Avaleht » Filmiliigid

Suur Tõll (1980)

Eesti vägilasmuistendite ainetel

Animafilmid Kestus: 13:41

Mälestused

Filmi saamislugu meenutab Jüri Arrak

Muistsel ajal elas Saaremaal võimas vägilane Suur Tõll. 1980. aastal valmis tema tegemistest joonisfilm. Aga mitte tavaline, vaid säärane, mille kordust näidatakse harilikult unenägudes. 30 aastat hiljem meenutab kunstnik Jüri Arrak laineid löönud filmi ja selle põhjal tehtud raamatu sünnilugu.

„Ah „Suurest Tõllust” juttu?” muheleb Jüri Arrak telefonis ja täpsustab, et see teema kerkib aeg-ajalt üles justkui iseenesest. Astugu ma läbi ja räägime, sest sedapuhku – ja juhtumisi ümmargused 30 aastat hiljem – tõstis „Suure Tõllu” teemaks Metsatöll, kes kasutas animafilmi kaadreid muusikavideos „Vaid vaprust”.

Aga kõigepealt helistas režissöör Rein Raamat Jüri Arrakule ja pakkus: mis oleks, kui teeks Suurest Tõllust multifilmi? Raamat kaasas oma joonisfilmiideede teostamisse tihti teisi kunstnikke. „Lennu” (1973) joonistas Aili Vint, „Kilplased” (1974) Priit Pärn ja „Küti” (1976) Rein Tammik. Raamat on põhjendanud seda sooviga, et igale poole poleks tema käekiri sobinud ning teiste kaasamine aitas ideedel selgemalt esile tulla.

Saidki siis mehed Arraku pööninguateljees viiekorruselise maja kuuendal korrusel plaani pidamiseks kokku. Muidu mõistliku mõtte juures oli üks konks. Arrak: „Vaenlase kujuga oli nii, et variant teha 13. sajandi ristirüütleid mulle ei meeldinud. See on konkreetne ajalugu, üks sündmus. Aga Suur Tõll on muistend ja sümbol. Ütlesin, et vaenlane peaks olema mitte äratuntav, vaid abstraktne, sest meil on olnud nii palju vaenlasi.” (Ta filosofeerib mõttekäigu jätkuks: „Me elame nagu koridoris, suured rahvad marsivad läbi ja siis mõned jäävad siia liiga kauaks pidama. Midagi pole teha – koridoris olek.”)

Arrak meenutab, et Raamat võttis kohtumise järel kuu aega mõtlemiseks ja otsustas, et tehku ta, nagu tahab. „Ma ütlesin, et see on kõige parem, ja nii saigi see film tehtud!”

Kuid eksib see, kes arvab, et iga „Suure Tõllu” kaadri joonistas Arrak ise. Tema joonistas tegelased valmis, andis neile näo ja kuju, kuid liikuma panid Tõllu, Pireti, vanakuradi, saarlased ja vaenlased juba teised inimesed. Multifilm, teadagi, on meeskonnatöö. Meeskonnast leiame nii mõnegi hiljem tuntud inimese: Lotte „vanemad” Janno Põldmaa ja Heiki Ernitsa, sürrealistliku Mati Küti ja varalahkunud kunstniku Aarne Vasara.

„Nad on minu figuurisüsteemi käekirja järgi tehtud. Ma ei mõelnud neile mingit erilist vormi. Kui Picasso oleks teinud, oleks ta teinud kubistliku Tõllu,” arvab Arrak. Tema stiil, mida Rein Raamat „Suure Tõllu” jaoks sobivaks pidas (kunstnik osutab varajasele portreele seinal), kujunes välja juba 1970. aastal.

„Vaata, minu üks Euroopa kultuuri lemmikstiile on romaani kunst. Umbes kümnes sajand. Kirikud ja need kujud. Nad on kohmakad, naiivsed ja talupoeglikud, need kujud katedraalidel. Gooti kunst läks liiga realistlikuks, Kristus on juba verine. Aga romaani kunst on haruldane,” sõnab kunstnik.

Arraku sõnul ei lähtunud ta vaenlase kuju luues otseselt ühestki keskaegsest sõdalasetüübist ega hakanud neist ka teadlikult koondkuju kokku lõikama. Nii saidki vaenlased abstraktsed.

Lillad vaenlased

Ja lillad, sest siniseid vaenlasi Arrak ei tahtnud ja punaseid ei tohtinud. Tõsi küll, kui filmi ilmutati, ilmnes lindi kvaliteedis „üksikuid puudujääke” ning vaenlased muutusid ikkagi punaseks. Sinine filter tegi nad enne üleliidulist kinolevi uuesti lillaks, kuid ikkagi – nagu on meenutanud Raamat – tundnud nii mõnigi valvas nõukogude inimene vaenlase kiivris ära budjonnovka, Kodusõja-aegse punaväelase vormimütsi.

Arraku töösse puutus vahejuhtum filmilindi kvaliteedi „üksikute puudujääkide” ja sinise filtriga tollal teistmoodi. Kuigi vaenlased said sel moel poliitiliselt korrektselt lillad, ajas filter ülejäänud värvid paigast ära. Arrak muheleb selle üle tagantjärele ja räägib teemasse mittepuutuva absurdimaigulise loo elust enesest, kuidas EKP ideoloogiasekretär Rein Ristlaan vaatas kunstisaalis tema hundimaali ja tundis, et maal vaatab hoopis teda.

„Suurele Tõllule” kirjutas muusika Lepo Sumera. Arrak kiidab 30 aastat hiljemgi, et õnnestunud töö. Eriti just see kordus: „tõll-tõll”.

Kaks aastat hiljem, kui multifilmi põhjal tehti raamat, joonistas Arrak multifilmikaadrid ise illustratsioonideks. Arrak haarab laual lebava raamatu. 1982. aastal välja antud rohkete piltide ja napi tekstiga suureformaadiline „Suur Tõll” on menuka multifilmi spin-off.

Sirvime. „Siin see vanakurat segas seda elu kogu aeg,” osutab Arrak ühele pildile, kust vanakurat nagu vanakurat ikka vastu vaatab. „Miks tal kolm silmamuna on?” uurin. „Mina ei tea, miks!” hüüatab Arrak. „Võib-olla ta – hehee – näeb nii paremini meie patte. Igale asjale on mingi sõnaline vastus.” Sirvime edasi.

Üks pilt tundub kahtlaselt tuttav. Mees seisab põlvini meres, murdunud mastiga laev süles. Midagi sarnast (et mitte öelda: täpselt sama) peaks tulevikus Tallinna lahes tegema Kalevipoeg. Arrak toriseb: kõikelubav postmodernism kõikelubavaks postmodernismiks, kuid päris nii ka ei saa, et müüte suvaliselt muutma hakatakse.

Siis tuleb stseen, kus suur vaenlane lööb Suurel Tõllul suure mõõgaga pea maha. Arrak elavneb: „Selle ümber oli kisa-kära. Näiteks üks õpetaja oigas ajalehes Komsomolskaja Pravda, et kuidas selline kunstnik saab tegutseda. Nõukogude kunst, ja veri purskab. Lastele kohutav, hirmus! Mulle on tollased kümneaastased öelnud, et kohutavalt põnev oli, veri purskas ja kõik! Poisid, eks ole! See on sama nagu praegu teleris – lihatükid lendavad. No ja arvutimängud peale selle! Praegu on see tavaline. Tollal polnud sellist asja.”

Viimasel pildil on Tõllu pea maaga üheks saamas. Roheline, kuid sinimustvalgete silmadega. „Korraks märgiti ära. Rein Raamatuga arutasime. Ma ütlesin, et eestlastel ongi sinimustvalged silmad. Nagu teilgi: võib fantaseerida, et see hall on natuke rohkem sinine, ja ongi sinimustvalge.” Arrak muheleb.

Kunstnik nendib, et raamatu tehnilise toimetaja töö ei kannata kriitikat: algne idee, et tekst peaks olema pildi allservas värvilisel taustal, on korralikult välja tulnud ainult ühel leheküljel. Ülejäänutel on see külje allservas valgel paberil. Pildil, kus teised vaenlased üle mere tulevad, puudub tekst sootuks. Arrak osutab, et pildi allserva on omavoliliselt venitatud ja kompositsioon sellega paigast aetud. Ka kaanepilt, kus Tõll peaks idee järgi aknast sisse vaatama, ei toimi nagu mõeldud, sest kaane värv pole õige. „Vene värk, kuigi Eestis tehtud,” pahandab praak Arrakut. See-eest tiraaž on tervelt 60 000 eksemplari.

Enam Arrak animafilmi tegemist ette ei võtaks. Ütleb lihtsalt, et iseloom ei sobi sedalaadi meeskonnatööks. Kogemusest piisas. Rein Raamatu hilisema mõtte teha ka Kalevipojast koos joonisfilm laitis ta maha. „Ma tahan otsast lõpuni üksi valmis teha. Ma ei saa nii, et teen ühe jupi. Ma ei saaks arhitekt olla, seal on insenerid-värgid, süsteeme pean arvestama.”
Niineste, M. (2010). Suur Tõll 30 aastat hiljem. Eesti Päevaleht: Laupäev: Kultuur, 23. jaan, lk 6.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm