E2-E4 (1997)

ILONA MARTSON

KAKS TÕHUSAT “EESTI KESKMIST”

“ARUANNE”. Stsenarist, rezhissöör ja produtsent Peeter Tammisto, operaator Urmas Lepp, operaatori assistendid Roland Adamson ja Raivo Möllits, valgustaja Roland Tiik, kunstnik Harry Lepp, kostüümid: Tuuliki Tolli, rekvisiitor Vassili Raud, grimm: Kristel Kärner, rezhissööri assistendid Kalle Käesel ja Mikk Rand, muusika: Meelis Salujärv, heli: Mati Schönberg ja Ain Lepp, montaazh: Kersti Miilen ja Peeter Tammisto. Osades: Hendrik Toompere jun, Ago Anderson, Tarmo Männard, Rasmus Lepp, Toomas Suuman, Raivo Pass, Nata?a ?aronova ja Anu Volmer. 35 mm, 10 min 45 s, mustvalge. © “Rühm+0”, 1997.

“E2—E4”. Rezhii ja muusikaline kujundus Raimo Pass, stsenaarium Mart Kivastik, kaamera: Ivar Murel, montaazh: Lauri Laasik, kunstnik Toomas Hõrak, helirezhii: Mart Otsa, Henn Liiva ja Mati Jaska, musitseerijad: Memphis Slim ja Andrus Rannaääre, grimm: Kristel Kärner, administraator Kärt Johanson, assistent Janek Viilma, produtsent Andres Puustusmaa. Osades: Ain Lutsepp, Aarne Üksküla, Emil Rutiku, Guido Kangur, Tõnu Mikiver, Angelina Semjonova, Robert Gutman, Andres Puustusmaa, Avo Sirp. Video Betacam SP, 25 min, värviline. “Paabel-Visioon”, 1997.

Kirjutada kahest filmist, mis üheskoos kestavad pisut üle neljakümne minuti, ei ole teab kui kerge. Või vähemasti raskem, kui alguses arvata. On ju lühimängufilmi zhanr samasuguses olukorras nagu novell kirjanduses või etüüd muusikas. Mõned klassikalised lahkamised välja arvatud, pole kriitikuil kombeks neid üksikult (lahus sama autori loodud teistest novellidest või etüüdidest) vaatluse alla võtta. Nüüd peab seda tegema. Paratamatult kerkib küsimus sellise tegevuse mõttekusest.

Viimane küsimine aga tundub kaunis jumalavallatu, kui projitseerida see eesti filmikunsti kiratsevale taustale. Enamik kohalikke ?edöövreid — dokumentaale, mängufilme, animatsioonist rääkimata — ongi ju rüütatud väikevormide ahtasse rüüsse. Ja mitte ainult ?edöövrid. Ka keskmised, kehvapoolsed ja päris halvad filmid kannavad sama vormi. Kui väikefilme ei märgataks, jääks enamik kodumaise filmi kriitikat kirjutamata.

Sellegipoolest pole käesoleva kirjutise eesmärk osutada Peeter Tammisto “Aruande” ja Raimo Passi “E2—E4” tugevatele ja nõrkadele külgedele. Debüütfilmide puhul, mida mõlemad juhtumisi ju on, oleks selline näpuga näitamine kohatu. Liiati pole need esikfilmide kohta sugugi mitte nõrgad tööd, vaid korralikult teostatud lavastajaülesande, isikupäraste näitlejatööde ning kompaktsete stooridega filmilood. Ei saa öelda, et tegemist oleks tippudega. Pigem saab rääkida tõhusast eesti keskmisest.

Väike on ilus?

Kohe aga tekib uus küsimus. Väga laias laastus vaadatuna on üheksakümnendate eesti filmikunstis suudetud teha aastas keskmiselt üks või kaks kodumaist täispikka mängufilmi, kümmekond dokumentaali, teist sama palju lühifilme (kui lisada telefilmid ja -lavastused) ning viis—kaheksa nuku- ja joonisfilmi. Kas sellise minimudeli puhul üldse mingist “keskmisest eesti filmist” juttu olla saab?

Tundub, et siiski. Ja seda nii filmide sisemisest kui ka välisest dünaamikast lähtudes.

Juba lühifilmi vorm üksi tingib teatud keskmistamistendentsi. Olgu nende täispikkadega kuidas on, lühifilmide puhul näikse eesti kultuuril kapitali jaguvat. Sestap on tegemist enam-vähem elujõulise haruga, mida viljelevad nii Arvo Iho andekad filmitudengid kui ka selline tuntud tegija nagu Peeter Simm.

Selline (usutavasti toetusejagajate?) väikevormi lembus näikse aga olevat salakaval asi. Tõsi, filmide tegemise kultuur hoitakse nende abiga alles. Kellel saab midagi selle vastu olla, kui noore andeka tegija käe all valmib esimene või teine lühifilm? Ent kõigele vaatamata jääb selline tegemine pelgalt näpuharjutuseks. “Eesti Ekspressi” “TV-nädala” intervjuus tõdeb Hendrik Toompere, kes osaleb korraga kolmes sellises teoksil olevas töös (!), et lühifilmid lõhestavad ning kokkuvõttes jääb valdavaks ikka mingi rahuldamatuse tunne, mida tema arvates tundvat nii näitlejad kui ka rezhissöörid.

Mis puutub vaatajasse, siis tema ei tunne midagi. Kommunikatsiooniahel sulgub temani jõudmata. Juba aastaid on keskmise eesti filmi puhul — vaadeldavad kaks pole mingi erand — tegemist tüüpilise autokommunikatsiooniga, kus üksteise filme vaatab vaid asjast huvitatute kitsas ring, kui juhuslik televisioonis näitamine välja arvata.

Kaks lugu

Oleks tarvis rõhutada, et ei “Aruanne” ega ka “E2—E4” pole kokku juhtunud sarnasuse alusel. Tegemist on kahe erineva filmikeele ning kahe erineva, ent sisemiselt tervikliku looga.

Arvo Iho õpilase Peeter Tammisto “Aruanne” nägi ilmavalgust tema kursusetööna. Väljapeetult tummfilmitehnikas mustvalgete kaadritega kümneminutine lugu on lõõtspillimängijast (taas Hendrik Toompere), kes ühel ilusal varahommikul oma tüdruku kõrvalt sängist kistakse.

Mustade kõvakübaratega kafkalikud mehed (Raimo Pass ja Ago Anderson) lohistavad õnnetu häbiposti, kus nende ülemus (sama kafkalik Toomas Suuman) loeb ette kohtuotsuse ning koos väiksekasvulise habemiku (Tarmo Männard) ja kolme mungaga tehakse lõõtsamehele üheskoos häbi-häbi. Taas kodus, avastab mees õudusega, et aeg on vahepeal õige kiiresti edasi liikunud — tüdrukust on saanud noor abielunaine, kellel nüüd juba kaks last ning habemikust abikaasa. Nii ei jäägi vaesel üle mehel muud kui oma lõõtsmoonik ühes võtta ja astuma hakata. Ukse taga ootavad teda aga kõvakübaratega mehed....

Kui Tammisto filmis võiks tegu olla veidi teisendatud muinasjutuga noormehest, kes “haldjariigis” käies elu maha magas, siis Raimo Passi malefilm “E2—E4” on pigem lugu Lumivalgekesest ja seitsmest pöialpoisist (paralleel tülitseva Eesti maleliiduga on ebakohane: film valmis tükk aega varem). Niisiis: Mart Kivastiku novellile vastavalt peab imekauni Läänemere kaldal imekaunis Julia malekohvikut. Kuus päkapikku mängivad türanliku Türklase (Emil Rutiku) eestvõttel malet, seitsmes (Andres Puustusmaa) aga kiibitseb kõrvalt.

Saabub Prints ehk Võõras (Ain Lutsepp) — küll mitte valge hobuse seljas, aga valges ülikonnas ikkagi. Ta kummutab heasüdamlikult naeratades klaasitäie vett ja võtab samuti ette malepartii, tehes ?ahh-mati kohalikule türgi t?empionile ning Lumivalgekese favoriidile. Töö tehtud, vajub mees jälle välgusähvatusel merre, pidades jahmunud malehuvilistele kõne nende eluviiside kahjulikkusest.

Teine Tegelikkus murrab sisse

Erinevatest lavastajakäekirjadest hoolimata võib tunnetada teatud ühisjooni. Kõige üldisemalt on selleks äratuntavalt eestilik olustik ja eesti näitlejad.

Seda nagunii. Ent kokkupuutepunkte leiab ka lugude tasandil: mõlemal puhul on tegelasteks n-ö väikesed inimesed, kelle pisikesse ellu tungib Teistsugune Tegelikkus — “Aruandes” mustade kõvakübarate, “E2—E4s” suure ja valge Võõra kujul. Nad ilmuvad ei tea kust, näitavad väikesele inimesele koha kätte ja lahkuvad taas ei tea-kuhu. Kes nad on ja mis asju ajavad, väike inimene aru ei saa. Nad on Nemad, teistsugused juba oma riiete värvi poolest.

Filmis on nende ülesandeks käivitada tegevuse mootor, panna asjad liikuma selles suunas, kus nad liikuma peavad. Nende sissetoomine annab tegevusele teise mõõtme, laseb lugusid mitmeti mõista ja kirjeldada (eespool toodud variandid on vaid üks võimalus paljudest). Mis aga peamine — nii laseb ennast aimata teatud eluabsurdi tunnetus, mis ühel või teisel kujul on omased just keskmisele eesti (lühi)filmile. Uuematest filmidest lähtub vaid Mart Kivastiku “Isa” eluliselt pinnalt, ülejäänud puhkudel peab reaalsus ikka olema antud teatud nihkega. Ilma selleta polekski film nagu enam “see”.

Aja märk? Kes teab. Igatahes on vaadeldud linalood selleski mõttes kaks keskmist eesti filmi. Heas mõttes keskmised.

PEETER TAMMISTO on sündinud 24. juulil 1963 Torontos. Lõpetanud 1986 Toronto ülikooli ehitusinsenerina. Aastail 1993—1995 õppis vabakuulajana Tallinna Pedagoogikaülikooli filmiosakonnas. Praegu töötab stuudios “Rühm+0” rezhissööri ja produtsendina. Teinud kuueminutise lühimängufilmi “Kaevaja” (“Rahumäe”), 1993. Tammisto oli Ernst Jaaksonist rääkiva dokumentaali “Mission Impossible” (1995) rezhissöör koos Mark Soosaarega. “Aruanne” (1997) on tema teine autorifilm. Ekraaniteos võitis augustis 1997 Soomes Raumas toimunud “Sinise mere” filmifestivalil II auhinna noorte rezhissööride kategoorias ning sama aasta novembris New Yorgis East Village’i filmi- ja videofestivalil zhürii auhinna.

RAIMO PASS on sündinud 22. septembril 1961 Tallinnas. Lõpetanud 1984 Tallinna Konservatooriumi lavakunstikateedri näitlejana, samast aastast töötab Eesti Draamateatris. 1993. aastal lavastas ta koos Mart Kivastikuga 34-minutise telefilmi “1979”. Kivastiku novelli põhjal valminud “E2—E4” on tema esimene lühimängufilm.