Näitleja Joller (1960)

Film, mis on sündinud kaks korda

“Näitleja Jolleril” on kaks sünnilugu. Esimest korda nägi ta ilmavalgust telelavastusena 1959. ja 1960. aasta vahetusel, kus neljandik teksti ja tegevusi läks eetrisse otse stuudiost ja juurde näidati senisest tavast erinevalt pikki filmilindile jäädvustatud lõike.

Ja kui lugu oli eetris käinud, andsid telejuhid lavastaja Virve Aruojale ja operaator Anton Mutile ülesande teha “Näitleja Jollerist” “päris“ film.

Mõnel puhul loetakse Eesti Telefilmi ajaloo alguseks just “Jolleri” ilmumist ekraanile 1960. aastal, ehkki ametlike paberite järgi asutati telefilmistuudio alles viis aastat hiljem. /---/

Voldemar Panso mõlgutas samal ajal ka suuremaid filmi(stsenaristi) mõtteid, valmis oli saanud koos Kaljo Kiisaga kirjutatud “Kevade” esimene variant.
Lõhmus, J. (2010). “Näitleja Joller“ — väike suurfilm, mis tehti eelarveta muu töö kõrvalt. Maaleht, 4. dets.

Kui Lennart Meri kirjutas 1968. aasta talvel oma kuulsa artikli „Suur üksiklane“, tõstis ta selles esile „Näitleja Jollerit“ kui kiirelt, säästlikult, liigse bürokraatiata ja Eesti kultuuri hästi sobituvat teost kui näidet, kuidas võinuks talitada ka Tallinnfilm.

„Näitleja Jollerit“ alustati telelavastusena ja see tegi entusiastide töö (muuhulgas ka üks 36tunnine võttepäev Estonia teatris) väga vabaks — ei pidanud pidevalt käima kolleegiumides ja nõukogudes, veel hullem, Moskvas aru andmas. Vabad oldi ka selles mõttes, et filmieelarvet peaaegu polnudki. Anton Mutt „näpistas“ filmilinti ja laborikulusid muude tööde arvelt — suure kinostuudioga võrreldes oli tegu enneolematu olukorraga.
Eesti filmiklassika, http://eestifilm.epl.ee/film/44#jatkusari (10.01.2013).

Virve Aruoja meenutab: „See oli see kuulus lugu, kui Piip kutsus mu välja, et mida te teete! Ja mina ütlesin, et jumal hoidku, meie teeme telelavastust. Aga me läksime küll selle peale välja. Karin Ruus ütles juba algusest peale, et sellest stsenaariumist saab filmi. Ja me tegime nii, et see oleks võimalik, et kui kõik on ilusti kokku pandud, monteeritud ja ära näidatud ning kui nad siis annavad korralduse need neli lõiku, mis läksid stuudiost, juurde filmida, siis see on kukepea. Ja läkski täpselt nii. Telelavastus „Näitleja Joller” läks eetrisse 31. detsembril 1959. aastal. Siis ütles L. Piip, et nad tegid kunstinõukoguga otsuse. Kõik tuleb ära filmida.

Lavastusest oli filmitud üks tund, stuudiost läks pool tundi, mis tuli lisaks filmida. 1960. aasta algul vormistati „Näitleja Joller” täispikaks mängufilmiks /---/. Sama aasta maikuus Moskvas toimunud üleliidulisel festivalil tunnistati Nõukogude Liidu televisioonisüsteemi esimene täismetraažiline kunstiline film I järgu diplomi ja 2000-rublase preemia vääriliseks. /---/

Vt täpsemalt:

Peep, H. Eesti Televisioon 1955-1990. 3. Teatri aeg (1956-1958).  http://www.hot.ee/etvajalugu/3_teatriaeg.htm  (10.01.2013).

Telesaade "Kommentaare Eesti filmile: Näitleja Joller". ETV kultuuritoimetus 1995. https://arhiiv.err.ee/vaata/kommentaare-eesti-filmile-naitleja-joller  (10.01.2013).
Saates  räägivad televisiooni esimese mängufilmi sünniloost ja võtteperioodist režissöör Virve Aruoja ja operaatorid Anton Mutt ning Kalju Reitam.

Filmile tagasivaatavalt

Andres Laasik: „Film on õnnestunud, kui seal on kasvõi üks hea meeldejääv laul*, ning sellele tingimusele Eesti esimene televisioonifilm „Näitleja Joller” tõepoolest vastab. Laulavad kaks suurkuju, Voldemar Panso ja Jüri Järvet, kes teevad seda meeldejäävalt ja mõnusalt."
Laasik, A. (2013). Koomik ja traagik laulavad duetti teatrist. Eesti Päevaleht, 15. veebr, lk 20.

*Joller ja Ruts laulavad restoranis Gloria laulu "Päev on su, pojake, väsitand ära...". Viisi autor Gennadi Podelski, sõnad Voldemar Panso (toim märkus).

Eesti kultuuri leksikon

Film „Näitleja Joller” on hindamatu kultuurilooline materjal, kus on audiovisuaalselt jäädvustatud suur hulk kultuuripersoone. Filmis on suur roll suurepäraste fotogeeniliste eeldustega Linda Rummol, kelle jaoks on see suurim filmitöö.

Näitleja Ärpsi rollis näeb Mait Malmsteni vanaisa Franz Malmsteni, Eesti Draamateatris pikka aega töötanud näitlejat. Pisiroll on teenekal Endel Pärnal, Estonia teatri operetitähel. Estonia tenoril Kalju Karaskil on filmis aga korstnapühkija muhe roll.

Film jäädvustab noore Sulev Nõmmiku, kes esitab karjeristlikku noornäitlejat Petersoni. Lavastajatena filmikultuuris endale koha leidnud koolivennad Tõnis Kask ja Grigori Kromanov mängivad kõrvalosi. Restoranistseenis näeb orkestris trumme mängimas praeguse eesti muusika suurkuju Eri Klasi.
Laasik, A. (2013). Koomik ja traagik laulavad duetti teatrist. Eesti Päevaleht, 15. veebr, lk 20.

Luulestseenist filmis

„Muuta meie elu surnud aiaks, meid orjadeks – ei, iialgi ei saa!“

Veiko Märka: "Progressiivne töölisnoor Sirje (Ester Pajusoo), kes pühapäeval alles esmakordselt valima läheb, loeb keskea kriisi põdevale teatrikorüfeele Toomas Jollerile (Voldemar Panso) ette Juhan Smuuli luuletuse „Et õunapuud õitseksid”. Õieti kuuleme filmis vaid selle lõppu, kuid tegu on ka üsna pika ja deklaratiivse tekstiga – 14 salmi. Joller paljastab oma elust irdumise sellega, et tunnistab: ta pole seda luuletust kuulnudki („Kust sa selle luuletuse võtsid?”). Samas ütleb kuldse lause eesti filmiluule paradigmas: „Kui te vilistava s-iga sõja vastu võitlete, ei võeta teid tõsiselt.” See argument kehtib ju igasuguste oraalsete poolt ja vastu võitlemiste kohta.

Tegelikult ei sobinud 1950. aastal kirjutatud ja luulekogulegi pealkirja andnud luuletus kümme aastat hiljem enam progressi võrdkujuks. Näiteks salm „Wall Street – ta ihaldab, et tules kõrbeks / me ääretu ja kaunis kodumaa, / et maailm muutuks haudadeks ja kõrbeks, / kus õunapuud ei hakka õitsema!” oli pärast Hruštšovi USA-visiiti pehmelt öeldes ebakohane.

Kokkuvõttes on luulestseen filmis üks südamlikumaid ning annab ilmekalt edasi Jolleri ambivalentset olemust – egoismi ja teatriarmastuse vahel kõikumist. Luuletust kuulab ta pealiskaudselt, pöörates tähelepanu vaid formaalsele küljele (s-ile). Samas tähendab tema hinnang „Aga muidu – tubli tüdruk!” Sirje jaoks ju suurt õnne.
Kummaline, et selleski filmis ei viidata autori nimele."
Märka, V. (2012). Miks see maailm küll kummuli käis? Eesti filmisajandi kümme eredamat luulestseeni. Sirp, 22. juuni. 

Fakte filmist

Voldemar Panso labidatööl „Näitleja Jolleris” on elulooline side – Panso töötas noorena Pääsküla turbarabas.

Panso novell „Näitleja Joller” on tõlgitud ja avaldatud läti ja vene keeles.

Telefilm “Näitleja Joller” dubleeriti vene keelde ja jooksis kogu Nõukogude Liidus.

Eesti filmiklassika

21. aprillil 2012 alustas ilmumist Eesti Päevalehe DVD-sari „Eesti filmiklassika“! See filmisari on eesti filmi sajanda sünnipäeva vääriline sündmus, mida on oodatud juba aastaid. DVD-plaatidele jõuab 45 palavalt armastatud mängufilmi, millest moodustuv sari koondab endas meie kultuuripärandi tähtsamaid tüvitekste mängufilmi valdkonnas. Tulemuseks on filmikollektsioon, mis kuulub aukohale igas Eesti kodus!

„Näitleja Joller“ on filmiklassika-sarja 44. film, ilmunud 16.02.2013.