Vaikelu naisega (2006)

Kersti Uibo : Otsisin inimesi piiri pealt 

Kust sa leidsid Natalia ja Vladimiri?
Otsisin Narvas inimesi, kes elavad piiri peal, mitte otseses, vaid ülekantud tähenduses. Üks selline, Boriss Uvarov, viis mind külla oma sõbrale, kes elab Jaanilinnas. Nii sinna rohelisse majja sattusingi. Ja jäingi pidama. Mees keelas alguses naisel enda juurde tulla, kuna filmi tehti mehest. Aga kuna käisin seal väga tihti, sai naine filmi teiseks peategelaseks, sest nad on kokku kasvanud nagu ühe puu kaks haru.

Kuidas nad sinu ja kaamera juuresolekut talusid?
Külastasin neid iga kahe kuu tagant. Elasin nende juures, minust sai pere liige. Rääkisin neile oma elust Euroopas, oma reisidest, tegime koos nalja. Nii rändasid nad minuga Euroopasse. Mina aga elasin Jaanilinna elu, minust sai toa mööbel. Olin seal ja unustasin end sinna, ainult kaamerat ei unustanud sisse lülitada.

Mis tähendus oli sinu jaoks Jaanilinnal, kus su tegelased elavad?
Olen ise piiril üles kasvanud, Iklast kahe kilomeetri kaugusel. Nüüd elan ühtaegu nii Eestis kui ka Inglismaal, piir on ammu vahelt kadunud. Kuigi vahepeal on passikontrollid ja piirivalve, ei näe ma enam piire. Aga Narvas on piiriks jõgi, mis on silmaga nähtav. Sellepärast kolasin seal jõe kaldal ringi niikaua, kuni komistasin õigete inimeste otsa.

Pariisis elab vene kunstnik, kes on su filmi kangelase nimekaim. Miks valisid selle Vladimir Titovi ja mitte Pariisi mehe, kes on loomingu poolest vist kuulsam?
Mind huvitavad inimesed, kellest iga päev tänaval mööda käime, sest nad ei paista millegi erilisega silma. Aga pikemal vaatlusel hakkad nägema, et see “tavaline” inimene on väga eriline. Mida sügavamalt vaatad, seda rohkem näed.

Kui tähtis oli sinu jaoks see, et Vladimir on kunstiinimene?
See polnud üldse tähtis. Ta juhtus olema kunstnik. Peaasi, et avastaksin filmi tegelaste kaudu iseenda jaoks midagi uut. Mul endal peab olema huvitav ja mind ei huvita väline efekt ega sära. Improvisatsioon kuulub olemise kunsti juurde. Selles peres oli eriti huvitav kogeda, kuidas vaheldusid mustvalge ning avatud maailmapilt.
Laasik, A. (2006). Kersti Uibo: Otsisin inimesi piiri pealt. Eesti Päevaleht, 27. mai, lk 27.

Kersti Uibo oma elust ja filmidest:
Romanovitš, G. (2005). Kaamera on Kersti Uibole võti inimeste igapäevaellu [intervjuu]. Põhjarannik, 12. veebr. Põhjaranniku arhiiv, 31. märts 2005, http://arhiiv.pohjarannik.ee/article.php?sid=8262  (12.04.2013).