Sõjapealik (2004)

Režissööri nägemus

Lugu neist, kes pesevad hambaid hambapastaga, käivad duši all, sõidavad autoga ja oskavad lugeda-kirjutada. Ometi õmblevad nad käsitsi riideid, sepistavad mõõku, pakivad need mitu korda nädalas kotti, et siis õppida korralikul kombel vastasel kavõi pead lõhki lööma. Filmi tegevuse võib tinglikult jagada kaheks: tänapäev – muinasaeg. Loo keskne tegelane on Lennart Mänd, võitlussalga juht. Tema tegevuse ja teistega suhtlemise läbi avalduvad kahe erineva aja dimensioonid ja tahud. Sellest tingitult seisab peategelane nagu kahe tule vahel – ühelt poolt inimene, kellega on lihtne samastuda (töö üliõpilaste juhendamisel, diplomitööde kaitsmine, käsitöö tegemine), teiselt poolt tegelane, kelle loomus on üllatav ja ootamatu (sõjarüüs Lennart võitluses, muinaseestlaste laagris). Peategelane on edukas „kahel rindel”. Oma igapäevatöös kasutab ta muinasaegseid tehnoloogiaid moodsas kontekstis – muinasaegses võitlussalgas pole talle võitlejana vastast. Ometi suhtleb ta hobikaaslastega, kes temast on erinevad või koguni vastandid. Omavahelisest suhtlemisest, hoiakutest saab ülevaate, milline on suhtumine peategelasse ning vastupidi. Mitte kõik ei pea „kangelast” kangelaseks (ajaloolaste ja ajaloohuviliste vastandumine). Erinevate ajastute sidumine: filmi tegevus kulgeb läbi peategelase tegevuse ühest ajast teise ajastu etendamiseni ja tagasi. Ajastute sidumiseks on esemed või tegevus (kaamera saadab neid ühest ajast teise. Näiteks valmistab peategelane nahast turvist ja paneb selle selga muinasaja kangelast mängides. Sama loogika aluse juhatavad asjad või tegevus teda kokku ka teiste tegelastega (näiteks võtab ta voolitud kausi ja läheb sööma – muinasaja naised tõstavad sinna sööki – edaspidine kaamera rõhk on naistel ning nende tegevusel)./.../ Lennart, edukas tänapäeva mees, kes iidseid teadmisi ka praegu ära kasutada oskab ja oluliseks peab „peaga” võitlemist (Lennarti teooria – eesti mees peab olema nutikas ja oskama mõistlikult võidelda), paneb oma pea mängu, et teenida suurim austus ka muinasvõitlejana./.../ Kõige enam teavet muinasaegse elu kohta ammutatakse Skandinaavia saagadest (Eddad, Njalli saaga jne). Näiteks võib lugeda, kui palju läks lahingus puruks kilpe, või et oli olemas ka pearaha süsteem – tapsid naabri, pidid maksma, kui raha polnud, ei saanud ka kätte maksma minna. Eesti kohta täpsemaid materjale pole, tuleb sarnasuse põhimõtet rakendada.
Allikas: EFSA andmekogu