Avaleht » Filmiliigid

Väike reekviem suupillile (1972)

Enn Vetemaa samanimelise lühiromaani ainetel

Mängufilmid | Draama Kestus: 87:00

Huviinfo

Tallinnfilmi annotatsioon

Filmi aluseks on E. Vetemaa samanimeline lühiromaan. See on teos põlvkondadevahelisest teineteisemõistmisest, ideaalide ja eesmärkide ühtsusest. 1972. aasta üliõpilased Jaan ja Heiki ületavad ajajõe. Teisel kaldal ootab poisse 1944. aasta sügis okupeeritud Eestis. Toimub kahe ajastu, kahe mentaliteedi valus kokkupuude. Film on suunatud sõja, fašismi, kodanliku natsionalismi ja abstraktse humanismi avalduste vastu.
Orav, Õ. (2003). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 578.

Raamatust filmiks

Mõte teha Enn Vetemaa lühiromaani "Väike reekviem suupillile" ainetel film, oli režissöör Veljo Käsperil kindel juba 26. jaanuaril 1970, mil ta saatis kirja "Tallinnfilmi" Toimetuskolleegiumile sooviga tellida kirjanikult filmistsenaarium.

Katkeid kirjast: „"Väike reekviem suupillile" on jutustus kahe lihtsa ja sümpaatse noormehe illusioonide purunemisest. Üsna osavalt lahkab E. Vetemaa müüti rahvusterviklikkusest. Sulane ja peremees ei saa olla sõbrad isegi siis, kui nad mõlemad seda sooviksid. Eraomand ja sellest väljakasvavad kired jagavad maailma kaheks vaenulikuks leeriks. Tekkinud konflikti ei suuda lepitada miski, kõige vähem veel kristlik moraal, ja teatud paradoksina valatakse verd just altari ees...
Pingelised konfliktid ja traagilised lahendused leiavad aset maalilises kolkakülas, tõestades veelkord, et on mõttetu otsida vaikset vastuoludevaba saarekest kaasaegses maailmas. Ka tagala on samal ajal eesliin. Valik pole mitte üksnes vajalik, vaid kohustuslik, ning võitlus valitu eest annab elule sisu ja mõtte.“
ERA.R-1707.1.1246, lk 8-9.

Filmi valmimine

Tootmine kestis 16.08.1971 - 30.05.1972.

Näitlejate leidmiseks filmi sõideti Pärnusse, Tartusse, Viljandisse, käidi Riias, Vilniuses, Kaunases, Panevežises ja jõuti ka Moskvasse ja Leningradi. Johannes oli ainuke tegelaskuju, kelle osatäitjana nähti kohe Ants Eskolat, ega proovitud kedagi teist.

Näitlejaproovides käisid:

Heiki - Väino Uibo, Jaan Kiho
Kristiine - R. Paliukaityte, Eve Kivi, Viiu Härm,  A. Veskimäe
Katrin - M. Neps,  M. Puusild,  E. Aer
Kurt - Raivo Trass,  Ivo Linna,  Mihkel Kivilaan
Õpetajanna - Meeli Sööt,  Ita Ever
Laps - A. Kalev,  Hans H Luik
Jakob - Arnold Sikkel


Väino Uibo (Heiki) mängib filmis esimest korda peaosa. Enne seda oli Uibo teinud väikese episoodilise rolli filmis "Tuuline rand" ja proovivõtte Käsperi filmis "Tuulevaikus". Tookord valis Käsper peaossa Ulfsaki, nüüd langes valik mõlemale noormehele.

Võttekohad

1972. aastal toimusid filmivõtted peamiselt Tõstamaa koolimajas ja selle ümbruses, kus võeti stseenid kaevikuga ja Johannese talu õu. Puhjas ja Puhja kirikus toimusid kirikuga seotud võtted, Urvaste kandis filmiti maalilised loodusvaated. Saaremaal käidi Tehumardi mälestusmärgi juures filmimas, Tartus (objekt "sild") ja Tartumaal Rannus käis filmigrupp samuti filmimas. Tartu lähedal looduskaitsealal filmiti lõkkeid. Filmis kõnnib Katrin kunstinäitusel - tegu on teatri jalutusruumis eksponeeritud rindekunstnike töödega: Evald Okas, Aleksander Mildeberg, Eduard Einmann jt.
ERA.R-1707.1.1249

Venekeelne dublaaž filmile valmis stuudios "Lenfilm" 1971. aastal, filmi reklaamrull valmis sama stuudio laboris 21. juuniks 1972, valmistajaks  operaator-lavastaja Vladimir Maak.  Filmi pealkirjad valmisid "Lenfilmi" kombineeritud võtete tsehhis.
Filmiks vajaminev butafoor saadi osaliselt NSVLst: Kiievist sügise jaoks butafoorsed lehed, Moskvast kostüümid, sh veteranidel rinnas olevad ordenid, medalid, samuti ka kunstlehti.  Operaatoritehnikat ja kostüüme toodi Leningradist, sh okupatsioonivägede tunnusmärgid.

Tallinnfilmi Kunstinõukogu protokollist 5.06.1972: määrata filmile 2. kategooria.
Koos ümbertegemistega kujunes filmi maksumuseks 570 000 rubla.
ERA.R-1707.1.1249

V. Käsper oma lavastusprojekti kaitsmisel 29. 09. 1971:

"Mul on viimastel aastatel niimoodi välja kujunenud, et teen poliitilis-sotsiaalseid filme. /---/ Selle filmi eel on tunne aga eriti halb, kuna probleem on eriti kaalukas. Probleemiks on kahe põlvkonna suhtumine, taustaks kuldne sügis, kus meie viime läbi nö metalli tugevusproovi, noorema põlvkonna tugevusproovi ajastuga. /---/ Selles filmis on mitmesugust humanismi - natsionaal-šovinistlik humanism, abstraktne humanism, elu arvestav humanism. Igal on oma esindaja, nagu vabadusristlane talupidaja Johannes, tütarlaps Kristiine ja abstraktse humanismi esindaja pastor Jakob, keda see abstraktne humanism viib katastroofini."
ERA.R-1707.1.1246, lk 50-51.

Katkeid kriitikast

Enamik tegelasi on antud niivõrd ligikaudselt, et põhimõtteliselt oleks neid võimalik paigutada suvalisse ajajärku.
Need on Kurt kui igasse aega sobiv närvinõrk noormees, Jakob kui kristlikku vennaarmastust jutlustav õilishing Rooma impeeriumist  tänapäevani, Saksa sõdurid kui abstraktse kurjuse kehastajad, Nõukogude sõjavang kui õnnetu kannataja üldse, Kristiine kui noori mehi armastav naine läbi aegade. Isegi Johannes, kelle kujule on püütud anda olustikulist usutavust, mõjub ajatus keskkonnas üldinimliku nahahoidjana. /---/
Autorite mõte ei jõua elamuslikult vaatajateni. Mis puutub selle filmi tuumasse, mis filmis siiski on - abstraktse humanismi kriitika - , siis see on osatud uputada kõikvõimaliku butafooria lademetesse.
Olep, J. (1972). Dialoog jäi ära. Sirp ja Vasar, 17. nov, lk 7.

Senini mäletatakse Ita Everi loodud (episoodilist) õpetajannat, kes viib oma õpilased kirikutorni, et näidata neile, kui ilus on meie isamaa; väärtusi kannab selle episoodi tekst ja veel rohkem alltekst! Värvikas oli ka Salme Reegi mängitud paheline ja uudishimulik vanamemm. Eve Kivi on loonud kerglase, kuid samas küllaltki sümpaatse noore tüdruku kuju.
Orav, Õ. (2003). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 580.

Filmiloolane Õie Orav meenutab:
„Ent Eve Kivi tehtud Kristiina filmis „Väike reekviem suupillile“ on tõesti rolli moodi. Vabandust, et ma niimoodi räägin, aga ega näitleja puhul pole oluline rollide hulk, vaid see, kuidas ta mängib. See on Evel üldse üks paremaid rolle.“
Tooming, R. (2010). Kui Eve Kivi olnuks Agnes. Õhtuleht, 27. nov. http://ohtuleht.mobi/index.aspx?id=404338 (5.10.2011)

Vaata lisaks:

Telesaade „Kommentaare Eesti filmile: Väike reekviem suupillile“. ETV kultuuritoimetus 1998. http://arhiiv.err.ee/vaata/kommentaare-eesti-filmile-vaike-reekviem-suupillile

Tegijad Eve Kivi, Lembit Ulfsak, Väino Uibo, Enn Vetemaa, Vladimir Maak meenutavad filmi valmimist.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm