Avaleht » Filmiliigid

Võõras (2008)

Filmi originaalpealkiri: Muukalainen

Mängufilm | Draama Kestus: 105:16

Huviinfo

Filmi saamisloost

Filmi idee sai alguse 2003. aastal, kui Jukka-Pekka Valkeapää ja Jan Forsström üheskoos mõtlesid välja stsenaariumi aluseks oleva loo. Paberile pandi see 2004. Valkeapää võttis selle 9-leheküljelise sünopsise ja oma kooliaegse lühifilmi „Keinu“ kaasa Cannes´i filmifestivalile, kus esitas need „Cinéfondation organisation Résidence du Festival" programmi korraldajatele. Peale žürii küsitlust valiti Valkeapää koos viie teise noore filmitegijaga välja ning neile anti võimalus teha ligi viis kuud tööd Pariisis. Prantsuse Wild Bunchi juhtkuju Alain de la Mata võttis Võõra (Muukalainen) juba käsikirjafaasis olevana firma esitluskataloogi ning leidis hiljem koostööpartneri Soomest - Helsinki-filmi. Wild Bunch on Euroopa tuntuim art house' filmide turustaja.

2005. aastal alustati filmi tootmisega. Käsikiri oli kõigest 60-leheküljeline, mis omakorda oli tingitud vähesest dialoogist. Lugu oli lahti kirjutatud piltidena. Rahastajaid leiti mitmest riigist ning võtted algasid 2007. Enne seda, 2006. aastal käidi koolides ja laste ja noorte näiteringides peategelase osatäitjat otsimas. 13-aastane Vitali Bobrov leiti Helsingi Itäkeskuse Algkoolist. Emilia Ikäheimo’t soovitas ema rolli üks filmigrupi  liikmetest. Kuigi ei Vitalil ega Emilial olnud näitlejakoolitust, möödusid võtted probleemideta.

Filmivõtted toimusid 15. jaanuarist 2007 kuni 27. novembrini 2007 Eestis. Aastatel 2005-2007 oli filmi režissöör koos operaatoriga teinud mitmeid võttepaikade otsimisreise Eestisse. Kogu film on üles võetud Eestis, kuna režissööri sõnul ei ole võimalik Soomest sellist loodust leida. Võrumaal Räpo küla taga Tootsil, mahajäetud raudteejaama hoone juures seati üles makett Luutsniku mõisa ja pargiga. Filmivõtteid tehti veel Läänemaal Puhtulaiu metsas, Kõrvemaal Soodla jõe ääres ja Lahemaal Muuksis. Vanglastseenid on filmitud Tallinnas Patarei vanglas.

Filmi eelarve oli 1 200 000 €.
Eesti-poolselt rahastasid filmi Eesti Filmi Sihtasutus, Kultuurkapital ning Kultuuriministeeriumi koostööfilmide fond. Eesti kinovaatajad nägid filmi 2008.aasta detsembris nii PÖFFI raames ning kinodes Tallinnas, Tartus ja Võrus.
Puurtinen, T. (2009). Suomalainen Tarkovski? 30. jaan, http://www.film-o-holic.com/haastattelut/jukka-pekka-valkeapaa-muukalainen/ (1.04.2012).
Suomen Elokuvasäätiö, http://www.ses.fi/fi/elokuva.asp?id=774 (1.04.2012).
Kübar, E. (2008). Ühe soome poisi hallikasrohelne unenägu.
Postimees, 10. dets, lk 16.

Eesti meedia filmist

Tarkovski mõjutused

Jukka-Pekka Valkeapää täispikas debüütfilmis «Võõras» (Muukalainen) on Tarkovski mõjutusi jõuliselt näha ja tunda. Täpsemini küll noore režissööri ambitsioonikat püüdu luua seda salapärast ja kummastavaid kujundeid täis pikitud keskkonda, kus reaalsus ja illusioon lootusetult segunevad. Teha film, mis nõiub vaataja endasse. Stsenaariumi idee tiksus Valkeapää peas juba mitu aastat tagasi. Laste teema on Valkeapääle üldse hingelähedane, ka oma esimesed lühimängufilmid tegi ta lastest. Viimane neist, «Kiik» (Keinu), osutus aga festivalidel niivõrd menukaks, et inglaste levifirma Wild Bunch lubas toetada ka noore režissööri esimest täispikka filmi. Ühtlasi saab «Võõrast» Valkeapää koolilõputöö, millega ta plaanib kaitsta bakalaureusekraadi Helsingi kunsti- ja disaini kõrgkoolis.
Kübar, E. (2008). Ühe soome poisi hallikasrohelne unenägu. Postimees, 10. dets, lk 16.

„Võõras“ on nii Soome film kui vähegi olla saab

Jukka Pekka Valkeapää on 1977. aastal sündinud Soome režissöör - tema sünnikuupäev asetab ta automaatselt sellesse põlvkonda, kelle jaoks ajalool on mitu nägu ja tähendust. Tema „Võõras“ on nii Soome film kui vähegi olla saab: dialoog on siin peidetud pilkudesse, pikkadesse kaadritesse ja puulatvades lõõtsuvasse tuulde. Kes mida ütles, kellele ja millal? Arvake ise ära. Kus tegevus toimub, mis asjaoludel ja millega lõpeb? Arvake ise ära. Radikaalselt nappide võtetega kehastab see film Soome depressiooni olemust, millele polnud mõtet isegi aastanumbrit juurde lisada.
Andres Kõnno. Võõras. Muukalainen, http://2008.poff.ee/?lang=1&id=1946&module=1&todo=film (1.04.2012).

“Võõras” ei ole üldse mitte kassatükk

Aeg voolab läbi aastaaegade nagu Kim Ki-dukil. See poiss on maailmas võõrsil, nagu on võõrad ümberringi – ema, kes vist kaotab aru, võõras, keda vormimehed taga ajavad, isa, kes paistab olevat emale võõraks jäänud.
Kolmekümneaastase soomlase Jukka-Pekka Valkeapää debüütfilm pole päris see, mis kreeklastele ja kogu maailmale on andnud Theo Angelopoulos, eestlastele Sulev Keedus või leedulastele Šarunas Bartas, aga midagi neist kõigist õhkub ka “Võõrast”. See pole ka “peavalufilm” (nagu kümne aasta eest noor Ilmar Raag sedasorti ekraanikraami nimetas), aga ülalmainitud nimesid oli põhjust meenutada, et vaataja oleks kinno minnes ette valmistatud. Peavalu ta ei saa, ja petta ka mitte. Tegemist ei ole kaugeltki uue sõnaga kinokunstis, aga samuti mitte suisa vana tüütu tuttavaga. “Võõras” ei ole üldse mitte kassatükk, aga ka niisuguseid filme peab puhkuse pärast vahetevahel vaatama.
Eesti vaatajale on kindlasti huvitav näha, kuidas paistab Eesti maastik ja külavahevaated välismaa kinopildil. Muumaalased näevad asju teistmoodi. Ja selgub, et vaatamisväärt pilti saab siin ikka ja jälle võtta.
“Võõras” – uus Eesti-Soome-Saksa-Inglise film peagi kinodes, 5 dets. 2008
http://ajaveeb.ekspress.ee/film/?p=101 (1.04.2012

Kunstilise ambitsiooniga debüüt

Operaator Tuomo Hutri on Eestimaa loodusest tõesti viimase välja pigistanud ja visuaalselt on film igati õnnestunud. Üks teose tugevamaid trumpe on kahtlemata koloriit – vastavalt meeleoludele on väga täpselt valitud episoodide põhitonaalsused, halli, valge ja rohelise eri variatsioonid kannavad endas seda üksindust, lootusetust ja hirmu, mida autor ilmselt rõhutada soovib.
Kuid nagu suure kunstilise ambitsiooniga debüütide puhul tihti juhtub, hakkab ka «Võõras» kaamera võimaluste lõputu eksponeerimine, näiteks fookusega mängimine, pikapeale ära tüütama. Sümbolitegagi pole Valkeapää kokku hoidnud. Mõned neist, nagu näiteks valge hobune, tumma poisi ainus sõber ja mõttekaaslane, mõjub küll suhteliselt klišeelikult. Hästi õnnestunud on aga isa ja poega ühendava karbikese sümbol, mille sisu vaatajal saladuseks jääbki. Mida seal peidetakse?
Kiita tuleks ka Helena Tulve komponeeritud muusikat, mille närviline, kriiksuv ja kägisev olemus ideaalselt filmi emotsiooni edasi annab.
Kübar, E. (2008). Ühe soome poisi hallikasrohelne unenägu. Postimees, 10. dets, lk 16.

Seisundifilm

Seisundifilm on endast lugupidavate filmifestivalide eeskavades kindel artikkel. Nüüd on niisuguse toote andnud soomlastest loojad ning eestlastest teostajad koos sakslaste ja brittide toetusega.
Eikuskilkülas eikuskilmaal eimingilajal elab teismeliseaastate hakatust poiss, vaadates maailma oma vasikasilmadega. Maa kohta on siiski niipalju teada, et seal räägitakse filmi jooksul paarkümmend fraasi soome keeles. Poiss (Vitali Bobrov) ei räägi.
Sulev Keeduse “Georgica” vaikivast poisikesest erineb Valkeapää filmi peategelane selle poolest, et ta elab üksinduses mitte koos vanaisaga, vaid koos vigase jalaga emaga. Valgekarvaline hobune on talus täitsa olemas, nagu oli “Georgicas”, ja ilmselt sama tüüpi filmides peabki olema, aga vanaisa asemel on sellel poisil vana isa, kes istub vangis. Miks ta vangis istub, ei tea, ahelad ainult kõlisevad.
“Võõras” – uus Eesti-Soome-Saksa-Inglise film peagi kinodes, 5. dets. 2008http://ajaveeb.ekspress.ee/film/?p=101 (1.04.2012).

Filmis „Võõras” (Muukalainen, 2008) on olemas kõik uuema aja filminarratiivi kohustuslikud konflikti loovad elemendid: noor ennast otsiv kõrge valulävega kangelaslik poiss, õigelt teelt eksinud isa, psüühiliste probleemidega ema ja hallides toonides saladust kandev antagonist....
„Võõras” on seisundifilm sõna otseses mõttes. Tegevuspaik ja tegelased on viidud võimalikult suure abstraktsioonini. Seisundifilmile omast tunnetuslikku poolt süvendab sõnade vähesus. Terve filmi jooksul lausutakse kokku paarkümmend soomekeelset fraasi. Vaatajale ei selgitata midagi. Me ei mõista, miks isa on vangis, mida poiss talle viib, kes on Võõras tegelikult või millest on tingitud poisi ja hobuse eriline suhe. Küllap polegi see kõik oluline ja on loodud lihtsalt taustsüsteemiks väljendamaks seda, millest lugu p ä r i s e l t räägib, aidates sellega paljastada tegelaste eksistentsialistlikumat hingevalu.
Võõra maailm on mängumaailm, kus puuduvad piirid. Just nagu poisi vangis isa, on temagi mängur. Võõra mängu eesmärk on võtta tuttavlik kuju, et saavutada suhe, mis tagaks peavõidu — saladuse teada saamise, mis on peidetud metsasügavusse kaevu ja millest teavad üksnes poiss ja ta isa.
Ta hakkab mängima sellega, mis teistele kõige rohkem korda läheb — valge hobusega, lunastuse ja tarkusega. „Võõra” valge hobune representeerib religiooni taluõues, teda päitsetest kontrolliv Võõras esineb ruumi painutava jumalusena. Hobune elab väljaspool valu ja saladusi. Ta ka sureb väljaspool neid, olles samal ajal mõjukaim mänguvahend.
Kattai, U. (2009). "Muukalainen" - võlutu võõras. Teater. Muusika. Kino,  nr 11, lk 95-98, foto.

Soome kriitikud filmist

Pildiliselt poolelt on Tarkovskilt kahtlemata laenatud, kuid filosofeerimine ja peaaegu kogu kõne selles töös puuduvad. Vaikivate ja süngete soomlaste müüt leiab jälle kinnitust.
Olkkonen, S. (2009). Vieras mies tuli taloon. 30. jaan, http://www.film-o-holic.com/arvostelut/muukalainen/  (1.04.2012).

Valkeapää filmi ei saa jätta võrdlemata Andrei Tarkovski ja Venemaa tänase tipprežissööri Andrei Zvjagintsevi esikfilmiga Tagasitulek/The Return (2003) lapsepõlve lõppemisest.
Halva puudutus ja süütuse kaotamine teemadena viitavad ka Tarkovski debüütfilmile Ivani lapsepõlv (1962).
Aunimo, R. (2009). Kauan kaivattu esikoisohjaus (Jukka-Pekka Valkeapää: Muukalainen). Uutispäivä Demari, 30 jaan, http://www.demari.fi/arkisto?id=3902  (1.04.2012).

Koostööfilmidel on halb maine, kuid soomlaste, eestlaste, brittide ja sakslaste tehtud „Võõras” („Muukalainen“) on märkimisväärne õnnestumine.
Poisi saatus, raskes olukorras teha mehele kohaseid tegusid, on Tarkovski „Ivani lapsepõlve“ kõrval võrraldav ka kiirelt mehistuva Aleksei Kravtšenkoga Elem Klimovi sõjafilmis “Tule ja vaata” (1985). "Muukalaises" ei leidu siiski Tarkovskile omast filosoofilist analüüsi ega üleloomulikku või usulist müstikat. Valkeapää ei taotle ka Klimovi mitmehäälset moraalikriitikat.

Sürrealistlike toonide ristivanemaks võib filmile olla Buñuel. Emilia Ikäheimo ema lonkab jalatoe abil kui Tristana. Isä, Jorma Tommila, rebides kongis palveraamatu lehti tubakapaberiks, toob meelde Luis Buñueli „Death in the Garden“ (1956) lõkketulestseeni. Lähivõtted putukatest ja ussidest – needki meenutavad hispaanlasest meistrit, kes oli ka Tarkovski lemmik.

Valkeapää on kutsunud filmi muinasjutuks. Eestlase Helena Tulve täpselt doseeritud muusika särab metsastseenis, kus hobune ehmatab. Tulve meloodiakäikudes võib tunnetada midagi jaapanipärast. Jutustuse viimistletud sümbolismile võibki läheneda nagu jaapani stiilis kummitusloole. Maastiku udukihtide koreograafia  ja kalliskivilik kordumatus on suguluses näiteks Masaki Kobayashi Kwaidan-juttudega (1964).
Björkbacka, H. (2009). Muukalainen. Keskipohjanmaa, http://www.kp24.fi/uutiset/33952/Muukalainen.-Ohjaus-Jukka-Pekka-Valkeap%C3%A4%C3%A4.-K%C3%A4sikirjoitus-Valkeap%C3%A4%C3%A4-ja-Jan-Forsstr%C3%B6m  (1.04.2012).

Üle pika aja võime rääkida terviklikust kinokunsti elamusest /---/ Nii stiilipuhas teos on ka rahvusvaheliselt haruldane. Maja ise ja miljöö on fantastilised leiud. Koht oleks otsekui lahkunud vene suurmeistri Andrei Tarkovski unest, ajast, kui ta tegi filmi "Peegel". Valkeapää lakooniline, lihtsustatud stiil meenutab ka teist kuulsat vanameistrit, prantslast Robert Bressonit. Tal oli tihti selliseid stseene, kus mingist sündmusest näidatakse ainult selle põhjust või tagajärge.
"Võõras" säilitab oma salapära kuni lõpuni. See jääb sind kummitama, mis on hea filmi tunnuseks.
Piela, M. (2009). Muukalainen. Uusi Suomi: Kultuuri, 29. jaan,
http://www.uusisuomi.fi/kulttuuri/48441-arvio-muukalainen (1.04.2012).

„See on muinasjutt-film, nähtuna lapse silmade läbi, mõistatuslikult sünge muinasjutt,“ määratleb Valkeapää ise. Ja mida  see ei ole – see ei ole lastefilm, kuigi peategelane on 13-aastane Vitali Bobrov. Samuti pole see laia publiku film. Nagu Aki Kaurismäe filmid, saab Muukalaist ilmselt rohkem näha välismaal kui Soomes.
Selline film ei sünni ilma rahvusvahelise abi ja toetuseta. Ristiisaks oli mõjukas Alain De La Mata - Suurbritannia, Saksamaa ja Prantsusmaa kultuurirahade korraldaja. De La Mata on ka juhtfiguur Euroopa suurimas art house' - filmide müügiorganisatsioonis Wild Bunch´is.
”Ilma De La Mata`ta seda filmi ei oleks olemas”, möönab Valkeapää.
Kiiges mulle mõjus viis, kuidas Jukka-Pekka kasutas valgust. See ja pildi nõtkus,” sõnab De La Mata telefoni teel Londonist. „Selles oli midagi tundlikku. See oli niiöelda puhas film. Jukka-Pekkat ei huvita dialoog, vaid ta jutustab lugu pildi ja häälega. Mulle tuli meelde Carl Th. Dreyer.”
Kinnunen, K. (2009). Suomen Kuvalehti, nr 5, 30. jaan.
http://suomenkuvalehti.fi/jutut/kulttuuri/han-jukka-pekka-valkeapaa  (1.04.2012).


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm