Pingviinide paraad (2002)

Filmi algustiitrid

Phillip Island 8:26 PM*

* see on päikese loojumise kellaaeg 9. veebruaril (toim. märkus)

Reklaamlause

Kõik pole alati nii, nagu eemalt paistab...

Autorid oma filmist

Julia Pihlak, Riho Unt: Sa lähed paraadile. Lähed vaatama neid, keda pead enda omaks. Sa tead, et nad on sulle truud alamad, keda enda eest sõtta saata. Vaatad neid, et korrata: sa oled kaitstud. Sa ootad seda kõige kaitsetumatelt, kelle suurim vaenlane oled sa ise.
Allikas: Eesti Filmi Instituut

Unt teeb ”Pingviinide paraadi”

Riho Unt alustas uue nukufilmi ”Pingviinide paraad” võtteid, millest saab autori sõnul mõtlevale inimesele pühendatud koguperefilm.
Filmi tegevuspaik on Phillipi saar Lõuna-Austraalias, mis on hävimisohus kääbuspingviinide tähtsaim pesitsuspaik maailmas. ”Nägin neid loomi seal oma silmaga ja see mõjus hullemini kui loomaaed,” rääkis Unt.
Unt teeb "Pingviinide paraadi" (2002). Eesti Päevaleht, 21. märts, lk 14.

Kääbuspingviin ja Pingviinide paraad

Kääbuspingviin ehk little penguin (Eudyptula minor) on maailma väikseim pingviiniliik, keha kõrgus umbes  33 cm ja pikkus 43 cm. Need pigviinid, keda tihti kutsutakse ka fairy penguins ja blue penguins ning maoorikeeles kororā, elutsevad Lõuna-Austraalia ja Uus-Meremaa rannikualadel.
Üks suurtest kääbuspingviini kolooniatest (umbes 70 000 lindu) elutseb Phillip Island'il, kuhu on rajatud looduspark. Päikeseloojangul tulevad pingviinid peale päevast merel kalastamist tagasi oma liivaluidetesse uuristatud urgudesse ööbima. See ongi "Pingviinide paraad", mis on muudetud tasuliseks turismiatraktsiooniks. Samas on see hea võimalus näha pingviine nende loomulikus keskkonnas.

Vaata lisaks:
Penguin Parade / Phillip Island, http://www.visitphillipisland.com/listing/penguin-parade/ (10.02.2015).

Filmist kriitiku pilguga

Jasper Zoova: „Siinkohal on sobilik kiita nukufilmi autorite Julia Pihlaku ja Riho Undi filigraansuseni arendatud materjali käsitsemise oskust. Nukkude vahatatud miimika oma plastilise viimistluse meisterlikkusega toob meelde ameerika kaasaegse kunstniku R. Muecki hüperrealistlikud küünte ja karvadega parafiinskulptuurid. Ka nukkinimeste prototüübid on täiesti reaalselt eksisteerivad elavad inimesed. Kui Riho Undi Pliuhkami-triloogia ning eelviimase filmi “Hing sees” tegelased jätsid vaatajatele võimaluse vaadelda endid kui sotsiaalseid koondportreesid, siis “Pingviinide paraadis” tuleb neil olla silm klaassilma vastu kõõlusteni loomutruude meediategelastega. Tsikuraadi tribüünil, punapäise noormehe vahetus läheduses, on seisukoha võtnud isand Jaan Ruus-Koni Suus. Või on teda seal isegi mitu? Lugupeetud filmikriitik on ennast paraadist objektiivsema ülevaate saamise eesmärgil copypaste’i meetodit kasutades juurde tootnud? (Sarnaselt toimib ju Pliuhkam viinapudeliga filmis “Pliuhkam internetis”.) Phillip Islandile pingviine imetlema sõitnute seast arvan end veel ära tundvat Jüri Kuuskemaad, Arvo Pärti ja Kristiina Ojulandi. /---/

Pingviinitsooni deserteerunud noormees üritab võita lindude poolehoidu, pakkudes kingitusena oma võtmehoidjat. Selliselt toimides sarnaneb ta hispaania maadevallutajatega, kes tõid indiaanlastele peibutuseks kaasa klaashelmeid. Karismaatiline pingviin võtab küll kingituse vastu, kuid oodatud heakskiitu ei järgne. Leiab aset hoopis sürrealistlik soolasambaks kangestumise stseen. Tajutav on peategelase eksistentsiaalne ängistus, kui varem pehmesulelised nunnud pingud tarretuvad tühjal liivaväljal.

Õõvatunnet süvendab sünkroonselt toimunud nihe valgusrežiis. Näeme pikki dramaatilisi varje ja “Matrixist” tuttavat, pöörleva panoraamplaaniga kaamerasõitu, mille  keskmeks on peategelase hämmeldunud “Buratino lollidemaal”-näoilme. Kangelane on üksi nagu Palle oma unenäos. /---/

Kokkuvõtteks. Igatmoodi võib teha. Positiivne on näha, et loo autorid ei karda eksperimenteerida ning on julgelt eemaldunud klassikalisest  ühesuunalisest jutustamise platvormist. Soovin autorite impressionismi katamaraanile palju tuult purjedesse! Samuti on kena, kui eri põlvkondade animaatorid põimivad oma mõtterisoomid ühiseks mustriks. Kriitilise ettevaatlikusega tuleks siiski suhtuda “ametliku” nukufilmi tootjate imelikku arusaama, et mida rohkem meenutab animafilm meile mängufilmi “päris” pildikeelt, seda parem.  Kui Hollywoodi kinotegijate Mekaks sobib hästi vahakujude muuseum oma pentsikute äratundmisrõõmudega, siis animaatoritele olgu ikka eeskujuks Altamira koopad.“

Arvustuse terviktekst:
HEA ULJAS PINGVIINIILM
Zoova, J. (2003). Hea uljas pingviiniilm. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 90-93.