Töö (2000)

Täispika dokumentaalfilmi „Töö” (tööpealkiri „Asjad”) ideekavand ja režissööri kommentaar

Üldiselt on kombeks, et 30. eluaasta tähistab mingit piiri. Inimene peab saama valmis, seadma kindla sihi ja kohandama selle järgi kogu oma elu. Kuni sinnamaani aktsepteeritakse, et inimene tegeleb mitme asjaga korraga, pole püsiv oma tegevuses, perekonnasuhetes ja staatuses. Pärast selle piiri ületamist on vaja otsustada: kui palju hindan ma turvalisust, pereväärtusi, karjääri, arengut. Ebamäärasus ja pidetus peavad lahenema.

Pärast kapitalismi taassündi Eestis on tekkinud olukord, kus enamusel noortel kunsti- ja humanitaaraladel tegutsejatel pole võimalik oma erialase tööga ennast ära elatada. Riiklike institutsioonide kokkuvarisemine lõi hetkelise ebakindluse ja pidetuse tunde. Kõige vahetumalt on sellele olukorrale reageerinud 20-30 aastased noored humanitaarerialade lõpetajad. Nad üritavad kohandada oma erialased oskused uute tegutsemisvaldkondadega, milleks on eelkõige meedia- ja reklaamitööstus ning iseeneslikult tekkinud subkultuur.

Dokumentaafilm üritab luua põlvkondliku koondportree 25-30 aastastest humanitaaridest, kelle tegevusalad on sündinud just uutes turuoludes. Kes ükspäev avastavad, et pole võimalik ennast oma erialase tööga ära elatada, ilma et ei tehtaks mingeid kompromisse, kas siis oma heaolus või karjääris. Tegemist oleks põlvkondliku koondportreega, mis jälgib selle piirsituatsiooni lahendamist. Erinevate tegelaste saatused looksid pildi, millised on nende väärushinnangud, probleemid, hirmud, lootused. Ning millises reaalses olukorras nad asuvad. Üheks uurimismudeliks on George Pereci meetod, mis pärineb tema lühiromaanist „Asjad”. Perec vaatleb noorte nn mittetootliku tegevussfääri esindajate elu. Nende iseseisva elu algust, kuidas puruneb vana sõpruskond, kuidas avastatakse esmakordselt asjad, materiaalse elu hüved. Detailselt jälgitakse uuritava isiku olmet, riietust, asju, mida ta omab, sõpruskonda jne, mille kaudu peaks välja joonistuma eelkõige kangelase psühholoogiline seisund, ebakindla staatuse ületamisega kaasas käivad pinged ja probleemid. Filmi läbivaks teemaks oleks ebakindlus, selle psühholoogiline tahk, ebamäärase olukorra talumise pained, ohud, kiusatused. Sellele lisandub ühiskonna kriitika, noorte humanitaaride ebamäärane olukord tänapäevases Eestis.

Tegelaste valiku printsiibiks on status quo ebamäärasus, segane identiteet nii tegevusvaldkondades kui elustandardis.

Küsimusi esitatakse igale tegelasele vastavalt nende tegevusele ja taustale. Teemad, mida uuritakse on järgmised: millised asjad on neid kujundanud, milliseid ambitsioone nad oma tegevuses ja elukorralduses omavad, millega oma päevi täidavad, millised on nende elukeskkonnad. Nende suhtumine perekonda, kindlustunne tuleviku ees, on neil perekond, lapsed, kuidas kujutavad oma elu ette kümne aasta pärast. Milliseid kompromisse ja muundumisi teeb humnitaarne rafineeritud maitse meedia nõudmistega, kas ta tajub mingit frustratsiooni ja lõhestumist või näeb ta meedia- ja reklaamitööstuses uusi võimalusi. Millised on meediamaailma piirangud ja ohud. Kust algab mugandumine, künism ja enesemüümine. Kui palju ollakse valmis kannatama vaesust, ebaedu ja raskusi, et saavutada eesmärke.
Allikas: EFI andmekogu

Filmist kriitiku pilguga

Andres Laasik: „Viis inimest pole sotsioloogias mingi number. Filmilinal on viis aga esinduslik kogum ja sellele saab üles ehitada sõnumi. Eriti kui tegu on üheealiste ühiste huvidega inimestega. Võib öelda, et tegu on Sarneti põlvkonnakaaslastega ja nende filmikeelde pandud manifestiga. /---/

Filmist võib välja lugeda pehmes toonis adressaadita süüdistust: näete, mis toimub, geeniused ei saa luua ja elu on teinud neist luuserid. Isegi Kenderit, kelle romaani müüakse juba kolmandas tiraazhis justnagu Jaan Krossi oma, serveerib film ahistatud loojana. Ka Jaanus Vahtra kangelasteod on luuserlusest kaugel.

Film on põhjalik. Ja pole vahet, kas on tehtud põhjalik eeltöö või Sarnet lihtsalt tunneb neid viit isiklikult hästi, neis on leitud just see ühisnimetaja, ettevalmistus ja soov luua koos igapäevase tegelikkusega. Mis näiteks Anzhela puhul seisneb väljalõigatud tähekeste kleepimises kaupluseaknale.

Sarnet ei idealiseeri oma kangelasi. Kaamera on halastamatu ja nii ilmnebki, et viiel geeniusel pole eesti rahvale (kelle ette film paratamatult jõuab) tegelikult midagi sügavmõttelist öelda. Nad pigem mõtlevad väikestele rõõmudele, nagu me kõik. Pakk tahaks kolmetoalist korterit kesklinnas, parkettpõrandatega. Kender tahab reisida ja avastada uusi maailmu. Film näitab noori kunstigeeniuseid, nagu nad on, ja just sellistena on nad sümpaatsed.

Filmi pildiesteetika ei hooli tõsielufilmide kõrvalseisja illusoorsusest. Kui kaadrisse ilmub mikrofon, siis selle varjamise asemel otsib operaator hoopis üles ka helimehe. Kaamera näitab rezhissöör Sarnetit, kes ajab oma kangelasega ladusalt juttu.

Samuti ei hoolita suurt montaazhireeglitest, üksteise otsa keevitatakse sarnaseid plaane, lugu ja pilt käivad omasoodu. Paki jutustamiste pildiline monotoonsus kipub ta lugusid varjutama. Mitte kõik pole Lars von Trierid ja alati ei kanna koduvideo stiil isegi temal.

Eesti Televisioonis tehti mõni aasta tagasi dokumentaalprojekt, kus vaadeldi 30-aastasi inimesi. Tekkis läbilõige ühest põlvkonnast. Samamoodi üldistas see töö võitjaid ja kaotajaid. Sarneti film justkui jätkab seda tänuväärt tööd, luues portreede väärtustatud rea. Mida üks tõsielufilm ikka teha saab peale inimelu jäädvustamise. See on piisavalt jumalik töö.“
Laasik, A. (2000). Geeniused aja rataste vahel. Eesti Päevaleht, 21. juuni, lk 11.

Tarmo Teder: „“Töö” on omalaadne kimp portreid, mida seob ja läbib korralikult läbimõeldud ühtne probleemiasetus. Nõnda on löödud kaks kärbest korraga – tabatud tüüpe ja nende avamisega samaaegselt esitatud problemaatika. Režissöör on leidnud oma kontseptile vastava tegelaskonna ja selle hingesuguluse ühtseks buketiks sidunud. Tinglikud kunstnikud ja töötegijad on teesklematult rääkima saadud, võlub siirus, millega nad oma südant puistavad. Kaadri taga võib aimata mingit avameelsusele häälestavat seisundit, loodud atmosfääri, mille lagunedes “seansialune” vahel pihtimise pinget enam mitte taludes naerma purskab.

“Töö” töötabki rohkem suu kui inimese tegevusega, ent nn. rääkivad pead pole igavad. Viie peategelasega audiovisuaalses jutustuses on kõik piisavalt nupukad ja pole suu peale kukkunud. Igatahes ideid, tundmusi, tahtmisi jms. juttu on huvitav kuulda, kuid pilt jääb sel auditiivsel foonil natuke igavaks. Tundub, et režissöör pidanuks püüdma portreteeritavaid tabada rohkem tegevuses, töös, leivateenimises või südame varjusopis armsat kunsti tegemas.
Montaaž paistab tihe ja loogiliselt sujuv, siin-seal vilksab kleepimisest tulenevat pildi hüplemist.“ /---/

Arvustuse täistekst:
Muusa ja argileiva vahel - Sirp
Teder, T. (2000). Muusa ja argileiva vahel. Sirp, 27. okt, lk 15.

Karlo Funk: „“Töö” esimesel vaatamisel ei tarvitse esile tulla, kui tihedalt tema ülesehitus ja vaatlemisviis tuleneb eesti doki tähelepanukaotuseni mõtisklevast meelelaadist. Kultuuriliselt konservatiivse kõnepruugi kasutamine ilmub järelšokina, sest “Töö” kerges jutustavas laadis ja fotolike suurenduste kasutamises puudub range lõikejoon vaatleja ja vaadeldava vahel. Samaaegset vaatamiskogemust, millega film sageli piirnebki, lihtsate piirjoonte tõmbamine ülesehituses ei häiri. Tahtmatult kordab iga lõik eelmise teemasid ega vii kriitilise piiri ületamisel filmi enam edasi. Tema vastuoluline mõju ilmneb siiski teiselt pinnalt; sisu substants ei ole see, mis meid huvitama peaks.

“Töö” teemaks on nii või teisiti töö, mitte niivõrd valitud tegelased kui nende kehastatud võimalused oma töö suhtes. Need inimesed on liikunud kahe ühiskonnakorralduse piiril, teinud valikuid olukordades, kus tuleviku seadmine ühele ja mitte just majandusliku peavooluga seotud kaardile oli vägagi kahtlane samm. Kuigi tegelased seostavad end kunstiga, võinuks taustale tuua ka tüüpilisemaid juhtumeid, nii iseloomulikke vanemale põlvkonnale. Teadlased, kes liiguvad tulusamatele aladele, kunstnikud, kellest saavad poliitikud. “Töö” esitab läbilõike ühest segmendist, ning seda eeldust tunnustamata ei anna ka edasi liikuda ebalevast kriitikast, mis kaldus Sarneti filmist otsima suuremat üldistust, kui sinna tegelikult oli mõeldud.“ /---/

Loe arvustuse täisteksti:
karlo funk - töö ja jaotuse kriitikast dokumentaalfilmi stampideni
 Funk, K. (2000). Töö ja jaotuse kriitikast dokumentaalfilmi stampideni [Rainer Sarneti dokumentaalfilmist ”Töö”]. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 90-94.