Punane elavhõbe (2010)

Filmi saamisloost

„Punane elavhõbe“ on viiest filmist esimene, mille Venemaal tegutsev Andres Puustusmaa on vändanud Eestis. Metsiku Läänega sarnaneva üheksakümnendate Eesti elu kirjutas põnevusromaaniks “Punane elavhõbe” (2007) endine kriminaalpolitseinik Andres Anvelt. Tema kirjutas oma raamatu ka stsenaariumiks. Režissöör Andres Puustusmaa on intervjuudes tunnistanud, et stsenaariumi põhjal oli tal pikka aega raske aru saada filmi visioonist:
„Ühelt poolt vaatemänguline ja põnev, isegi romantiline pättide ja politseinike lugu, teiselt poolt jõhkrate inimsuhete lugu – see, mida mina selles nägin ja mille pärast seda hindasin. Justkui kaks eri filmi oleks üheskoos. Üritasin neid ühendada, aga pole kindel, kas see on õnnestunud. Äkki oleks pidanud tõesti seda kõike lihtsamalt ja mängulisemalt võtma.
/---/
Minu jaoks on siin kõige tähtsam see inimeste ja suhete hingetus. Tegelastel on valikuvõimalus, aga seda ei kasutata, lihtsalt kulgetakse. Tegutsevad elusad kehad, mitte... Ja et haiget tegemine on inimesele nii tavaline... Justkui normi osa. Et nii ju elus on. No aga ei ole ju!“
Tuumalu, T. (2010). Punane elavhõbe tõi Puustusmaa koju [intervjuu Andrus Puustusmaaga]. Postimees, 8. apr, lk 15.

Fakte filmi tootmisest

Filmi võtted 06.08.-15.09.2009
Filmiti peale Tallinna, Harjumaa ja Narva ka Venemaal Moskvas.
Filmis osalesid vene näitlejad Aleksandr Baširov, Kirill Käro jt.

Algselt plaaniti filmi esilinastus 1. märtsile 2010, mil möödus 19 aastat Eesti politsei tööleasumisest, kuid lõplikuks kuupäevaks jäi 9. aprill 2010.

Filmi eelarve 1 150 000 USD
Vene kaasprodukstiooni osa: 300 000 USD (26%)
Eesti osa 850 000 USD (74%)
EFSA tootmisaruanded

Filmist kriitiku pilguga

Jaan Ruus: „Film on kokku põimitud oskuslikult ja osavalt ja kõik näitlejad mängivad hästi, välja arvatud Peeter Oja, kes kogu aeg fortes lõugas. Kreisiraadios oskab ta küll nii macho’t mängida kui ka pause kasutada. Mait ­Malmsten annab selles, vist siis psühholoogilises põnevikus, karakter­osa nappide vahenditega. Juba tema valvas, terane, kuid kahtlustav silmavaade mõjub. Peaaegu Eesti George Clooney. Hämmastav on ­Kirill Käro vene retsi Sämi rollis. Ilmetu nägu, mida tänaval ära ei tunneks, aga just sellepärast! Usud, et ta võib kameeleonlikult olla ükskõik kes ja vajadusel ka võrgutada tütarlapsi. Vene kino suurkujud Sergei ­Barkovski (maffiapealik Vjatšeslav Eduardovitš) ja Aleksandr Baširov (Kirst) veensid jäägitult.

Stsenarist on küll viidanud tõsiloole, kuid kuhjanud palju kokku. /---/ See oli Eesti minevik, aga teadaolevalt Venemaa praegused probleemid. Ja ka laadilt seostub see vene kurjategijamoraali filmidega, alates kas või filmist “Vend” (“Brat”, 1997).

Filmi kodulehekülje teave on olematu ja lugeja suhtes hoolimatu. Ei mingeid nimesid, ei mingeid rolle. Ma ei tunne kahjuks nägupidi lavastaja abikaasat Natalija ­Murina-Puustusmaad. Alles hiljem sain ma teada, et jõulise komissar ­Buldooseri sekretäri Valja säravvahedas rollis mängiski tema. Tuleb muidugi tunnustada operaator Mait ­Mäekivi ja kunstnik Ervin H. Seppelit, kes taastasid ekraanil räpa-aja, ja monteerijat ­Tambet Tasujat, kes professionaalina tegi filmi nii lühikeseks kui võimalik, vahel küll süžeelise ja tegelassuhete arusaadavuse arvel.

Eesti filmis jääb tegevus sageli arendus- ja paljutähenduskrampi, siin hakatakse kohe jutustama lugu, õieti liiga mitut lugu korraga. Režiikäsitöö toimib, kuid see on käsitöötund ilma sõnumita, filmitegemine ilma erilise vajaduseta. Hakka või mõtlema, et “aasta halvim” linateos, road-movie “Pangarööv” oli päris huvitav film.

Jah, filmi sündmustik on sünge ja atmosfäär tekitab tülgastust. Kuid see on tolle aja pinnakiht, mitte ajastufilm 90ndatest, mis jõuaks üldistuseni siirdeajast. Kui aga eesti filmitegijaile on vaja professionaalsust õpetada, siis oleks seda parem teha filmikoolis, mitte kinolinal. Milleks karistada vaatajat?
Ruus, J. (2010). "Punane elavhõbe" karistab vaatajat. Eesti Ekspress, 15. apr, lk 35.

Meelis Oidsalu: „Ei olnud „Pangarööv” ega ole ka Andres Anvelti romaani alusel vändatud „Punane elavhõbe” nii jubedad filmid, et nende vaatamist karistuseks pidada. Sealjuures on filmikriitikute küsimus, miks ja kellele selliseid filme üldse toodetakse, igati põhjendatud. Kui mõtelda, kuhu eesti mängufilm taasiseseisvumise järel on arenenud, jääb üle tõdeda, et ega ei olegi eriti kuhugi arenenud.  Tõsi, autorifilm on meil Sulev Keeduse ja Veiko Õunpuu loomingu näol olemas: omanäoline, pöörane, tehniliselt kõrgetasemeline. Aga filmitootmine laiemalt sipleb endiselt 1990. aastate arengupeetuse stampides. Soov teha filmi, mis näeks välja nagu „päris”, tundub endiselt olevat produtsentide pealisülesanne. Eesti produtsendifilm oleks justkui kusagil reklaamibüroos sündinud: õhust haaratakse moodne teema, määratletakse sihtrühmad ja  hakatakse lähtematerjali sihtrühmadele söödavaks filmima.
/---/
Nii filmi vaadates kui ka intervjuusid lugedes jääb mulje, et stsenarist,  produtsent ja lavastaja on igaüks veidi erinevat asja ajanud, ilma et kellegi käekiri väga selgelt välja joonistuks. Samuti tekkis filmi vaadates küsimus mängufilmi formaadi valiku põhjendatusest olukorras, kui projektil selgelt tuvastatav kunstiline eesmärk puudub. Kas poleks olnud mõttekam teleseriaal vändata (Anvelti raamatus on selleks materjali piisavalt)? Järjekordse keskpärase mängufilmi asemel saanuks Eesti televaatajaskond väärika krimiseriaali.“ 
Oidsalu, M. (2010). Alkeemikud, litsid ja mendid. Sirp, 7. mai, lk 18.