Tolmuimeja (1978)

Filmi valmimisest

Joonisfilmi ideekavand "Ahne tolmuimeja": 25.12.1975
Ideekavand oli kirjutatud režissöör Ando Keskküla tellimusel Eno Raua poolt. Filmistuudio toimetuskolleegium tunnistas ideekavandi vastuvõetavaks oma koosolekul 9.01.1976.

Valmis joonisfilmi "Ahne tolmuimeja" stsenaarium: 25.01.1976
Filmistuudio toimetuskolleegium ja direktsioon tunnistasid esitatud stsenaariumivariandi vastuvõetavaks (akt 10.02.1976), kuid Goskino lükkas selle tagasi, nõudes küllaltki põhimõtteliste muudatuste sisseviimist stsenaariumisse. Stsenarist Raud jätkas tööd iseseisvalt, režissööri kaasamata. Valmis uus variant, muutus nii idee, konflikt kui ka kogu süžeearendus. Töö ei rahuldanud režissöör A. Keskküla ning ta loobus. Töö filmi juures katkestati koostöövõimaluste selgumiseni uue režissööri Avo Paistikuga.
Tallinna Filmistuudio toimetuskolleegium arutas koosolekul 12.07.1976 koos stsenaristi, uue režissööri ja toimetajaga filmi sisse viidavaid parandusi.

Stsenaariumi II variant "Rumal tolmuimeja": 22.07.1976
Stsenaariumi III variant "Rumal tolmuimeja": 03.08.1976
Joonisfilmi "Tolmuimeja" režiistsenaarium: 25.05.1977
Allikas: Riigiarhiiv ERA.R-1707.1.1701 Joonisfilmi "Tolmuimeja" toimik.

Filmi ettevalmistusperiood: 03.05. - 25.08.1977
Võtteperiood: 26.08.1977 - 02.01.1978
Montaaž: 03.01. - 14.02.1978
Filmi üleandmine: 15. veebruar 1978
Filmi maksumus: 30 054 rubla

Linastusluba nr MB-03523 väljastati filmile 24.03.1978. aastal: Filmi võib demonstreerida  Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajata.
Allikas: Riigiarhiiv ERA.R-1707.1.1702 Joonisfilmi "Tolmuimeja" põhidokumentatsioon.

Arutelult Tallinnfilmi Kunstinõukogus

24. veebruar 1978

S. Kiik: See oli mudilastele adresseeritud film, kuid muutus töö käigus, selline on autori õigus. Film on tehniliselt meisterlik, kuigi multiplikatsioon oli keeruline, aga grupp sai tööga hästi hakkama. Etteheiteid võiks teha mõnede episoodide väljamängimise osas, kogu sümboolika ei ole alati täpselt välja mängitud.

K. Haan: Dramaturgiliselt hästi välja peetud, meeldis. Avo Paistikut olen pidanud ratsionaalseks, kuid selles filmis on huumorit. Autori kujutuslaadi arenemine ja uuenemine on meeldiv.

R. Maran: On värvilusti ja -rõõmu. Igati meeldiv film, autorile ilus töövõit.

L. Laius: Filmis pole midagi jäänud välja mängimata, hästi vaimukas.

V. Kallaste: Film oleks pidanud lõppema nupu alla vajutamisega.

H. Klaar: Harukordselt huvitav lugu. Kunstnikutöö elegantselt tehtud, muusika sobis, hinnatav ka huumor.

A. Paistik: Filmis kujutatud poiss oli Rein Tammiku vend. Fotode järgi tehtud. Multiplikaatorid tegid head tööd. Muide, ka see maja on reaalselt eksisteeriv - Vilen Künnapu projekti järgi ehitatud.
Allikas: Riigiarhiiv ERA.R-1707.1.1701 Joonisfilmi "Tolmuimeja" toimik.

Huvitavaid seiku filmi saamisloost

1978. aastal valminud „Tolmuimeja” režissöör oli Avo Paistik, kuigi see oleks pidanud olema hoopiski Ando Keskküla kolmas režissööritöö. Joonisfilmi „Jänes” ette valmistades tellis Keskküla Eno Raualt tema lastejutu „Hirmuäratav tolmuimeja” ainelise ideekavandi – õpetliku loo rahaahnusest ehk sellest, kuidas kopika sisse imenud agregaat ka kõike muud ümbritsevat aplalt „koristama” hakkab, kuni selle toitejuhe seinastepslist välja tuleb. Kuigi filmikavand põhines kirjaniku auhinnatud muinasjutul, lükkas Goskino stsenaariumi tagasi, nõudes süžeesse küllaltki kardinaalsete muudatuste sisseviimist. Seepeale valmis kirjanikul võrreldes esialgse variandiga 1976. aasta varakevadeks täiesti uus stsenaarium, ent Keskküla loobus sellest. Asenduslavastajaks määratigi Paistik. /---/

Peakunstnik Tammik võttis „Tolmuimeja” kujunduse aluseks foto ja super- ehk hüperrealismi, justkui Keskküla lavastajatöö „Jänes” probleemistiku jätkuks. Võttes arvesse joonisfilmispetsiifikat, et kujundit tuleb animeerimiseks võimalikult palju lihtsustada ja skematiseerida, kukkus aga tulemus välja pigem popkunsti manifestatsioonina.

Filmi  peategelane, Poiss, konstrueeriti Tammiku nooremast vennast tehtud fotode põhjal ja filmi lõpukaadrites esinev maja oli niisamuti reaalselt olemas. Filmi lõpus ilmub aga ekraanile 1975. aastal projekteeritud ja „Tolmuimejaga” samal aastal valminud neofunktsionalistlik suvila Murastes Harjumaal. Selle autor oli arhitekt Vilen Künnapu. Lõpustseenis on kasutatud ehitise tuntuimat vaadet, mis ehtis 1981. aastal ka üleliiduliselt venekeelses paralleeltiraažis levinud kodukujundusajakirja „Kunst ja Kodu” esikaant.

Niisuguse hommage’iga anti filmi narratiivile isegi teatud lisamõõde: „ümberkasvatatud” tolmuimeja mitte ainult ei andnud kõiki asju tagasi, vaid asendas allaneelatud laguneva vana hoone uue ja paremaga. /---/

Suure üllatusena põrus Goskino läbivaatusel teos aga täielikult ja „Tolmuimejat” ei võetud üleliidulisele ekraanile. /---/

Et Paistiku varasema filmi „Pisiasi” autot lammutava tegelase punast värvi mutrivõti tekitas Goskinos täiesti provotseerimatu pahanduse, võis suure, hirmuäratava ja kõikeneelava tolmuimeja punasel värvil kindlasti olla tugev poliitiline konnotatsioon, vähemalt tegijapositsiooni tarkuses. Siiski on tõenäolisem, et Goskino jaoks seisnes peamine probleem selles, et stuudiolt oodati ametlike paberite tasandil lõbusat lastefilmi, aga saadi hoopis midagi muud.
Trossek, A. (2009). Eesti popanimatsioon 1973-1979: joonisfilmist lähikunstiajaloo kontekstis. Kunstiteaduslikke Uurimusi = Studies on Art and Architecture = Studien für Kunstwissenschaft, kd 18, nr 1-2, lk 69-107.

Intervjuukatkeid Avo Paistikuga:

Kõige rohkem pahandusi on sul ilmselt "Tolmuimejaga" olnud.
Paistik: "Pärast "Pühapäeva" olin nii kompromiteeritud, et võisin vaid lastefilmi teha.
Eno Raud kirjutaski ohutu stsenaariumi, Rein Tammik ei tundunud samuti ohtlik kunstnik olevat. Pidi ilus lastefilm tulema, ise mõtlesin - teeme nii, et las ülemused nutavad. Tammik tuli minuga igati kaasa, kujunduse aluseks võttis ta foto- või superrealismi. Uinutasin kõigiti valvsust, "Apelsini" muusika monteerisime helisaalis filmile peale koguni öösel. Ülemustele näitasime alles valmis varianti.

Enne, kui filmi üle andsin, nägin öösel und, et stuudio direktor tuleb mulle trepimademel vastu ning virutab rusikaga otse näkku, nii et pidin trepist alla lendama. Ja oligi nii. Moskvas võeti töö vastu alles üheksa aastat hiljem, 1987, konfliktikomisjoni poolt, kuigi Tallinnas anti filmile esimene kategooria.

Tollal oli lasteanimafilm mõeldud "kõige, kõige väiksematele". Vastuvõtukomisjoni esimees ütles: "Minu tütretütar jookseb kohe teise tuppa, kui paneme tolmuimeja tööle. Teie teete aga säärase filmi."
Pealegi oli tolmuimeja punane ja sõi kõik ära."
Teinemaa, S. (1992). Vastab Avo Paistik. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 3-10.

Kiik: "Saatsime käsikirja Moskvasse, Goskino lükkas selle pikema jututa tagasi, leides, et "lasteauditooriumi jaoks tuleb täpsemalt valida materjali, kärpida episoodid, mis lastele jäävad arusaamatuks: tolmuimeja globaalne purustustegevus maailmas, motiivid raha mõjust jne." Autor kirjutas meie palvel teise, lihtsustatud variandi, millest ka raha oli välja jäetud. Originaaliga võrreldes oli see kehvem, kuid võeti vastu, ehkki korduva epistliga: "Filmis mis on adresseeritud lastele, peab tegelaste käitumine olema täiesti motiveeritud, moraal selge ning täpne.""

Paistik: "... Konflikti ma lahjendada ei kavatsenud, tahtsin seda võimendada. Minu arvates pidi ka lastefilmis olema mingi filosoofia. Ettevaatuse mõttes jätsin režiistsenaariumist riskantsemad stseenid välja. Kui see tootmisse lubati, panin kõik jälle tagasi, tegin finaali ja alustasime tööd. Sellest pidi tulema globaalne allaneelamine ja allaneelaja oli punane tolmuimeja. /---/

Sõitsime Võrtsjärve äärde, suvi oli ilus, elasime telkides, mõnus oli töötada. Filmis esinevat poissi mängis Rein Tammiku noorem vend. Fotografeerisime kogu liikumise, reaktsioonid, poosid, animatsioon tehti fotode järgi. /---/

Kunstinõukogus kiideti filmi, saime head paberid kaasa, andsin need Svjatkovskajale üle. Nad vist mõtlesid, et Paistik on nüüd ümber kasvanud, teeb häid lastefilme. Ent pärast läbivaatust valitses saalis pikk, kurjakuulutav vaikus, küllap nad olid selle katstroofi mõju all. /---/
"Tolmuimejale" anti kolmas kategooria, üleliidulisele ekraanile filmi ei lastud.
Kiik, S. (2006). Avo Paistiku võitlused võimude, tsensuuri ja Goskinoga III [intervjuu]. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 90-97. 

Filmist ajakirjanduses

Leo Gens: „Mitme inimese koostöö puhul aga hakkab kunstnik nagu looma oma filmikontseptsiooni, mis ei lange sageli ühte stsenaristi kavatsusega. Väga iseloomu­lik on ses suhtes «Tolmuime­ja». Lugu on mõeldud lastele ja püüab näidata, mis juhtub siis, kui tehnika kipub ini­mese võimu alt välja pääsema ja asub liiga ägedalt oma funktsiooni täitma. Tolmu­imeja paisub ja paisub ning neelab kõik, mis talle teel ette satub. Seda teemat oleks või­nud  lastepäraselt lahendada, ent kunstnik sattus nähtavasti oma kunstikontseptsiooni küüsi ja disainerliku laadi agressiivne, robustne rakendus muudab tolmuimeja koledaks, hirmuäratavaks robotiks, mis ka täiskasvanul õudusjudinaid tekitab. Keegi ei nõua multifilmilt lääget didaktikat, kuid lapse närvisüsteem va­jab ettevaatlikumat ümber­käimist. Just see, et kunstnik püüab iga hinna eest oma es­teetilist programmi läbi suruda, muudab stsenaariumis sisalduva mõtte, film kaotab oma õige aadressi. Täiskas­vanud vaatajat ei rahulda aga liiga sirgjooneline teema­arendus, mis on õigustatud noorele auditooriumile mää­ratud filmis, ja kunstniku vä­ga ilmekas ning sugestiivne lahendus kaotab oma väärtusest palju.
/---/
Näib, et meie noored kunstnikud peaksid rohkem orienteeruma täiskasvanute filmidele, sest nad justkui ei suuda kohane­da laste hingelaadiga, ehkki ka lasteauditooriumi ei tohiks liialt hellitada ülesuhkurdatud moraalitsemisega.

Võibolla on väljendus­vahendite süsteem, mida ka­sutavad noored disainerid, liiga jäik, lahendamaks erine­va sisuga ja tonaalsusega fil­me. Mõni aasta tagasi lõi lai­neid inglise multifilm „Kol­lane allveelaev“, mille stilis­tika levis noorte kaudu ka meie joonisfilmi ning ähvar­dab nüüd kujuneda stambiks. See disainerlik laad, millega algas eesti joonisfilmi ajalugu, tundub ennast ammendanud olevat, kajastades pigem kuuekümnendate aastate maailmatunnetust; selles sisalduv tehnitsistlik mõttesuund on ehk lii­ga kalk ja agressiivne, et rahuldada seitsmekümnendate aastate inimest.“
Gens, L. (1978). Kunstnik ja multifilm [kunstnikutööd animafilmidele: „Kütt“, „Antennid jääs“, „Pühapäev“, „Tolmuimeja“, „Värvilind“, „Kilplased“]. Sirp ja Vasar, 30. juuni, lk 7.

30.01.1980 toimus Moskva Kinomajas Eesti animafilmide läbivaatus ja arutelu. /---/  oli ka neid, kes näiteks P. Pärna „Kas maakera on ümmargune?“, A. Paistiku „Tolmuimejat“ ja R. Raamatu „Põldu“ hindasid huvitavaks ka oma mõtte poolest. Leiti, et inimese ja tehnika vahekorda käsitlev „Tolmuimeja“, A. Paistiku ehk parim film, on asjatult jäetud vastuvõtmata üleliidulisele ekraanile.

Filmidramaturg A. Lipskerov: „Vaatan kadedusega eestlaste multifilme! Meie siin nagu teame täpselt, kuhu ja kuidas multifilmi tee läheb, ning kõnnime seda teed mööda, nemad aga ei tea, pöörduvad kõrvalteedele, otsivad, eksperimenteerivad! Nii tekib erinev esteetika, kuid see ei häiri sugugi. Meie oleme harjunud ühe teega, las käime seda. Nendel on teine tee!“
Balbat, M. (1980). ...ja tegid trikke [eesti multifilmide arutelu Moskva Kinomajas]. Sirp ja Vasar, 15. veebr, lk 11.

Sergei Assenin: „Avo Paistiku loomingule on iseloomulik hüperbolism. Õigupoolest just sellele ongi rajatud tema satiir, just selles mingi ühe joone ülepaisutamisel elavad ta fantastilised kujutelmad.

Filmis "Tolmuimeja" külgneb ergav komöödialik liialdus jälle sarkasmi ja fantastikat ühendava groteskiga, sellega, mida võib nimetada "satiiriliseks absurdiks". XX sajandi satiirikutele on ammu tuntud igasugused variandid käsku täitmast lakanud tehnikast, mis hakkab elama oma isiklikku, inimesest sõltumatut elu ja on võimeline igasugusteks ettenägematusteks. Halbade kavatsustega masinate mässu võib tõlgendada mitmel viisil. Hüperboolile tulevad siin sageli appi metafoor ja mõistukõnelisus. Just sellele ehitavad oma filmi üles ka režissöör Avo Paistik ja kunstnik-lavastaja Rein Tammik, kujutades tolmuimejat, kus midagi on korrast ära läinud ja mis ikka rohkem hakkab sarnanema tohutusuurele boamaole.
/---/
Järjest tugevnev satiiriline hüperboliseerimine on filmis järjekindel ja väljendusrikas. Ja see, mis alguses võis tunduda ainult naljana, muutub aina kohutavamaks ja vastikumaks.“
Assenin, S. (1986). Avo Paistiku unenäod ja tegelikkus. Rmt: Etüüde eesti multifilmidest ja nende loojatest. Tallinn: Perioodika, lk 87-88.

Filmile tagasivaatavalt

Andreas Trossek: „Popilik-hüperrealistlik „kalk” filmikujundus tekitas lastefilmi žanris vaid kummastust ja hirmu. Samas polnud päriselt tegemist nn kunstilise festivalifilmiga, sest: „Täiskasvanud vaatajat ei rahulda aga liiga sirgjooneline teemaarendus, mis on õigustatud noorele auditooriumile määratud filmis, ja kunstniku väga ilmekas ning sugestiivne lahendus kaotab oma väärtusest palju.”

Pärast „Tolmuimejat” popipõhine vormiloogika siinsetes joonisfilmides peaaegu et katkeb ning selles mõttes oli kriitikutõdemus (L. Gens) prohvetlik. /---/

Vaid Rein Tammik jäi joonisfilmide juurde kauemaks, tegutsedes pärast „Tolmuimejat” ka juba iseseisva režissöörina: valmisid vormiliselt küllaltki sarnased „Poiss ja liblikas” (1979) ja „Nike kutse” (1980), mõlemad režissööri enda kunstnikutööga. Kummatigi kordasid need lahjendatult Raamatu 1976. aasta filmi „Kütt” ja selle omalaadse järje „Antennid jääs” (1977) lauskonservatiivset ja fotopõhist maalilis-realistlikku rõhuasetust, lisamata midagi uut.“
Trossek, A. (2009). Eesti popanimatsioon 1973-1979: joonisfilmist lähikunstiajaloo kontekstis. Kunstiteaduslikke Uurimusi = Studies on Art and Architecture = Studien für Kunstwissenschaft, kd 18, nr 1-2, lk 69-107.

Chris J. Robinson: „Teravmeelsus ei olnud kunagi Paistiku sõber. Erinevalt Pärnast ei meeldinud Paistikule vaatajatega mängida ning ta ei olnud ka formaalesteetiliselt nii pedantne. Tal oli idee ning ta tahtis selle artikuleeritult ja mõistetavalt edasi anda. "Tolmuimeja" on täiuslik näide. Mees ostab uue tolmuimeja, lülitab sisse ja kaotab selle üle kontrolli. Tolmuimeja hakkab märatsema, neelates esmalt alla kõik majas leiduva ning seejärel kogu seda ümbritseva. Viimaks õnnestub mehel masin välja lülitada ja kõik seeläbi endisel kujul taastada. Taas kajavad läbi filmi voolava, särava ja metalse pildikeele popkunsti, eriti Roy Lichtensteini (vt "Study for Preparedness", 1968) mõjutused.

On tähelepanuväärne, et film üldse valmis sai. Ja kuigi räägitakse sellest, kuidas tsensorid tõstsid kära tolmuimeja punase värvi pärast (viide Nõukogude Liidu lipule), tundub see olevat veel väike mure, kui arvestada, et film tervikuna mõistab hukka neid, kes maailma elust tühjaks imevad (ehk venelasi). Ning jah, muidugi võib ju alati väita, et Paistikut huvitas rohkem oma kaasaegne materialism ja et tolmuimeja kujutas hullunud materialismi - aga see siin on minu raamat.“
Robinson, Chris J. (2010). Geniaalsuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel : Eesti animatsiooni lugu [inglise keelest tõlkinud Kristjan-Jaak Kangur]. Tallinn: Varrak, lk 122-123.

Jaan Ruus: „Vaimukat hüperbooli Paistiku filmides aitavad võimendada andekad kunstnikutööd. Paistiku tarbimisühiskonda pilava filmi „Pühapäev” (1977) kunstnik oli Priit Pärn ja kõikeneelava tolmuimeja „Tolmuimeja” (1978) kunstnik Rein Tammik. Muide, kuna tolmuimeja oli punane, siis nähti selles riigivastalisust ja film lubati N Liidu ekraanidele alles perestroika päevil.“
Ruus, J. (2013). Avo Paistiku kuus elu. Sirp, 6. dets, lk 26.