Vägev võlur (2006)

Mees filmikaameraga – Alex Lindén

10. PÖFFi lõpugalal linastub Rootsi-Eesti ühine lühifilm “Vägev võlur”, mille peaosas astub võlurina üles Egon Nuter. Eestis toimusid võtted, Eesti poolt oli ka produtsent. Eesti riigi raha sellesse filmi läinud ei ole. Film hakkab Sõpruse kinos jooksma koos Aki Kaurismäe filmiga “Äärelinna tuled” alates 5. jaanuarist [2007]. Ilma dialoogita filmi juures on oluline, et pilt räägiks palju. Rootsi režissöör Elisabeth Gustafsson kutsus appi hinnatud operaatori Alex Lindéni, kelle äratuntav, pisut ujuv stiil annab filmile selgelt oma näo. Lindeni seniste projektide hulka kuulub näiteks ka operaatoritöö Rootsi legendaarse vanameistri Jan Troelli filmis “Valge kui lumi”.

On sind filmikunstis alati operaatoritöö huvitanud? Kuidas sa oma ameti juurde jõudsid?
Kinematograafia on minu elus väga tähtsal kohal. Ma pole väga verbaalne inimene, ning seetõttu eelistan suhelda piltide abil. Kõik algas, kui ma olin kümneaastane ja sain kingiks oma esimese fotokaamera. Ma tegin filmirullide kaupa pilte ja õppisin lõpuks seda maailma tundma ja hindama. Kümme aastat hiljem seisis minu ees veelgi suurem väljakutse – liikuvad pildid, film. Eks jõudmine siia, kus ma praegu olen, võttis aega palju aastaid. Alustada tuli algusest ja siis mööda käsuliini ülespoole ronida – praktikandist operaatorini.

On sul oma töös ka eeskujusid?
Minu arusaamu operaatoritööst on mõjutanud paljud mu kolleegid. Mõne nime võiks ehk ka siin ära tuua: Darius Khondji (“Delikatessid”, “Paanikatuba”), Mauro Fiore (“Saar”), Janusz Kaminski (“München”, “Maailmade sõda”, “Minority Report: kolmas otsus”) jt.

Oled sa kunagi kohtunud Sven Nykvistiga? (Ingmar Bergmani operaator. Laialdaselt tunnustatud kui kõige parem operaator filmikunsti ajaloos – T.P.) Mis sa temast arvad?
Mul oli õnne töötada viis kuud koos nüüdseks lahkunud Sven Nykvistiga, operaatori teise abina filmi “Enskilda samtal” (“Isiklikud ülestunnistused”) võtetel. Ta oli tõeline valguse meister. Sven tõstis alati esile kogu meeskonda, kiitis neid tehtud töö eest ja kohtles kõiki kui oma peret.

Kuidas võrdleksid oma erinevaid töökogemusi Rootsis ja mujal maailmas töökogemusega Eestis?
Mida võiks ühelt välismaiselt koostööprojektilt oodata? Loomulikult loodad parimat nii kvaliteedi kui töö osas. Produtsendil on eriti raske tulla toime kultuuriliste erinevuste, keelebarjääride ja erinevate tööeetikate kohandamisega. Õnneks polnud “Vägeva võluri” võtetel üldse selliseid probleeme. Average Monkey produtsent Riin Urbanik võttis oma töökohustusi kümnekordse tõsidusega. Eesti poole poolt välja pakutud võttepaigad olid üks parem kui teine.Üldse, kõik produktsiooniteenused olid tasemel. Valgustiim eesotsas Ergo Kulla ja Anno Proosveltiga pani välja vajaliku kaadri ja varustuse, et mu loovusele täiesti uus käik anda. Kõigi stseenide filmimine läks plaanipäraselt, kuna elektri- ja muud tehnilised asjad toimisid veatult. Ma olen harva näinud nii kiiresti jooksvat ja töötavat meeskonda. Kaameratiim, eelkõige Andrus Prikk, ei kaotad samuti hetkekski järge, ja proovis alati mu tahtmisi täita. Ja ma nõuan alati parimat võimalikku kvaliteeti. Loodetavasti jäävad need võtted Eesti tehnilisele personalile meelde hea mälestusena, sest nende täielik pühendumus inspireeris ka mind endast edaspidi kõike andma, et paremaid filme teha.

Mis sind “Vägeva võluri” loo juures huvitas?
Käsikirja visuaalsus oli minu jaoks kõige inspireerivam. Stsenaarium oli oma ülesehituselt väga rahvusvaheline, ilma dialoogita. Niisiis pidime lugu jutustama piltidega, see oli suureks väljakutseks. Veel liigutas mind, kui suure soojusega võluri traagiline lugu oli esitatud.

Tuleksid sa taas Eestisse töötama?
Ma haaraks kinni igast võimalusest midagi jälle Eestis teha!

Tristan Priimägi
Eesti Ekspress esitleb: PÖFFi leht nr 2, 30. nov 2006, http://2006.poff.ee/upload/40/POFF_30november.pdf (6.03.2013).

Filmist kriitiku pilguga

Andris Feldmanis: „“Vägev võlur” põhineb prantslase René Daumali 1930-ndatel kirjutatud  samanimelisel muinasjutul täiskasvanutele. /---/ Iseõppijana sanskriti keele omandanud ning budistlike tekstide tõlkimisega tegelenud Daumali kaval muinaslugu mõjub idamaise mõistujutuna. Kõigepealt tekib parajasti oma filminägemisvajaduse rahuldamisega tegeleval vaatajal mõte, et miks vägev võlur ometi oma võimeid ei kasuta, et elu natuke mõnusamaks teha. Edasi hakkab vaataja usk võluri kõikvõimsusse kaduma ja viimaks tekib küsimus, kas see üldse oligi oluline, et tegu oli võluriga. Nendele küsimustele võib kokku põimida väga erinevaid vastuseid.

Suurepärane filmiaines on seega olemas. Kuidas on selle kinolinale valamine lahendatud? “Vägeva võluri” filmikeele kohta on tõenäoliselt kõige täpsem öelda, et see on illustratiivne. Põhilise emotsiooni annab vaatajale kaadritagune hääl, mille käes on loo monopol. Pildiliselt toetavad seda väljavõtted “Vägeva võluri” narratiivist, mis täidavad küll oma funktsiooni (s.t illustreerivad), kuid jäävad filmile eriomaste vahendite kasutamisega hätta.“
Feldmanis, A. (2007). Nihkes soomlased juhatab sisse tugeva sisuga lühifilm “Vägev võlur”. Eesti Päevaleht, 8. jaan, lk 16.