Avaleht » Filmiliigid

Partii (1987)

Dokumentaalfilm Kestus: 09:58

Huviinfo

Stsenaristi meenutusi Hõbelusika turniirist

Paavo Kivine: „Jüri Järvet seenior oli kuulunud meie Hõbelusikaklubi malesõpruskonda aastaid. Kord-kaks kuus saime mõneteistkümnekesi kokku ning tõstsime hilise õhtutunnini nuppe. Keda seal küll polnud! Kirjanikest-literaatidest Jüri ja Ülo Tuulik, Toomas Kall, Andres Ehin, Aksel Tamm, Elem Treier, Gennadi Muravin, Valter Heuer, kunstnikest Ott Herodes ning nüüd juba lahkunud Urmas Ploomipuu ja Olav Männi, teatrirahvast Roman Baskin, Peeter Tooma, vana ja noor Järvet, ajakirjanikest Mart Tarmak, Raul Rebane, Endel Link, hulgaliselt kirjastuste töötajaid eesotsas kirglikeimaga neist, Andres Mälguga, ka olümpiamedalist Priit Tomson. Pole raske arvata, et sellises seltskonnas ületas verbaalne looming tihti malelise. Need olid ilusad õhtud. Maestro mängustiil oli kirglik ja kompromissitu. Ta ohverdas kõhklematult, kahju tundmata kui tahes suuri nuppe, näis, nagu juhindunuks kogu ta mäng imperatiivist: olgu võit või olgu kaotus, kuid mõlemad tulgu kaunilt. Lehitsedes tagantjärele turniiritabeleid — jah, seal ongi tal kirjas üksnes ühed ja nullid, ei mingeid kokkuleppelisi poolpunkte. Lavameistri kehakeel partii ajal oli vaatamist väärt. Käed lendlesid malelaua kohal, kui mõte tegi oma ekskursse, kõikide nuppude potentsiaal sai ära hinnatud, enne kui näpud lõpuks selle õige haarasid. Ta ilme vaheldus välkkiirelt, olles kord ülimalt traagiline, kord juubeldav. Vahel saatis seda pantomiimi laulujoru: „Mustas mantlis kloostrivend mööda maanteed vedas end...”, vahel lohutati vastast retsitatiiviga: „Kass karjub kange valu käes, kuid oma päev on koeral ka...” Käike ei olnud maestro nõus tagasi võtma ka siis, kui pakuti. Elus käike tagasi ei saa ja mis see malepartiigi teine on. Kuid vastast õnnitledes säras meister taas üle näo. Need õhtused taplused tema osavõtul ja temaga peaosas on jäädvustatud (vist biograafidelegi tundmatus) lühifilmis „Partii”. Pealkiri, mis kõlab eriti hästi venekeelsena.“

Kivine, P. (2009). Mängud kuningaga keset vett. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 33-37.

Stsenaariumist

Välkmale on mäng puhtaimal kujul. Väheste minutite jooksul pakub ta mängijale kõikvõimalikke emotsioone, lootust ja lootusetust, edu ja ebaedu, triumfi ja ahastust teadmise foonil, et kõik on su enda teha – ja vastase ümberlükata. See mäng ei too kaasa mingeid hüvesid, kaotaja ei jää millestki ilma. Kõrvalt tundub mängijate ägedus ja tõsidus naljakas. Aga mängijaile on mängus oma tõe tõestamine, au. Kümme minutit partiile – ja sa oled kaalutud ja hinnatud. See mäng on igal üksikjuhul dramaatiline ja tõsine, üldiselt aga koomiline ja ebatõsine. Nii peaks filmgi taotlema: ühelt poolt vaatajat muigama panema, teisalt näitama, kui tõsiselt mängijad mingil hetkel asja võtavad – ja see lisab koomikat. Film peaks olema põhiolemuselt koomiline, mõistvalt muigav. Sest mäng ise on põhiolemuselt rõõmus ja koomiline. Mängijad võtavad mängu üldse koomiliselt, konkreetset partiid või eriti selle osa – dramaatiliselt. See naljaka ja tõsise segu koloreeribki filmi. Või edasi. Mängijad ajavad küll taga võitu, isiklikku edu ja ajapuuduse hetkel on võit elu või surma küsimus. Aga näiteks vanimal nende hulgast, papi Johannsonil ei ole enam ammu mingit šanssi võita, isegi mitte auhinnakohta saada. Mispärast tema siis ikka mängima tuleb? Põhjus ei saa olla muu kui mängukirg ise. Soov olla osaline. Olla mängu sees – meie soov surmani. Veel kord: mängijaile on mängu peamine mõte mäng ise. Naljakas, lõmpsiv, suhtlemist võimaldav, traditsioonidega rituaal. Vaataja jälgib muiates ja väikese üleolekuga tuntud inimeste jahtimist ega märkagi, et süžeeliselt söödetakse talle ette elu miniatuurne mudel: inimene sisenemas võitlusse - inimene võitluses – inimene võitmas või kaotamas. See filosoofiline telg on olemas igas inimtegevuses. Siin on ta varjatud välise koomika alla, aga ta vilksatab siiski. /---/

Allikas: Eesti Filmiarhiiv: Arh 4513. Paavo Kivine. Stsenaarium dokumentaalfilmile „Kümme minutit kirge“.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm