Filmi nimi:	Märksõnad:
Filmi liik:	Kohad ja objektid:
Žanr:	Sündmused:
Tootmisaasta:	Asutused filmis:
Tootjad:	Isikud filmis:
Näitlejad:	Piirdaatumid:
Filmitegijad:		Sulge detailotsing

Hobuse aasta (1991)

Sisukokkuvõte

Andres Söödi reportaažfilm jäädvustab olulisemaid sündmusi Eesti iseseisvumisvõitluses 1990. aastal.

1. jaanuar 1990 Tallinnas. Uue aastaga on seotud uued lootused, aga ka uued hädad. Elu on viimasel ajal karm – ainsad, mis tõusevad, on hinnad, märgib kaadritagune tekst (esitab Jüri Krjukov). Ekraanil on lumme tuisanud tänavad, poodides tunglev rahvas ja pikad järjekorrad. 26. jaanuaril käib Toompeal viimane Eesti NSV Ülemnõukogu istung, hääletatakse konstitutsiooniparanduse üle, mis tühistaks kommunistliku partei juhtiva osa ühiskonnas. Linnahallis toimub 2. veebruaril Eesti NSV rahvasaadikute täiskogu, kus otsustamisel on Eesti riigi staatuse küsimus. Häälteenamusega võetakse vastu iseseisvusdeklaratsioon, mille loeb ette Ülo Nugis. Eesti Vabariigi 72. aastapäeval 24. veebruaril toimuvad vanalinnas massilised rahvakoosolekud. Lehvivad Eesti, Läti ja Leedu lipud, inimesed registreerivad end Eesti Vabariigi kodanikeks.

11. – 12. märts. Eesti Kongressi esimene istungjärk Estonia kontserdisaalis, kõnepuldis Tunne Kelam ja Paul-Eerik Rummo. Paar päeva hiljem kogunevad venekeelsed elanikud Interrinde juhtimisel Vabaduse väljakule protestimiitingule iseseisvuspüüde vastu. Vastasseis lõhestab ühiskonna kaheks kogukonnaks. Lõhenemine saadab ka EKP 20. kongressi 23. – 25. märtsil, mis otsustab väljuda NLKP koosseisust ja jätkata iseseisva Eesti Kommunistliku Parteina. 30. märts. Ülemnõukogu kuulutab välja üleminekuperioodi Eesti Vabariigi taastamiseni. 8. mai istungil kuulutatakse Eesti Vabariik jälle ametlikuks riiginimeks, taastatakse riigihümn ja sümboolika. 15. mail toimub Toompea lossi ees venekeelse elanikkonna suur meeleavaldus Eesti iseseisvuse vastu. Rahvamass tungib läbi raudväravate lossi, kähmeldakse, üritatakse sisse viia ENSV lippu. Peaminister Edgar Savisaare raadiokutsel kaitseks kohalerutanud rahvas sunnib venemeelseid häbiga lahkuma. Kontrastiks pulbitsevale poliitelule näeb vahelduseks ka linnaelu olmeproosat – Pingviini jäätist limpsivaid inimesi, tühje lette, järjekordi, varemeid, laga, joodikuid jm.

17. juulil tähistatakse Nevski katedraalis jumalateenistusega Romanovite perekonna hukkamise 72. aastapäeva. Ülevad hetked XXI üldlaulupeost (29. 06. – 1.07.), kus esmakordselt osalevad väliseestlased, rongkäigu eesotsas sõidavad Gustav Ernesaks ja Roman Toi hobukalessis. 23. augustil toimub järjekordne Hirvepargi koosolek, kus rõhutatakse vastuolusid taasiseseisvumise strateegiate ning juriidilise põhja osas Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi vahel. „Hirvepark ja Toompea pole kokku saanud,“ nendib Tunne Kelam. 21. oktoobril maetakse president Konstantin Pätsi säilmed ümber Metsakalmistule. 3. novembril toimub Keila sõjaväeosa territooriumil protestimiiting, kus nõutakse Nõukogude vägede lahkumist Eestist ja õõnestusraadio Nadežda tegevuse lõpetamist, kihutuskõnega esineb Mari-Ann Rikken. Tallinnas Vabaduse väljakul toimub 7. novembril viimast korda Nõukogude Armee paraad.

15. jaanuaril, vaid 2 päeva pärast veriseid sündmusi Vilniuses, nõutakse Interrinde miitingul Toompeal taas sõnakalt valitsuse tagasiastumist ja uue Ülemnõukogu valimisi. Oht Eesti iseseisvusvõitluse mahasurumiseks pole kaugeltki veel möödas.