Tähelepanu, start! (2006)

Arvamusi filmist

Andris Feldmanis: „See võiks olla kohustuslik materjal kõigile noortele lapsevanematele, kes peagi hakkavad oma võsukesi saatma haridusteele.

Nimelt räägib Madli Lääne film sellest, kuidas tänapäeva Eestis valmistavad vanemad sportliku entusiasmiga oma lapsi ette astuma eliitkooli esimesse klassi. Kõige paremini võtab selle olukorra filmi alguses kokku prantsuse lütseumi direktori Lauri Leesi kõne. Leesi paneb paika mängureeglid, öeldes: siin saalis istuvad tulevased arstid, suursaadikud ja kes kõik veel. Igatahes mitte tulevased Selveri müüjad (just sellise äärmuse pakkus välja direktorihärra).

Pikaajalise haridustöötajana on Leesil muidugi õigus – kõik tahaksid näha oma last pigem arsti kui lihaletimüüja valges kitlis. Lääne erapooletu kaamera toob aga meie ette maailma, kus start antakse arutult vara. Kooli minnes on lapsel juba lugemine, arvutamine ja natuke inglise keeltki selge. Nii jätkates valitsevad varsti maailma 15-aastased tippspetsialistid – karjas ei pea enam käima, küll aga näiteks tuumafüüsikalaboris tööl. Tegu on vanemate omamoodi turvalisuse otsinguga, lootusega, et kui nüüd sinna kooli sisse saada, siis on midagi kindlat käes – midagi ehk küll, aga mis, see vist polegi nii oluline.

Igal juhul vääriks teema ka poolest tunnist pikemat käsitlemist.
Feldmanis, A. (2006). Eesti (päevalehtlaste) lood. Eesti Päevaleht, 4. nov, lk 26-27.

Autor Madli Lääne filmi saamisloost 

Miks otsustasid just sel teemal filmi teha (ja miks sa üldse Eesti lugusid teed)?
Rääkisin mõni aasta tagasi ühe 13-aastase poisiga, kes vahetas 8. klassis oma vana kooli parema vastu, sest nii on lihtsam veelgi paremasse keskkooli sisse saada. Ja siis on suurem tõenäosus pääseda Tartu ülikooli väga heale erialale õppima, kust on kergem saada mõne eriti hea Euroopa ülikooli magistrantuuri, et pärast konkureerida Kõige Paremale Töökohale. Mida kauem ta rääkis, seda kõrgemale tõusid minu kulmud. Olin võrreldes oma sõpradega väga varakult teadnud, mida tulevikus teha tahan – viimase klassi veebruaris. Kui minult eelmisel sügisel küsiti, kas tahaksin teha filmi lastest, tuli mulle see jutuajamine meelde. Kui vara algab edu võidujooks? Kui vanalt peab täpselt oma sihte teadma, et end õigele stardipakule sättida? Tegelikult on film isegi hiljaks jäänud – esimesed missid ja misterid selgitatakse juba “parimates” lasteaedades.

Miks ma Eesti lugusid teen, küsin ma endalt juba neljandat suve järjest, kui Allfilmi keldri (seal asub montaaž) trellitatud aknast tuulevaiksetel laupäevaõhtutel piilun, kuidas naabrid sõpradega grillivad ja tšillivad.
Feldmanis, A. (2006). Eesti (päevalehtlaste) lood. Eesti Päevaleht, 4. nov, lk 26-27.

Katkendeid Marii Kanguri intervjuust Madli Läänega:

Mis sa arvad tegelaste provotseerimisest? Et ta võtaks ette midagi, mis filmis võiks olla efektne...
See oleneb... kui ma võtan selle konkreetse filmi, siis selles mõttes oli „Tähelepanu, start!“ huvitav, et see oli puhtalt jälgiv dokumentaal. Me ei lavastanud seal mitte midagi, isegi asfaldi peal see kiri „start“ oli sinna kirjutatud. Hästi ebamugav oli filmida, kuidas Otto oma koolilaua taga õppis, sest laud oli nurgas. Aga me ei tõstnud lauda eemale. Täiesti puhtalt jälgiv film - see oligi minu mõte seda filmi tehes.

Kuidas jõudis „Tähelepanu, start!“ ideest teostuseni?
See teema huvitas mind ja ma tahtsingi rohkem sellist laiapõhjalist ühiskondliku pilti anda ja siis ma hakkasingi otsima perekondi, kelle lapsed lähevad esimesse klassi, et kes võiks olla sobivad või huvitatud, ja ma kohtusin päris mitme perekonnaga. Tegelikult me filmisime kahte perekonda paralleelselt. Üks oli Otto perekond, kes oli hästi konkreetsete ideedega ja võttis filmimist hästi tõsiselt, teine perekond oli selline lillelapselikum, aga nende lapsed käisid ka mitmes koolis katsetel. Filmimise käigus selgus huvitav tõsiasi, et see teine lillelapselikum perekond, kes pidi filmis vastukaaluks olema, nendele läks täpselt samamoodi korda, mis nende lapsest saab ja lõpuks nad muutusid sama kontrollivaks, nii et lõpus olid need perekonnad samasugused. Kuna pool tundi on ikkagi väike ajapiir ja sinna ei mahu väga palju, siis montaažis valisin ma ühe perekonna, ja seda põhiliselt selle lapse pärast, mulle väga meeldis Otto. Minu jaoks olid tema emotsioonid näost näha... see muutus, kuidas väikesest inimesest saab täiskasvanu, see oli katsetel hästi näha, ja samas lasteaias oli tugevalt see mänguline pool esindatud, ta oli igal pool esimene ja aktiivne.

Sa ütlesid, et sa võtsid eemaltvaataja koha endale, et jälgisid puhtalt. Aga kui filmisid vanemaid ja Ottot, kas oli mingi erinevus ka?
Mõte oli jutustada lugu laste silmade läbi, aga vanemaid on filmis nii palju, sest neilt tuleb oluline info ja tekst; aga kuidas last filmida, et ta peategelaseks jääks – teda tuleb filmida lapse positsioonilt. Ei saa filmida last ülevalt: kui operaator filmib ülevalt alla, siis me ei näe lapse nägu ega midagi. Selleks peab kaamera olema lapse näoga paralleelne, ja et laps on väike inimene, siis tema tasemel.

Selle filmi jaoks me tegime ka igaks juhuks intervjuud. Olid intervjuud vanematega, oli ka Ottoga, aga tema on täpselt sellises eas, kus ta tegelikult ei olnud enam vaba oma valikutes, vanemad olid teda juba nii palju suunanud. Kui Otto tahtis kunagi saada ehitajaks, siis vanemad olid teda suunanud, et äkki arhitekt oleks parem. Kui Ottolt küsida, mida ta tahab teha, siis see oli juba töödeldud jutt – kõlab küll halvasti, aga ta oli selle peale juba mõelnud, kodus oli ka räägitud. Ma ei tea, kui palju seal teda ennast oli. Lõpuks ma ikkagi jätsin need intervjuud välja, sest nad ei andnud loole midagi juurde. Kogu see info tuli niisama välja ja mulle tundus, et need intervjuud võib-olla pehmendaks filmi kulgu või ideed.

Kas filmimise ajal juhtus, et Otto hakkas näitlema või esinema?
Ikka juhtus, sest ega ta mingi tagasihoidlik laps ei ole. Alguses oli võib-olla seda tagasihoidlikkust palju, aga tegelikult oli ikka raske temaga, sest ta oli suhteliselt nutikas. Alguses me püüdsime seda esinemist vältida nii, et filmisime lasteaias, ja nii, et ei näidanud välja, et me teda filmime, filmisime gruppi. Aga eks ta sai ikka aru, sest me ju olime seal, kus tema. Ta oli suhteliselt tark.

Tema siis sobis selleks sümboliks?
Mingis mõttes on see lugu, kuidas Otto kooli läheb, aga samas, kui ma lugesin seda vastukaja, mulle saadeti Perekooli linke, ja kuigi ma ise jäin kärast eemale, sest isegi esilinastuse ajal viibisin hoopis Saksamaal, aga kuidagi hästi palju võeti sõna, et issand kui õudsed vanemad ja kritiseeriti Otto perekonda, aga tegelikult ma ikkagi üritasin seda üldist pilti anda. Ma ei tahtnud näidata näpuga, et nii nõmedad vanemad. Sellest saaks juba teha järjeloo, sest ma olen Otto vanematega rääkinud ja problemaatiline oli hoopis see, et tervel esimesel aastal polnud midagi õppida, sest need sisseastumiseksamid on nii... tase, mida nõutakse, on nii kõrge, aga kui ta kooli läheb, siis alustab jälle algusest.

Sisuliselt oleks võinud teise klassi minna.
Jah, aga tema pole ainuke, seal igavlesid kõik, kes sisse said. Õppimisehuvi kukkus kolinal alla.

Kasutatud allikas:
Kangur, M (2012). Laps dokumentaalsarjas „Eesti lood”. Bakalaureusetöö. Tartu: Tartu Ülikool. [Semistruktureeritud intervjuu teksti toimetanud Eesti filmi andmebaasi jaoks K. Riismaa].