Filmi nimi:	Märksõnad:
Filmi liik:	Kohad ja objektid:
Žanr:	Sündmused:
Tootmisaasta:	Asutused filmis:
Tootjad:	Isikud filmis:
Näitlejad:	Piirdaatumid:
Filmitegijad:		Sulge detailotsing

Sundasunik (2004)

Sisukokkuvõte

Rein Marani filmi kangelane on inimese käe läbi Eestimaale sattunud sundasunik – kährikkoer.

Kährikkoera päriskodu on Kaug-Idas, meie maile sattus ta tolleaegses Nõukogude Liidus 1935. aastal käivitunud jahiulukite ümberasustamise programmi käigus, kui Venemaal Pihkva ja Novgorodi oblastis lasti lahti esimesed kährikud, kes mõne aastaga jõudsid ka Eestisse. Järgmise asustamisprogrammi ajal, 1950. aastal lasti meie metsadesse lahti ligi sada isendit, tänaseks on nad saanud meie looduse osaks. Öise eluviisiga ettevaatlik kährikuema toob kevadel ilmale isegi kuni üheksateist poega. Suuremaks sirgudes hakkavad pojad iseseisvalt maailma avastama ega hooli algul kähriku soole omasest ööelu tavast. See sunnib vanemaid ka päevasel ajal pesa ümbruses valvel olema. Mida enam sügise poole, seda aplamalt otsib kährik toitu. Ta on ka tegus metsasanitar – raiped ja suuremate kiskjate söögijäänused on talle piduroaks. Oma päriskodumaal Ida-Aasias on kähriku jaoks talveuni ainuke võimalus külmad ja lumerohked ajad üle elada, kuid siinne talv on kähriku jaoks raskete katsumuste aeg. Esiteks ei õnnestu meie tingimustes kõikidel loomadel talveks vajaliku toitumuseni jõuda, teiseks ajavad sagedased sulad kähriku ikka ja jälle üles, see aga kulutab talveuinakuks vajalikke rasvavarusid. Pooluimane kährik on kerge saak huntidele ja ilvestele, nii mõnigi meie muutlikes talvedes ringihulkuvatest kurnatud kährikutest suigub talveune asemel hoopis surmaunne.

Oma arvamuse kähriku kui võõrliigi kohta avaldavad mitmed looduskaitse spetsialistid ja teadlased. Jahindusteadlase Nikolai Laanetu sõnul on kährik toidukonkurent mäkradele, mille tõttu kahaneb viimaste arvukus. Ka on kährik metsamarutaudi ja kärntõve levitaja. Matsalu Looduskaitseala asedirektori Kaja Lotmani arvates ei ole kährik lindudele nii ohtlik kui rebane, aga linnupesadele teeb ta siiski kahju, seetõttu on Matsalu Looduskaitseala kaitseeeskirjas ette nähtud, et kähriku arvukust võib reguleerida. Keskkonnaministeeriumi liigikaitse spetsialist Riinu Rannap muretseb meie looduses haruldaseks jäänud loomaliikide, nagu kõre ja muda- või rohekärnkonna pärast, saaki murdes võib kährik neid väikseid hääbuvaid asurkondi tõsiselt mõjutada. Samas on globaliseeruvas maailmas väga raske kätt ette panna, arvab bioloog ajakirjanik Peeter Ernits. Keskonnaministeeriumi looduskaitseosakonna juhataja Hanno Zingel leiab, et meie eesmärk on püüda kähriku arvukust hoida kõige väärtuslikematel aladel, näiteks linnusaartel, kontrolli all, aga kõikjal seda teha ei ole võimalik. Ja kas tahame või ei taha – tegemist on tänaseks ühe liigiga meie Eestimaa ja Euroopa elustikus.