Avaleht » Filmiliigid

Riigivanem I (1991)

Konstantin Pätsi ja Eesti Vabariigi lugu

Dokumentaalfilmid Kestus: 59:09

Huviinfo

Filmist kriitiku pilguga

Hannes Walter: „Konstantin Pätsi sünniaastapäeval esilinastunud Mark Soosaare film meie suurimast riigimehest on hea film. Seda tahan kohe alguses rõhutada, et mõningaist kriitilistest märkustest ei saaks vastupidist suhtumist välja lugeda. /---/

Väiklane oleks norida mõningate teksti ebatäpsuste kallal, mida verivärske filmi juures autori kinnitusel alles silutakse. Siiski arvan, et kontseptuaalses osas sisaldab diktoritekst ühe põhimõttelise liialduse. Ei ole muidugi vale, et K. Pätsil nagu paljudel teistelgi riigitegelastel mõlkus pidevalt meeles Eesti – Soome mingikujulise liitluse idee. Ometi ei saa väita, et nimelt Pätsi puhul oleks tihedaid suhteid Soomega taotletud Balti liidu arvel. /---/

On ilmselge, et tänapäevase filmi- ja videotehnika tasemega harjunud vaatajale mõjuvad vanad filmikaadrid oma kentsaka rütmiga humoorikatena. Kui taotluseks on möödunud aegu tõsiselt ja asjalikult kujutada, peaks tekst sellist operetlikku meeleolu teadlikult kahandama. „Riigivanemas“ leidub aga nii mõnelgi pool märkusi, mis hoopis süvendavad muhedat-kerglast meeleolu. /---/

Viimane märkus, mis puudutab teksti, võib samuti olla lihtsalt maitseasi, kuid mind häiris korduv rõhutamine, kui palju kellelegi veel elupäevi oli antud pärast kaadris esitatud hetke. /---/

Filmis sisalduvad usutlused on väga hästi valitud ja kroonikakaadrite vahele sulatatud. Napi aja raames on autoril tõepoolest õnnestunud esile tuua Pätsi isiksuse eri tahke. Üks ebakõla on siiski. Filmis esineb kommentaaridega vaid üks kutseline eesti ajaloolane (E. Laasi). Sõjajärgsel ajal on teatavasti kodumaal ainult Küllo Arjakas uurinud Pätsi biograafiat ja avaldanud ka vastava kirjutise. Kui kasutatud on ainult üht ajaloolast, oleks eeldanud, et see on antud valdkonna suurim spetsialist. Liiatigi on Evald Laasi Pätsi-kontseptsioon eksalteeritult ainulaadne meie ajaloolaste hulgas ja ilmselt ei sobi ka Mark Soosaare nägemusega. Nii on Evald Laasi arutlus filmis katkestatud poolelt lauselt ja sellele isegi vastu vaieldud (isikukultuse lõik), mis ehk E. Laasi suhtes ei ole päris korrektne.“ /---/

Walter, H. (1991). "Riigivanem" ajaloolase pilguga. Sirp, 15. märts, lk 7.

Mart Nutt: „Filmi läbiv ajalooline taust on esitatud probleemidesse mitte eriti süvenenud inimeste jaoks ammendavalt. Selle esitamisvorm on psühholoogiliselt hästi läbi mõeldud. Ühegi probleemi ega ajajärguga ei ole üle pakutud, hümnidega täiendatud dokumentaalkaadrid ning lipuvärvides maakaardid on mõjuvad. Viimastel on küll mõningaid ebatäpsusi, kuid keskmisele vaatajale need silma ei torka.“ /---/

Filmis on küllaltki palju pööratud tähelepanu K. Pätsi poliitilisele tegevusele ning eraelust on räägitud võrdlemisi möödaminnes. Seega ei ole film mitte elulooline, vaid poliitiline ja erineb selle poolest mitmetest varasematest M. Soosaare filmidest. Järelikult kehtivad filmi kohta ka teised kriitika kriteeriumid, milleks on eeskätt faktiline täpsus, analüütiline sügavus ja hinnangute minimaalsus. Küllap vajab viimane tees selgitamist. Jagame poliitilised filmid dokumentaalseteks ja propagandistlikeks. Esimeste puhul võiksid autoripoolsed hinnangud tagaplaanile jääda ning tolle ajastu, aga ka hilisemate poliitikute ja ajaloolaste seisukohtadest peaksid olema esitatud ka kõige erinevamad vaatenurgad. Propagandistlikul filmil ei ole eesmärgiks tõde, vaid vaatajaskonna mõjutamine, ning autoripoolsed hinnangud on filmi olulisim osa. „Riigivanem“ on nende kahe vahepeal. Hinnanguline moment on filmis osavalt varjatud, aga tegelikult väga tugev. Raske öelda, kas teadlikult või mitte, kuid filmist on saanud siiski tollesse ajastusse ja Eesti riigimeestesse tugevalt suhtumist kujundav teos. Probleemide käsitlemine, mis heidavad Konstantin Pätsi valitsusajale varju, näiteks 12. märtsi 1934 sündmused, on viidud miinimumini ja kriitika on esitatud vaid ühe ajaloolase (Evald Laasi) suu kaudu. Teisalt on antud filmis hiilgav võimalus praeguse Ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli populariseerimiseks. Vähe usutav, et see ei ole teadlik.

Ehk oleks võinud Pätsi-filmis pühendada rohkem tähelepanu Konstantin Pätsi poliitilisele mõttele ja tema maailmavaate kujunemisele. Akadeemilisust kippus väheseks jääma ning see muutis teose pisut pinnapealseks. Film on väga ameerikalik, kui nii võib öelda, läänelikud mõjuvad dokumentalfilmi võtted on jätnud varju eestilikud sügavad analüüsid, mis varasemates M. Soosaare filmides on väga kõrgetasemeliselt välja toodud. Paistab, et film ei ole orienteeritud eesti publikule – selleks jääb temast väheseks. Kuid visiitkaardina välismaale on see igati õnnestunud film, ülevaatlik, infotihe ja professionaalselt tehtud.“

Nutt, M. (1991). Lisaks Riigivanemale. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 31.

Arno Oja: „Nagu öeldud, Soosaar heroiseerib Eesti Vabariiki. Heerose roll jääb Konstantin Pätsile - riigi loojale, riigi hoidjale, presidendile. Päritolugi on tal kangelase vääriline. Ema olevat sünnitanud oma teise poja kusagil teeäärses laudas, väidetakse filmis. See aga toob meelde ühe teise talveõhtu ja ühe teise lauda kusagil kaugel, kus tuli ilmale Naatsareti Jeesus, keda rahvas pärast õnnistegijaks kutsus. Oli Päts eesti rahva õnnistegija?“ /---/

Oja, A. (1991). Eesti Vabariigi lugu Mark Soosaare moodi. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 26-29.

Jaan Ruus: „Peamiselt välismaa jaoks näib film olevat tehtudki, sest "Riigivanem" on Eesti riigiajalugu ja saatust ülevaatlikult ja rahvusvahelise poliitika kontekstis tutvustav film, mis osavalt populariseerib Pätsi. "Riigivanemat" tuleb hinnata kui olulist pildimaterjali sisaldavat monograafilit reklaamtööd, mis ka eestlasel aitab oma identiteeti jaatada. Lõppeks on Pätsi mõtestamine ajaloolaste asi.“ /---/

Ruus, J. (1992). Konstantin Päts eksportartiklina: Mark Soosaare Riigivanem. Eesti Ekspress, 14. veebr, lk 26.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm