Operaator Kõps seeneriigis (1964)

Nukufilmi "Operaator Kõps seeneriigis" stsenaariumi arutelult

Silvia Kiik: Stsenaariumi mõte on autoril üsna kaua peas olnud. Olen sellest kuulnud vähemalt poolteist aastat. Nüüd on niikaugele jõutud, et lugu on paberil. Selles filmis hakkab mängima loodus. Stsenaarium on tehtud niisuguse kavatsusega, et film õpetaks lapsi nägema ja leidma ilusat selles samas metsaaluses looduses, mida meie oleme harjunud nägema ülevalt alla ja pole nagu märganud. See looduse vormide ja värvide ilu peabki kujundama välja stsenaariumi sisemise dramaturgia.
ERA.R-1707.1.857 Nukufilmi "Operaator Kõps seeneriigis" toimik, lk 29.

Arutelu Tallinnfilmi Kunstinõukogus peale filmi valmimist

Silvia Kiik: Nagu iga eksperimendi puhul, ja see film on eksperiment, sest ma ei tea, et üheski filmis oleks kokku pandud nukk ja loodus, tekkis selle filmi puhul palju küsimusi. Esiteks, kuidas on võimalik kaht niisugust tegelast sobitada, nagu elav loodus ja järeletehtud nukk. Väikesele filmigrupile oli see küllalt raske ülesanne.
Nagu te nägite, nukud metsas ei kõnni, vaid sõidavad ringi autoga. Kuna me ei teadnud, kuidas taimed lampide valguse välja kannatavad, siis panime nukud auto peale.

Rein Raamat: Olen meeldivalt üllatunud, see tulemus ületas kõik minu ootused. Elava looduse ja nuku ühendamise stiililised raskused, mis olid ülal stsenaariumi arutelul, on ära langenud. Filmis on hiigla rikkalik värvigamma. Liiga suur valgus võib-olla mõnes kohas tapab veel värve.
Filmigrupp on näinud ränka vaeva, kuid tulemus on väga hea. Kunstniku tööle kirjutan kahe käega alla.

Kõrver: See film on eriti väärtuslik seepärast, et näitab loodust niisugusest rakursist, mida tavaliselt ei oska tähele panna. See on niivõrd ilus, et peab metsa minema ja hakkama loodust altpoolt üles vaatama...
Toredasti on kujundatud muusika.

Eskola: Film juhib väikese vaataja tähelepanu loodusele. Ja õpetab seeni tundma. Alati on palju vaidlusi ja juttu, milline seen on söödav ja missugune mitte. Nukkude mänguline külg ei tükkinud esile, antud on võimalus loodust ja seeni vaadata.
ERA.R-1707.1.857 Nukufilmi "Operaator Kõps seeneriigis" toimik, lk 62-64.

Filmi valmimisest

Ettevalmistusperiood: 06.04.- 17.07.1964
Võtteperiood: 18.07.- 31.10.1964
Seeni ja loodust filmiti Aegviidu metsades. Randvere paviljonis filmiti nukke looduses. 
Montaaž: 01.11.-25.11.1964
Filmi üleandmine - 25. november 1964
Filmi maksumus - 60 397 rubla.
ERA.R-1707.1.858 Nukufilmi "Operaator Kõps seeneriigis" põhidokumentatsioon.

Nukufilmist "Operaator Kõps"

Heino Parsi iseloomustab eelkõige uuendusmeelsus ja uute lahenduste otsimine nii sisus kui vormis. Ta lõi populaarteadusliku suunaga nukufilmi; olles ise loodusearmastaja ja -huviline, püüdis ta loodusimesid edasi anda ka lastele, jagada teadmisi ja äratada huvi looduse vastu. /---/

Pärast „Väikest motorollerit” tegid Pars ja tema tiim (koos kunstnik Georgi Štšukini ja stsenarist Kalju Kurepõlluga) esimese Eesti animaseriaali kordumatu peategelase operaator Kõpsiga (1964—1968). Kokku on seriaalis neli osa. Kõps kutsub vaatajad kaasa erinevatele eksootilistele ekspeditsioonidele — seeneriiki, marjametsa, üksikule saarele ja kiviriiki.
Võib väita, et peategelasel operaator Kõpsil on palju ühist Parsi endaga.

„Mul on tugev side loodusega. Mu isal oli suur aed ja ma mäletan, et kõige ilusam aeg oli kevadel, kui kõik õunapuud õitsesid. Meie puud olid siis oma kolmkümmend aastat vanad ja nende oksa olid tihedalt omavahel seotud, moodustades lillelise katuse. Siis veel ronisin puude otsa ja istusin seal tundide viisi.”

Samas on operaator Kõpsi filmid midagi enamat kui lapsepõlvenostalgia, iga film on ka informatiivne ja hariv.

„Umbhull marjakorjaja, nagu ma olen, hulkusin tihtipeale metsas, imetledes fantastilist värvide mängu ja vormide kordumatust, mis peitub tavalises metsaaluses looduses. Hakkasin mõtlema, kuidas seda mikromaailma lapseni tuua, ja leidsin, et kõige õigem oleks seda teha lapsele lähedase mänguasja, nuku kaudu. Operaator Kõps oli üks võte, kuidas saab minna väiksesse maailma ja näidata seda suurelt. Idee oli teha mitte lihtne ringkäik looduses, vaid anda vaatajale sealjuures uusi teadmisi teda ümbritsevast. See pidi olema visuaalselt huvitav ja võimaldama ühtlasi kasutada dialoogi, et pilti täiendada mõningase teabega botaanika vallast,” räägib Pars.

Sarja esimese filmi, 1964. aastal vändatud „Operaator Kõps seeneriigis” stsenaariumi kirjutas režissöör ise. Kuigi filmile anti luba, suhtus „Tallinnfilm” stsenaariumisse umbusuga.
Film algab Kõpsi saabumisega seenespetsialistist professori juurde, kes viib operaatori seeneriiki ekskursioonile ja peab talle loengu. Seeneriiki jõudnud, näitab Kõps suures plaanis ja ebatavalistest rakurssidest selle mitmekesiseid asukaid. Viitvõtete abil näidatakse seente tormilist kasvamist. Eraldi jagatakse vaatajale teavet mürgistest seentest ning õpetussõnu nende äratundmiseks. Ei jäeta kasutamata ka asja puhtpraktilist külge — saanud kingituseks kõige paremad söögiseened, valmistab Kõps neist hiljem maitsva roa.

Kuna tegemist oli osaliselt õpetliku filmiga, anti algset stsenaariumi lugeda ka pedagoogidele, kuid nende soovitused olid Parsi sõnul filmi tegemise seisukohalt tema jaoks täiesti kasutud. Režii ehitas ta üles oma nägemuse järgi, pidades silmas, et lapsel oleks huvitav toimuvat jälgida, ning soovides anda lapsele esmaolulisi teadmisi.

Filmis näidatavad seened ja kommenteerivad tekstid pani Pars kokku koos kunstnik-lavastaja Štšukiniga, kelle hobi oli joonistada seeni ning nende kohta teaduslikke andmeid koguda, otsida nende ladinakeelseid nimetusi ning säilitada neid oma kollektsioonis. Kontrolliks kutsuti filmis näidatavaid seeni ja tekstilist materjali analüüsima TRÜ mükoloog Kuulo Kalamees.

Kui siiani kasutati vahel populaarteaduslikus filmis multifilmi meetodeid ja vahendeid, siis nüüd toimub Parsil omamoodi vastupidine protsess. Ta kasutab mängufilmilikku võttestikku, täiendamaks ning arendamaks multifilmi võimalusi.

„Operaator Kõps seeneriigis” pälvis nii publiku kui ka „Tallinnfilmi“ heakskiidu. Režissöör meenutab, et film võeti vastu aplausiga, mis oli tolle aja kohta küllaltki erakordne juhtum.
Tenusaar, A. ja Koppel, A. (2005). Hommage nukufilmimeistrile. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 86-93.

Režissöör Heino Pars räägib oma filmide sünnist

Katke intervjuust:

Aga «Operaator Kõps», teie tuntuim film?
Noh, «Kõps» ka. Eks iga filmi juures ole omad hädad. Mäletan, otsisime enne võtete algust objektiivi, millel oleks hea suurendus, korralik sügavus ja teravus. Moskvast, igalt poolt. Ei leidnud, sellist polnud olemaski. Tuli ise leiutada. Nüüd leiaks küll, aga aeg on läbi, minu jaoks...

Kust see «Kõpsu» mõte üldse tuli?
Ega siin muud olnudki, kui et tahtsin loodust hästi lähedalt näidata, seda suurendada. Olin maast madalast metsas käies tähele pannud, kui imeline on taim oma struktuurilt, välimuselt. Ja et kogu ilu avaneb lõplikult alles siis, kui n-ö nina vastu taime panna. Ka pohlavars tundub siis nagu kummipuu.
Nii, nukkudega oli see võimalik. Need ju ise ka väikesed. Mõtlesin, et kes võiks sellises filmis peategelane olla, pähe tuli operaator – tema on ju see, kes on uudishimulik. Miks mitte loodustki. Nooremal tütrel oli üks nukk, Kõps nimeks. Sealt ma selle varastasingi.

Ja Metsatarga joonistasite enda pealt maha?
Tõsi või? (Muheleb.)

Pars mis Pars, ilma habemeta ainult.
No teist tegelast oli juurde vaja. Kes seletaks. Mis seen ja mis mari. Kes üksikul saarel näitaks, kuidas on looduses võimalik ära elada. Sellel kõigel on ikka praktiline mõte kogu aeg juures olnud.
Muidugi, mõnele võis selline populaarteaduslikkus tunduda vale, sest see on ju ikka nukufilm, no mida sa seal seletad või õpetad. Teisalt, üks seltsimees ütles kunstinõukogus, et kes see niimoodi populaarteaduslikku filmi teeb.

Et nagu on ja ei ole ka?
Jah. Et sedasi ei tehta.

See just muudabki «Kõpsu» või «Putukate suvemängud» või «Laulud kevadele» nii võluvaks, et õpetussõna on segamini poeesiaga, kõigel on südamlik ja humoorikas alatoon.
No aitäh. Mulle jälle tundub, et filmid ei ole eriti humoorikad välja kukkunud, ehkki ma armastan nalja teha küll. Aga jah, lapsed on neid väga hästi vastu võtnud. Millegipärast.

Aga tänapäeva laps, mis pilguga võiks tema kas või «Kõpsu»-filme vaadata?
Ma arvan, et tänapäeva laps ei taha neid üldse vaadata.

Miks?
Praegu jooksevad kõikjal nii ägedad pildid, äks-filmid, et tal hakkab igav, ma kardan. Aga ma usun, et see aeg, kui rahulikuma, lüürilisema stiili juurde tagasi tullakse, on veel ees.

Filmides on teil enamasti kõik ehe, seen on päris seen ja putukas on päris putukas. Butafooriat te ei kasutanud põhimõtteliselt?
Ega loodust järele ei tee.

Tarisite seened stuudiosse või mis?
Üldiselt jah, kännuseentega oli see lihtsam, võtsid kogu kännu kaasa. Teised pistsime lihtsalt aluspinnale kleebitud sambla sisse, siin oli jälle teine häda, ussid hakkasid sööma, seen kukkus üsna ruttu kokku.
Taimedega oli sama lugu, need närtsisid kiiresti. Samas kulus iga vähegi keerukama võtte jaoks mitu tundi.
Vahel tegime enda elu mugavamaks ka. Näiteks auto, millega Kõps ja Metsatark ringi sõidavad, see on sellepärast, et muidu tulnuks pidevalt nukke ümber tõsta ja kinnitada, selleks oleks kulunud liiga palju aega.

Kuidas te seene kasvu filmisite?
Sellega oli omaette ooper, nagu igasuguste aegvõtetega. Polnud ju sellist automaatikat, mis oleks end ise reguleerinud. Iga kahe tunni tagant tuli endal üks kaader võtta. Pikutasin telgis seene kõrval, tõusin iga kahe tunni tagant üles, tegin klõpsu ära ja kobisin taas telki.
Tuumalu, T. (2005). Ütleme Heino Pars, aga mõtleme Kõps. Postimees, 13. okt, lk 18-19.

Filmile tagasivaatavalt

Jaan Ruus valis poolsajandi jooksul tehtud kahesajast Eesti nukufilmist välja kümme, mis kõnekad omas ajas ja üle aja. Nende seas oli ka “Operaator Kõps seeneriigis” (1964).

Jaan Ruus: „Ladus seikluslik metsaaluse maailma aimefilm, mille peal on üles kasvanud neli põlvkonda lapsi. Valge habemik Metsatark tutvustab meie seeni. Kuningas kivipuraviku ja kaunitar punapuraviku kõrval poseerib ekraanil ilus valge kärbseseen nagu Greta Garbo nägu. Surnupealuu hoiatab: kärbseseenel on nii tupp kui krae kui valged eoslehed ja kõik nad on ühtmoodi mürgised. Jäi minulgi meelde.

Arvo Pärdi kerge elegantne muusika teeb ekskursiooni rõõmsaks ja leevendab filmile omast didaktilisust. Metsatargal on näitleja Alfred Meringu pehme heatahtlik intonatsioon. Näitlejad olid filmi lõputiitritest välja jäänud, restaureerimisel 2006. aastal tulnuks nad sisse kirjutada. Arvukad ehtsad seened mängivad seisvaid statiste. Kuid puravik ja veel mõned juba “liiguvad” ja demonstreerivad oma kuuepäevast kasvujõudlust.

Edaspidi käis Kõps looduses ekskursioonil veel kahel korral. Ja lavastaja Heino Pars leidis selle filmiga oma keele: ta tegi pärast mitmeid filme, milles seostas nukktegelased ja looduskeskonna (putukad, linnud). Pars müstifitseeris filmikaamerat nagu tollane kuulus raadioreporter Valdo Pant oma mikrofoni.“
Ruus, J. (2007). Nukkude parade-allez [Jaan Ruus valis 200 Eesti nukufilmist välja 10, mis kõnekad omas ajas ja üle aja, nende hulgas "Operaator Kõps seeneriigis"]. Eesti Ekspress: Areen, 22. nov, lk B10.

Filmi restaureerimisest

"Kõps on 42 aastat vana, kujutage ette,» sedastas Tõnu Talivee. Kaadreid on konkreetsel nukufilmil 30 400, restauraatori töö viimases ehk puhastusetapis tähendas selline kaadrite arv 57 660 hiireklikki, sest praktiliselt kogu 20-minutiline nukufilm tuli kaaderhaaval üle käia.
«Värvi ja valguse muutmiseks restaureeritaval filmil lõigun selle plaanideks, mida konkreetsel juhul on 341. Kui värvikorrektsioonid tehtud, siis saab kompenseerida valgustuses olevaid puudujääke jne. Reegel on see, et korraga saab tegelda vaid ühe asjaga, mis tähendab, et olen filmi vaadanud loendamatuid kordi,» selgitas Talivee taastamisprotsessi, mille käigus nägi ta 42 aasta vanuseid putukaid. Kaader kaadri haaval filmi läbi töötades jääb silma tõeliselt palju põnevat, mida tavaoludes tähelegi ei pane. «Nii ongi, et Kõpsu tegevusi seeneriigis on stuudios saatnud  putukatearmee. Ju seened, mida filmis kasutati, meelitasid nad kohale. Teiste seas sibas isegi ämblik ringi,» muheles Talivee. /---/
Ah jaa, algselt venekeelsete kirjadega nukufilm on ümber sündides ka keelt vahetanud.
Lepaste, A. (2007). Nukufilm võttis enda kanda tänuväärse rolli Eesti riigi filmiajaloos [nukufilmide  restaureerimisest]. Koit, 16. jaan, lk 4.

Taastatud filmi lõputiitrite lisainfo

Film taastati programmi Eesti Film 100 raames
Pildi digitaalne taastamine: Nukufilm OÜ / Tõnu Talivee ja trickWilk (Saksamaa)
Heli: Film Audio OÜ / Ants Andreas
Taastamist toetasid: Eesti Kultuurkapital, Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium, Eesti Filmi Sihtasutus
© Tallinnfilm 1964/2006

Eesti lastefilmide sari

3. oktoobril 2013 alustas ilmumist Eesti lastefilmide sari - põnevad, lõbusad ja õpetlikud lastefilmid 30 DVD-l, mis peaksid olema igas kodus! DVDd tulevad järjest poodides müügile koos Eesti Ekspressiga igal neljapäeval alates 3. oktoobrist. Nii 30 nädalat järjest. Sarjas on 60 lühianimafilmi, 4 täispikka animafilmi ja 16 mängufilmi. Filmid on valitud nii, et esindatud oleksid meie parimad filmitegijad, iga žanri parimad filmid, eri ajastud ja kõik meie tähtsamad lastefilmide tegelased.

Heino Parsi animafilmide DVD on sarja 28. DVD, ilmunud 10.04.2014. Sellel on järgmised filmid:

Operaator Kõps seeneriigis (1964)
Operaator Kõps marjametsas (1965)
Operaator Kõps üksikul saarel (1966)
Operaator Kõps kiviriigis (1968)
Putukate suvemängud (1971)
Jussikese seitse sõpra (1967)
Meemeistrite linn (1983)