Sõnum naabritele (2005)

Reklaamlause

Mitte su televiisor ei vaja parandamist, vaid maailm!

Projekti kontseptsioon

Urbanistlikus keskkonnas toimuv tragikoomiline suhtedraama.

Autor oma kavandatavast filmist

Priit Tender: “See 9-minutiline joonisfilm on oma žanrilt kerge jazzilik tragikomöödia. Põhirõhk on veidravõitu tegelaskujudel, kelle tegevust ja elukäiku kommenteerib mahedalt erapooletu jutustajatekst. Kui tegelased ja animatsioon on küllaltki "multifilmilik", siis tekst tuleb seevastu üsna dokumentaalne (inspireerituna kirjandusteosest "Eesti Elulood"). See peakski looma üle kõige heljuva tragikoomilise atmosfääri. Film on jutustus erinevatest elulugudest, millel justkui polekski üksteisega palju seost, välja arvatud mõningad omavahelised lõimumised, mis jäävad üsna pinnapealsele tasemele, justnagu naabritevahelised suhted ühes tavalises paneelmajas. Kõik need tegelased elavad omas maailmas, olles teistega koos, ent samas siiski üksi. Ainsaks, mis neid sisuliselt ühendab, on televiisor, õigemini selle virvendamine, kuna hullunud televiisoriparandaja Anti antenni otsas ripub. Anti ongi selle loo ainsaks kangelaseks (ilmselt oleks õigem öelda antikangelaseks). Hullu elektrooniku soov parandada televiisorite asemel maailma on suur ja üllas idee, mis on filmi käivitavaks jõuks ja konflikti allikaks. Üheks põhjuseks, miks ma sellist lugu teha tahan, on küsimus headusest ja hea tegemisest. See teema on alati seotud väga suure subjektiivsusega – vähe on inimesi, kes ei tee omast arust head, küsimus on vaid selles, kuidas keegi teine seda tõlgendab. Filmi üheks läbivaks jooneks ongi kõigi ja kõige vääritimõistmine, kedagi ja midagi peetakse alati millekski muuks kui see tegelikult on. Nii omandab ka Anti suur ja positiivne sõnum maailma silmis negatiivse varjundi. Lugu leiab traagilise lahenduse ning annab vaatajale mõtlemisaineks hulga paradokse ja võimalusi nähtut omal kombel tõlgendada.
/---/
Vahest olulisemaks erinevuseks ühest tüüpilisest eesti animafilmist oleks antud juhul see, et kavatsen ta suurelt jaolt ise animeerida ning kasutada filmi peal võimalikult väiksearvulist stuudio koosseisu. Otsustasin animeerimise kasuks seetõttu, et saavutada autorifilmile vajalikku suuremat isikupära, mis stuudiole omases tootmisprotsessis kipub vahel kaotsi minema. Samuti arvan, et omades suuremat vabadust loo suhtes, võib animatsioonist välja kasvada väga spetsiifilisi ja spontaanseid süžeelisi arenguid.“

Filmi peategelased

Anti – 43 aastane, poissmees, elanud kogu elu koos oma emaga. Muutub peale ema surma antidepressantide üledoosi tagajärjel plussmärgi-kujuliseks. Üritab oma positiivset sõnumit ka naabritele edastada. Paraku tulutult.
Boriss – töötab politseis kriisinõustajana. Ainsa kriisi lahendamise viisina tunneb ta räiget sõimu. Seda nii tööl kui kodus.
Alla – käte peal kõndiv üksikema. Ta on nii üksik, et tal pole isegi last mitte. Naabrid peavad teda lihtsalt allakäinud naiseks. Tema jalad on selle filmi suurimaks vaatamisväärsuseks. Need ei jäta ükskõikseks ühtki meestegelast, Anti jaoks aga saavad suisa saatuslikuks.

Kõrvaltegelased

Perekond Oksmaad – riigi juhtivad metsatöösturid, ainsaks hobiks grillimine. Asuvad vaieldamatult loodusliku toitumisahela tipus – nende grillijäänustest saavad söönuks nii pensionärist vanaisa, kui ka keldris redutav sõjapõgenik.
Ljudmilla – Borissi naine. Kõikenäinud pereema, kelle jaoks igapäevane perevägivald on nagu hane selga vesi. Boriss näeb temas (nagu ka kõigis teistes naistes) vaid seksobjekti.
Anatoli Oksmaa – kõhnapoolne pensionär, kes elab maja taga bussipeatuses ja toitub grillpeo jäänustest.
Härra Kronstein – sõjapõgenik, kes on keldris veetnud viimased 65 aastat. On omandanud fenomenaalse võime ohu korral absoluutselt kanalisatsioonitoru sarnaseks muutuda. Uudistesse sõja lõpust on ta suhtunud siiamaani talle omase skepsisega.
Rindereporterid – CNN -i helikopterist laskuvad konna moodi hüppavad mehikesed, kes pildistavad kõike, mis on värske verega kaetud.
Koer Jacky – pulstunud karvaga hulkuv krants, kes jääb ka seekord korralikust kõhutäiest ilma.
Asotsiaal Andres – leiab prügikastist laiba. Õnneks leidub seal ka üks kokapudel.
Allikas: Eesti Joonisfilm

Filmi vastuvõtust

Postimees: „Eile õhtul [27.11.2005 – toim] Tallinnas lõppenud animafilmide festival «Animated Dreams» tõi peo ka meie õuele.
Parimaks Põhja- ja Baltimaade filmiks valis žürii Priit Tenderi «Sõnum naabritele» kui teose, mis käsitleb sotsiaalset temaatikat «ilusa, köitva ja vahel ka rahutu kujundlikkusega».  Auhinnaks on Anoba auhinna nominatsioon - see on tuliuus mainekas preemia, mille asutasid Põhja- ja Baltimaade animafilmide festivalid, et selgitada ühiselt välja selle regiooni parim animafilm.
Eesti animatsiooni lippu hoidis kõrgel Priit Tender ["Sõnum naabritele" Animated Dreams'il](2005). Postimees, 28. nov, lk 22.

Filmist kriitiku pilguga

Mari Laaniste: "Priit Tenderi “Sõnum naabritele” on kena väike autorifilm. Värskelt visandlik, lihtne ja konkreetne must-valge pildimaailm sisaldab küllaga isikupäraselt vaimukaid ja visuaalselt atraktiivseid elemente. Lugu koosneb sidusast, heas tempos arenevast reast väikestest naljadest, vahendavad valitud piires sorav joonistus ja sujuv animatsioon. Isegi muusikaline taust on perfektne, õhkkerge ja sundimatult improvisatsiooniline – mitte jälgegi mõnede teiste hiljutiste animafilmide rutiinsest odavast süntesaatorikääksutamisest. Ja isegi asjaolu, et Tõnu Kargu muinasjutuonuliku jutustajatooni asemel oleks ehk huvitavam kuulda seda teksti Rain Tolgu või Peeter Võsa maneeri järgivas esituses, ei suuda Tenderi peaaegu-ühemehefilmi sümpaatsust oluliselt kahandada.

Kogu selle kenaduse juures on imelik see, et kõigi formaalsete tunnuste poolest võiks see olla n-ö sotsiaalselt akuutne film. Eeldused selleks oleks justkui hiilgavad – must-valge autorianimatsioon kõlab ju automaatselt “radikaalselt”, rääkimata ainesest: puha moodsa maailma pained, suurlinnaüksildus ja võõrandumine, korrusmajaelu olmeline paranoidsus, rohkem või vähem väärastunud inimtüübid ja -suhted, asotsiaalsus, kuritegevus ning kõige krooniks veel agressiivselt pinnalise massimeedia invasioon. Ent Tenderi versioon sotsiaalkriitikast läbi absurdihuumori on lausa fenomenaalselt malbe. Kusagilt ei paista raskemeelsust ega märkimisväärselt hea maitse piiride riivamist. Tenderi nägemuse tõsimeelne kriitiliseks nimetamine oleks ilmne liialdus." /---/ 
Laaniste, M. (2006). Fenomenaalselt malbe absurdihuumor. Sirp, 10. märts, lk 14.

Allan Valge: ""Sõnum naabritele" on omamoodi olustikupilt ja õrn irooniline kommentaar hetke elukorraldusele. Aastakümnete pärast võib seda ehk vaadelda kui kroonikat meie aja trendidest.

Filmi korrusmajaühiskond on linlikult düsfunktsionaalne, ühine elukoht ei tähenda veel ühiseid huvisid ega nõua sotsiaalset lävimist. Filmi esimene lause konstanteerib situatsiooni: "Ühised on neil vaid juhtmed ja torud." /---/

Filmi tugevus on suurepärane kunstnikutöö. Kortermaja on hunnik trelle; mustvalge, veidi tõmblev ja robustne animatsioon toetab ahistava maailma loomist. /---/

Film ei tundu hoolivat oma tegelastest, just nagu nemad ei hooli üksteisest. Süžee toetub liigselt jutustajale ja teose napi üheteistkümne minuti jooksul muutub tema teksti jälgimine raskeks ja tüütuks kohustuseks."

Arvustuse täistekst:
MUINASJ UTI'E MOODSAST MAAILMAST - Teater. Muus
Valge, A. (2007). Muinasjutte moodsast maailmast [animafilmidest "Sõnum naabritele" ja "Rebasenaine"; Priit Tenderist, tema filmograafia]. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 117-122.