sünniküla kohta teisel pool piiri. Lennarti filmirühm on saatuse tahtel seal olnud, ja laulik jääb üsna nukraks, kui kuuleb tõde mahajäetud, laialitassitud kodukülast. "Milleks nad siis..."

Hõimukalender 2012 - 2013 (2011). [Lennart Meri filmiretkedest soome-ugri rahvaste juurde aastatel 1969–1988. Kalender on pühendatud Eesti filmi juubeliaastale]. Tallinn: MTÜ Fenno-Ugria Asutus.  

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm