Don Juan Tallinnas (1971)

Tallinnfilmi sünopsis

Üks paljudest võimalustest kuulsa Don Juani teemal. Seekord seikleb ta Tallinnas. Filmis on kokku sobitatud legend ja kaasaeg, kuid paljus toetub ta siiski dramaturg Samuil Aljošini tuntuks mängitud (ka Eestis) näidendile "Tookord Sevillas ehk Don Juan", kus Don Juaniks on ennast maskeerinud hoopiski naine.
(Orav, Õ. (2003). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 520)

Kuigi filmi vaadati Nõukogude Liidus üsna rohkearvuliselt, tunnistati ajakirja Sovetski Ekran aasta ankeetküsitluse põhjal (1973) "Varastati Vana Toomas" ja "Don Juan Tallinnas" üleliiduliselt halvimateks filmideks.
Orav, Õ. (2003). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 522.

Arvo Kruusemendi teine mängufilm peale "Kevadet" ja esimene värvifilm.

Debütandid

Filmi kunstnik Mari-Liis Küla esimene filmitöö.

Filmi muusika autor Olav Ehala, toona 21-aastane, Muusikaakadeemia 3. kursuse üliõpilane.

Merle Aru – debütant. Lõpetas 1971 Kohtla-Järve 1. keskkooli. Tegi filmivõtete ajal sisseastumiseksameid Tallinna Pedagoogilisse Instituuti (Tallinna Ülikool).

Julia Sooster – Leningradi music-halli tantsija 1967. aastast. Lõpetas Leningradi koreograafiakooli. Donna Anna oli tema esimene draamaroll.

Kavalerid: Siim Rulli, Tõnis Rätsep, Tõnu Saar, Igor Kurve, Rein Kotkas - lavakunstikateedri tudengid.

Jaak Tamleht (Komtuuri roll) - lavakunstikateedri 3. kursuse tudeng.

Juhan Viiding (Kõrtsipoisi roll), lavakunstikateedri tudeng.

Ene Allikmäe – Don Ottavio majateenija – Pedagoogilise Instituudi (Tallinna Ülikool) tudeng.

TEISED NÄITLEJAD 1971

Gunta Virkava – 1971/72 Riia A. Upita nim. Akadeemilise teatri näitleja. Lõpetas Riia filminäitlejate stuudio. Oli mänginud neljas filmis.

Irina Kuberskaja – lõpetas Leningradi filminäitlejate kursuse, oli mänginud filmides.

Osatäitjate otsingul käidi Eestis (Tartu, Pärnu, Viljandi), Riias, Moskvas, Leningradis, Kiievis. Komtuuri rolli näitlejaproovi tegi teiste seas ka hilisem kuulus vene näitleja ja lavastaja Oleg Jankovski, toona Saraatovi teatri näitleja, kes oli mänginud kahes filmis (“Kilp ja mõõk” ja “Teenisid kaks sõpra"), kui rolli sai Jaak Tamleht.

Filmi tootmine

Filmi ettevalmistusperiood: 28.12.1970-02.05.1971
Tootmisperiood: 03.05-19.11.1971, sh võtteperiood 03.05-30.09.1971
Kinokomitee poolt vastu võetud: 23.11.1971
R-1707, sü 1190, lk 13

Filmi eelarve: 326 630 rbl, kasutati 302 508 rbl (kokkuhoid 24 122 rbl).
R-1707, sü 1190, lk 26

Faktiline metraaž 1845,1 + kirjad 36,5 =1881,6 m. (rakordita)
R-1707, sü 1190, lk 7

Tehtud koopiaid: 1381, sellest 657 (laiekraan), 724 (16 mm)

Filmile tagasivaatavalt

"Sain filmi "Don Juan Tallinnas" eest palju peksa, aga eks see tuli üle elada,“ naerab 1971. aastal valminud linaloo lavastaja Arvo Kruusement. Tõepoolest, kriitikud tampisid filmi halastamatult parnassilt alla. 

Koguni ajakiri Sovetski Ekran tunnistas selle vaatajaankeetide põhjal halvimaks filmiks kogu NSV Liidus. Liiatigi kogus "Don Juan Tallinnas" suure liidu mastaabis üliväikese publikuarvu – kõigest 12,2 miljonit vaatajat. 

Õigupoolest ei pidanudki "Don Juan Tallinnas" olema mängufilm. Sääraseks žanriks tõusis see linateos Tallinnfilmi funktsionääride nõudmisel. Raha pärast. "Tol ajal hakkasid käima laevad Soome vahet ning Tallinna kohta oli vaja reklaamfilmi ja seda turistidele," meenutab Kruusement, et algidee järgi pidanuks "Don Juan Tallinnas" turismitööstuse edendamise kaudu NSV Liitu defitsiitset valuutat tooma. "Aga Tallinnfilmi stuudiol ei olnud plaani täitmiseks teist filmi ja mulle pressiti peale, et teeme selle reklaamfilmikese 70minutiliseks, siis annab see täisfilmi mõõdu välja." Toona oli Kruusement vaid paar aastat stuudios töötanud filmitegija ja ega tal muud üle jäänudki, kui kõrgemalt poolt antud käsulaudadele alluda.

"See suruti mulle peale ja öeldi, et muidu tuleb 66 inimest vallandada, sest ei saa raha – nagu see jutt tol ajal käis," muigab Kruusement. "Eks ma mõtlesin, et tuleb ikka parem lugu välja, aga siis hakkas Enn Vetemaa laulusõnu kirjutama ning film muudkui venis, nii nagu supile pannakse vett juurde ja see läheb lahjemaks. Algselt oli mul ikka vehklemisstseenidega kompaktne ja rütmiga film, aga nüüd näiteks marsivad tegelased pikalt ja lauldes mööda vanalinna treppe – no milleks seda küll vaja? Kui võtad paarkümmend minutit sellest filmist ära, siis justkui keerad vee välja, vaat, kui hea film siis on! Aga tol korral oli vaja seda venitada selleks, et stuudio saaks plaani täita. Plaan sai täidetud ja mina sain peksa! Aga ega see olnud ka kõige hullem mats. Mis seal ikka, mõtlesin, et "Kevade" eest sain kiita, "Don Juani" eest peksa, vaatame, mis siis edasi tuleb."

Nüüdisaegse šõuna plaanitud muusikalisest komöödiast, mis hiilgas trendikate kostüümide ja ägeda muusikaga, sai Tallinnfilmi nõudmiste tõttu linalugu, mis ajas vaatajaskonna segadusse. "Eks ma tahtsin teha pisut šokivärki, sest ega filmi nimigi kõla ju tavapäraselt," muheleb Kruusement. "Mõni vanem inimene on minu peale siiamaani tigedad, et misasja, kurat, see Don Juan Tallinnas teeb! Aga tegelikult on legend, et ta on maetud Tallinna toomkiriku lävepaku alla, et temast üle tallataks, sest ta oli nii patune inimene. Olevat ka teine versioon: naistemees maeti sellepärast ukse alla, et ta saaks lävest üle astuvate daamide seelikusaba alla vahtida. Ühelt poolt karistus ja teisalt puhas rõõm."

Kruusement räägib tõtt, sest Tallinna toomkiriku peaukse juures on suur kiviplaat, millele on kirjutatud: "Otto Johann Thuve. Edise, Vääna ja Koonu mõisniku haud. 1696 A. D.".  Toda Thuvet, kes oli ohjeldamatu prassija ja naistelemb, nimetati Tallinna Don Juaniks, kes olevat palunud surivoodil end matta kiriku lävele, et jumalakartlikud inimesed, kes põlvitavad enne pühakotta sisenemist palvetama, päästaksid ta hinge patuteelt. Kruusement sõnab muretult, et seda filmi ei maksa liiga tõsiselt võtta. "Nagu nad filmis ju laulavad, et igas külas on oma Don Juan, kes teeb oma vigureid. Nii oli see filmgi viguriline. Aga mõnigi kriitik võttis kogu lugu tõe pähe ja eeldas, et teen Moliere’i Don Juani lugu. Meie film oli aga hoopis teises võtmes. Nojah, vigurit ei tohi ju Eestis teha, pead nagu Vargamäe Andres suhtuma elusse. Murelikult ja tõsiselt. "

Kriitikute kurjadele sõnadele vastukaaluks oli aga neidki vaatajaid, kes toda filmilugu fännasid. "Näiteks Leningradi koolilapsed saatsid kirja, et tehku me filmile järg," muigab Kruusement. "Nad tahtsid teada, mis saab edasi. Ning sääraseid kirju tuli Venemaalt teisigi. Eks seda filmi vaadati siiski palju – 12 miljonit vaatajat pole just väike publikuarv."

Turismi edendamiseks pidi töötama ka filmi näitlejaskond, mis koosnes eranditult kaunitest inimestest. "Kui vähegi võimalik, siis võtsin truppi ikka ilusad inimesed – see oli noorte ja ilusate inimeste paraad ja üks film võib ju niimoodi olla," tõdeb Kruusement, kuid möönab, et peategelast kehastanud lätlanna Gunta Virkava puhul ei saanud määravaks välimus, vaid hoopis vehklemisoskused. "Teles oli üks saade, kus näidati vehklemisstseene mitmest filmist ja hinnati filmi "Don Juan Tallinnas" omad kõige paremaks. Pole ime, sest Gunta oli vehkleja ja sellepärast ma ta oma filmi võtsingi. Eestis oli kenasid plikasid küll, aga filmis oli tarvis vehelda nii, nagu Gunta seda teeb."

Moskva ametnikud leidsid aga, et Kruusement on peaosatäitja valikuga täielikult läbi kukkunud. Nood asjapulgad pidasid silmas Gunta habrast kehaehitust, mis ei andvat kuidagiviisi mehe mõõtu välja. Kui Kruusement oma valikut kaitses, öeldes, et tal oli vaja filmi head vehklejat, siis mööndi, et vehklemisstseenid on tõesti Guntal head, aga siiski pidanuks peaosaline olema kopsakama figuuriga. "Ma teadsin seda ju isegi ja eks mul oli ka mõni teine välja vaadatud, kes oleks tugevama kehaehitusega ja näeks rohkem mehe moodi välja," tõdeb režissöör, kes jäi Guntale kindlaks. "Ta tegi oma hapruse vehklemisoskusega tasa. Peale selle oli ta ju kena tüdruk." /---/

Olav Ehala kirjutas ühe ööga kaks filmilaulu 

Kui helilooja Olav Ehala sai pakkumise filmile "Don Juan Tallinnas" muusika luua, oli ta konservatooriumi esimese kursuse tudeng. "Tollal ei tehtud nii noorele inimesele naljalt selliseid pakkumisi," räägib ta. "Ikka tuli enne ennast tõestada, seega tegid mängufilmidele muusikat kogenumad inimesed. Mind soovitas Eino Tamberg, kellele pakuti seda filmi esialgu teha."

Ehala ütleb, et ei söandaks enam nii lühikese tähtajaga töid vastu võtta, aga toona oli ta noor ja uljas. "Mäletan, kui õhtupoolikul toodi kaks Enn Vetemaa kirjutatud värsket lauluteksti. Ütlesin, et nikerdan paar päeva nendega, siis teen orkestratsioonid ja nädala pärast võime muusika stuudios salvestada. Selle peale kostis teine režissöör, et homseks on helistuudio kinni pandud ja ülehomme juba filmime."

See tähendas Ehalale magamata ööd ning kaht valmiskirjutatud ja orkestreeritud lugu, mida salvestati tõepoolest järgmisel päeval.

Ta sai jubedate tähtaegadega pingutuste eest kuninglikult makstud. "Ega ma sel ajal teadnud honoraridest midagi, vaid hakkasin õhinal tööle," jutustab Ehala. „Ühel päeval tõi postiljon honorari mulle koju ja pani värisevate kätega 1800 rubla köögilaua peale, mis oli meeletu summa – tudengi stipendium oli 26 rubla kuus."

Kokkuhoidlik Olav, kes elas vanematekodus, ei lasknud raha tuulde, vaid lasi kodumaja esimesele korrusele parkettpõranda panna. "Võib öelda, et see korralik tammeparkett, millel siiani kõnnin, kannab nime Don Juan Tallinnas." 
/---/

Artikli täisversioon Õhtulehe tasulisel digilehel:
http://www.ohtuleht.ee/769279/arvo-kruusement-don-juan-tallinnas-tuli-tapvalt-pikaks-venitada-filmistuudio-kasul
Viira, A. (2016). Arvo Kruusement: "Don Juan Tallinnas" tuli tapvalt pikaks venitada filmistuudio käsul. Õhtuleht, 8. nov, lk 10-11.