Raul Rajangu fenomen (2002)

Filmist kriitiku pilguga

Johannes Saar: „Liina Kullese film Raul Rajangust sobis minu isikliku nägemusega sellest kunstnikust, seda küll, kuid vaevalt oskan ma midagi tarka siia otsa lisada. Ehk seda, et see film sobis ka minu nägemusega paljudest teistest kunstnikest, keda Kulles samuti on portreteerinud. Mudistist ja Kasemaast näiteks. Paistab, et meie vahel on mingi vaikiv side, mis ajendab kunstnikke ühte moodi nägema. Äkki mitte ainult meie kaks, vaid veel keegi eelistab loojaid niiviisi näha? Äkki on looja portreteerimiseks mingi õige arhetüüp olemas? Kas Kulles on sellele lähedale jõudnud?
Üritagem visandada selle arhetüübi süžee. Kindlasti on loojale omane oma teose ainitine põrnitsemine ja mälestuste esilemanamine ajast, mil sündisid teos ja seda ajendanud asjaolud. Nägime Rajangut seda tegemas, nägime teisigi. Kaamera jalutab looja ümber ja tema nägu on piisavalt suures plaanis, et tema silmadest oleks näha, kui kaugel uitavad tegelikult ta mõtted. Looja räägib, vaatab alla kinganinadele, siis lõuendile ja siis maastikupanoraamile selle taga. Jutt on pikk ja aeglane, kaamera kallutab end aeglaselt vasakule-paremale nagu kuulaja pea, käsipõsakil. Looja on rituaalis sees, ta vestab vaatajale midagi, mis väärib kuulamist.

Lisaks teose nostalgilisele põrnitsemisele iseloomustab loojat sõidumotiiv, eriti möödavilksatava looduse põrnitsemine läbi sõiduriista akna. Jälle seesama aeglane jutt, jutu aeglus pigem. Nüüd on ta täisprofiilis. Tasapisi ujub pinnale looja elurütmi olulisim motiiv - isiklik aeg, kus puudub rutt. Kuid selleski ajas käib jutt peamiselt elust ja surmast, mitte niivõrd kunstist. See soojendab vaataja südant, sest armutu töörügajana küsib ta ju õhtuti enne uinumist endalt alati: milleks see kõik? Nüüd näeb ta lähivaates kaaskannatajat ning sümpaatialaviin kohub ta keelele. Ta näeb iseennast mitte tormamas hommikuti tööle, vaid istumas kunstnikuna rahulikult lõuka ees, tuld kohendamas ja küsimas endalt filosoofilise rahuga: milleks see kõik? Tema südame võidab lõplikult mõrkjas tõde, et ega need ajakülluses kunstnikudki sellele küsimusele vastust pole leidnud. See kosutab veelgi.

Usun, et selline inimesteülene empaatiline paatos on kõikides Kullese filmides. Hooliv paatos. Aga kas pole mitte ebaõiglane kõikidesse kunstnikesse ühesuguse hoolivusega suhtuda? Kas mitte nende eripära ei kipu kaduma režissööri kõikehõlmava armastuse varju? Kas tohib neid ühesuguse käekirjaga kirja panna? Kas mõtleja Mudist ja mõtiskleja Rajangu ei vääri siiski eri moodi kõnetamist? Kas me mitte neid sama moodi ateljeedesse, maalihoidlatesse ja kodupaikadesse konsrveerides ei tee neile liiga? Rajangu film tuli viimase portreefilmina ning tema osaks on õnnetus kleepuda eelmiste taustale. Mis seal salata, ajuti sobituvad kaadrid üksteise peale nii hästi, et võiks arvata, tegu on ühe ja sama filmiga! Nii et ikkagi arhetüüp. Äkki ongi nii hea, ma ei tea; äkki selles on režissööri õigus oma käekirjale. Kunstnikul ju see on, ning Kulles on kahtlemata kunstnik. Nii et vist on kõik korras.

Rajangu-filmi juurde tagasi tulles võib ette heita kõrvaltegelaste rohkust. Milleks varahoidjad, fotograafid ja kunstikriitikud? Öelda ju neil midagi pole. Liiati võib jääda mulje, et nad on Rajangu "endale saanud", omastanud, läbi närinud ta fenomeni, teinud selle selgeks endale ja rahvale ning paigutanud selle kunstiajaloo riiulisse teiste vahele. See ju pole nii. Mees on ikka üksi ja nii see vist ka jääb. Nii nagu tema suurimad teosed jäävad ärklituppa kinni, sest uks ja aken on väljapääsuks liiga väikesed, nii jääb ka Rajangu fenomen Pilistvere pastoraati varjule. Ning sellegi peidupaiga maskeerimiseks käibib kunstiajaloolaste hulgas kuulduste bukett erakliku kunstniku elust Viljandis, linnas, mis imponeerib juba oma geograafilise kaugusega Tallinnast - tervelt 165 kilomeetrit! Selge, et nii kaugel pealinnast saavad elada ainult erakud ja marginaalid. Filmi tegijadki takerduvad hetkiti sellesse kunstiajaloo klišeesse.
Aga see selleks, meil on nüüd üsna veenev portree Raul Rajangust filmilindil ning lisaks veel hulk pildilist provintsipoeesiat, mille mütologiseerimine ta kuulsaks tegi. Äkki see ongi Liina Kullese ametisaladus - oskus noppida poeesiat igalt poolt? Või on see üldse tema saladus? Kaameramees Arko Oki töö tõmbas samuti pidevalt tähelepanu, tema viitsimine hiilida aegamisi asjadele ligi erinevate rakursside alt, jõuda neile vägagi lähedale, kaotamata ometi kunagi üldist orientatsiooni olukorras. Tulemuseks rikkalik visuaalne materjal, mille "filmilikkus" tuleneb ülesvõetust endast, mitte operaatori ja monteerija trikitamisest. Müts maha!“

Saar, J. (2002). "Vaba mees olin... kunsti tegin, haudu kaevasin". Teater. Muusika. Kino, nr.10, lk 89-91.

Raul Rajangu kohta:

Raul Rajangu Luminoso

Raul Rajangu - Eesti kunsti must hobune | Õhtuleht