Sõjapealik (2004)

21. sajandi ajaloo- ja mänguhuvilised inimesed püüavad samastuda muinasaja eestlastega.

Tekstid filmis (tsitaat Liivimaa vanemast riimkroonikast ja Marju Lauristini kommentaar) annavad  mõista, et eestluse lätteilt võib leida piisavalt sõjakust ja võitlusvaimu ning väeti ja väikese orjarahva müüt tuleks ümber sõnastada. Võitlusklubi Reas aktivist, tavaelus tudengeid juhendav kunstiakadeemia moodsa nahakunsti õppejõud Lennart Mänd leiab, et oluline on rahvale näidata, milline oli tema ajalugu. Klubi kokkutulekutel püütakse sajanditetagusesse aega sisse elada. Kohaletulnute hulgas on ka naisi ja lapsi, laagriplatsil on taastatud esiajalooline olustik, laagrilised tegelevad sepatööde, kangakudumise ja toiduvalmistamise võimalikult tõepärase imiteerimisega. Treenitakse oma kätega valmistatud võitlusvarustuses: rõngassärk, nahast säärekaitsed, kilbid, odad jms. Turniiridel peavad ägedat lahingut muistses relvastuses salgad. Kui ehtne saab olla lahing, et hasartsed võitlejad ei läheks üle piiri? Mõned osavõtjad taunivad piiranguid: tahaks võidelda tõeliselt, muidu jääb ehtsusest puudu. Kehalisi vigastusi saanud osalejad mõtlevad siiski ka ohutuse kindlustamisele. Lennart, edukas tänapäeva mees, kes iidseid teadmisi ka praegu ära kasutada oskab ja oluliseks peab „peaga” võitlemist, paneb oma pea mängu, et teenida suurim austus ka muinasvõitlejana. Eesti mees peab olema nutikas ja oskama mõistlikult võidelda.

Märksõnad: ajalooline miljöö | esiajalugu | identiteediotsingud | imiteerimine | laagriplats | meeste mängud | muinasajalugu | mõõgavõitlus | nahakunst | puidutööd | pühendumus | sepatöö | sõjamäng | võitlusturniir | õppejõud | Vaata kõiki »