Briljandid proletariaadi diktatuurile, I jagu (1975)

Tšekaa - aastail 1917-1922 eksisteerinud Ülevenemaalise Erakorralise Komisjoni lühendatud nimetus. Tšekistid - Tšekaa töötajad.

Tallinnfilmi annotatsioon

Kaheseerialise filmi “Briljandid proletariaadi diktatuurile” stsenaariumi kirjutas  Julian Semjonov ise oma samanimelise romaani põhjal. Sündmustik  hargneb 1921. aastal Nõukogude Venemaal Siberis ja Eestis Revelis (Tallinnas), kus ristuvad tšekistide, valgekaartlastest diversantide ja emigrantide teed. Ajalooline taust on antud peamiselt olustikuga, osalt ka faktide ja isikute paikapidavusega. Tegelaskond on arvukas ja kirju: 60 episoodilist ja 16 peaosalist. Kümmekond tapetakse võitluses, kuuele kuulutatakse surmanuhtlus. “Vene NFSV revolutsiooniline tribunal Karklini eesistumisel… Kohtuotsus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.” Briljantide ja kulla riisumise ja välismaale toimetamise pealiini kõrval jälgitakse mitmeid saatusi.

Filmi loojad on taotlenud rõhu asetamist tegelaste sisemisele, psühholoogilisele arengujoonele.
Orav, Õ. (2003). Briljandid proletariaadi diktatuurile. Filmograafia. Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 660.

Filmi saamislugu

"Briljante" on peetud Tallinnfilmi kõige suurejoonelisemaks ja kõige kallimaks filmiks. Juba selle saamislugu oli keerukas, nii tootmisalased kui ka loomingulised probleemid saatsid filmi alates režiiperioodist kuni lõpliku valmimiseni. Ainuüksi võttekohtade valik ja ettevalmistamine nõudis suuri pingutusi, sest võtted toimusid paljudes kohtades – peale Tallinna ja Moskva veel Kolomnas, Zagorskis, Põlvas, Haapsalus. Töö, mis toimus öösiti Mosfilmi paviljonides (kuna päeval olid need hõivatud) oli ülimalt pingeline ja närviline, mistõttu Grigori Kromanovi tervis halvenes järsult. Nii ränka valmimislugu pole olnud ühelgi teisel “Tallinnfilmi” filmil, tõdeb filmi direktor Raimond Felt.
Felt, R. (1995). Meenutusi Grigori Kromanovist, filmi- ja telerežissöörist. Rmt: Lavastaja Grigori Kromanov [Koost. I.Veisaitė-Kromanova]. Tallinn: Eesti Raamat, lk 148-150.

Ent veel raskem võitlus seisis ees pärast filmi valmimist – pärast selle üleandmist nii vabariigi kui ka üleliidulistele filmiinstantsidele. Arhiiviandmetel nõudis Tallinnfilmi juhtkond kogu filmi ümbermonteerimist, sest vaenlaste leer mõjus liiga sümpaatsena. Kromanovile heideti ette isegi stseeni, kus eesti töömees pakub äsja vanglast vabanenud ja tänaval näljast nõrkenud kirjanik Nikandrovile kaastundlikult tükikest leiba… Kui Kromanov ümbertegemisest kategooriliselt keeldus, hakkasid kohalikud filmiametnikud ise oma montaažioskusi proovima, üritades eemaldada Siberiga seotud stseene. Kogu lugu lõppes õnneks siiski režissööri võiduga ja väljavõetud lõigud monteeriti filmi tagasi. 

Vaatamata kõigile raskustele film õnnestus ja oli Nõukogude Liidus väga menukas. Juba linastumise esimesel päeval vaatasid Moskvas filmi kümned tuhanded inimesed. Ainuüksi linastumisjärgsel aastal kogus 2-seerialine film kogu NSVL-s 18,7 miljonit vaatajat ning 1976. aasta seisuga oli filmi linastusõigus müüdud mitmesse välisriiki - Bulgaariasse, Ungarisse, Tšehhoslovakkiasse ja Saksa DV-sse.
Tallinnfilmi filmograafia 1976 (1977). Tallinn, lk 54.
Tallinnfilmi filmograafia 1977 (1978). Tallinn, lk 52.

Filmi tähendusest

Režissöör paneb endast midagi iga oma filmi sisse. Kromanovi neljanda ja viimase abikaasa leedulanna Irena Veisaite-Kromanova arvates oli aga Grišat kõige enam kirjanik Nikandrovi karakteris filmis «Briljandid proletariaadi diktatuurile». «See film puudutas sügavalt nende venelaste tundeid, kes sattusid emigratsiooni või olid valgekaartlaste järeltulijad. Ma ise arvan, et see on kõige parem Grigori film ja Eestis pole seda siiani lahti mõtestatud. Eksiteele viib kriminaalne faabula.»
Kangur, P. (2010). Griša oli haavatav mees [Intervjuu Irena Veisaitė-Kromanovaga]. Kroonika, 27. nov.

Ka Sulev Teinemaa peab seda Kromanovi parimaks filmiks.
Teinemaa, S. (2009). Kultusfilmi igav hingamine. Postimees: AK, 14. nov.

Kahe kultuuri vahel

«Grigori oli kahe kultuuri inimene — Moskvas peeti teda eestlaseks, aga eestlaste jaoks oli ta venelane,» leiab Irena Veisaitė-Kromanova. «Ning kommunistide jaoks veel liiga ebausaldusväärne.» Rääkides Kromanovi päritolust, märgib Irena, et Grigori isa Jerm oli Peipsi-äärsest vanausuliste kogukonnast. Esimese maailmasõja lõpetas ta väidetavalt tsaariarmee nooremleitnandina ja revolutsiooni järel liitus valgekaartlaste armeega. Tõenäoliselt osales Jerm ka Judenitši armee koosseisus Eesti Vabadussõjas ning ajas asju Eesti nii-öelda mässajatega, nagu Gabriel «Viimses reliikvias». Lõpuks töötas ta kojamehena ühes Tallinna vene koolis.
Kangur, P. (2010). Griša oli haavatav mees [Intervjuu Irena Veisaitė-Kromanovaga]. Kroonika, 27. nov.  

Griša Paradoks

Kromanovi filmid on sügava sisu ja küllalt keerulise struktuuriga, kuid vaatamata sellele vastuvõetavad ka kõige laiemale vaatajaskonnale, märgib filmi operaator Jüri Sillart. “Nähtavasti on tema filmides mingi teine tasapind, mis eksisteerib küllaltki autonoomselt. Kui keegi teine režissöör oleks püüdnud teha neid filme, materialiseerides neid abstraktseid ideid, siis kardan, et nendel oleks olnud märksa väiksem publikumenu. Siit omamoodi paradoks – üheltpoolt ideede sügavus, teiselt vastuvõetavus laia publiku poolt, kes alati ei pruugi tabada filmi kogu sügavust”.
Sillart, J. (1995). Griša Paradoks. Lavastaja Grigori Kromanov [Koost. I. Veisaitė-Kromanova]. Tallinn: Eesti Raamat, lk 85-186.

Grigori Kromanov oma filmist

“Esimesel pilgul võib tunduda, et luuraja Issajevi liin liiga ruttu katkeb. Vaevalt jõuab ta avastada Nõukogude saatkonnas vaenuliku agendi ja suure riskiga paljastada saksa residendi Nolmari, kui kukub vangi. Seega peaks siis tema liin olema nagu ammendatud, kuid just nimelt siit algab tema võitlus vene kirjaniku Leonid Nikandrovi eest, kes pole leidnud uuel Venemaal kohta. Sel moel kujuneb võitlus Issajevi jaoks võitluseks nii leiva kui ka rahva vaimsete rikkuste katkemata säilitamise eest, kes nagu kalliskividki tuhmuvad ja surevad, kui neilt ära võtta inimlik soojus”.
Briljandid proletariaadi diktatuurile (1975). Ekraan, nr 8, lk 2-3.

Filmi peakangelasest

Filmi peategelane on nõukogude ajal lausa kultuskangelaseks tõusnud luuraja Maksim Issajev, kes on peategelaseks paljudes vene kirjaniku Julian Semjonovi romaanides. Eriti populaarseks sai ta pärast nõukogude teleseriaali “17 kevadist hetke”, kus Vjatšeslav Tihhonov kehastas Max Otto von Stirlitzi alias Maksim Issajevi kaksikrolli. Tegelaskuju tuntus oli kahtlemata üks faktoreid, mis soodustas ka Kromanovi filmi “Briljandid proletariaadi diktatuurile” tohutut menu omaaegses üleliidulises kinolevis. Endastmõistetavalt teab Vene kinopublik seda teost tänaseni.

Issajev luurab jälle

2009. aastal valmisid vene teleseriaali “Issajev” esimesed osad, mis on osaliselt filmitud Tallinnas ja otseselt seotud Eestiga. Neis jutustatakse sellest, kuidas noor Issajev otsib 1921.aastal Tallinnas (Revelis) kommunistlikult Venemaalt läände smugeldatud briljante. Sündmused langevad toimumisaja ja koha poolest kokku Grigori Kromanovi filmiga. Vene filmikriitika on sealjuures kõrvutanud mõlema filmi peaosatäitjaid. Andres Laasiku sõnul on leitud, et tänane staar luuraja osas – Daniil Strahhov – on parem kui Kromanovi filmis seda rolli mänginud Vladimir Ivašov. “Seevastu oli Kromanovi filmi valgete peakangelane krahv Vorontsov, keda mängis Aleksandr Kaidanovski, kriitikute meelest igas mõttes ületamatu – patrioot ja tõeline aadlik. Uues telefilmis näidatakse teda aga Saksa luure armetu ja merkantiilse käsilasena”.
Laasik, A. (2009). Noor Stirlitz seikleb Tallinnas. Eesti Päevaleht, 27. okt.

Vildakast ajaloolootõlgendusest

Tuntud vene ajalooraamatute autor Boriss Sokolov näeb telefilmis pakutud ajalootõlgenduses tegijate flirti Vene praeguse võimuga. “Sokolovi järgi püüab film pakkuda rahvale heade tšekistide koondkujusid. Ajaloolane imestab, et heas valguses on näidatud isegi ajaloolist tšekaa-meest Gleb Bokiid, kes määris Petrogradis käed küünarnukkideni verega ja sisustas oma päevi väljapressimisega. /…/ Sokolov teeb ajaloolise õienduse filmi aluseks olnud Julian Semjonovi põnevusloo kohta. Nagu on vene ajaloolased Moskvas 1994. aastal ilmunud uurimuses „Punased konkistadoorid” kindlaks teinud, esines Moskva varakambrites tõepoolest riisumisi, ent nende taga polnud kuri krahv Vorontsov, vaid punane võimueliit. Nii näiteks anti väliskaubanduse rahvakomissari Leonid Krassini naisele 11 500 karaati teemante rahvakomissariaadi vajadusteks”.
Laasik, A. (2009). Noor Stirlitz seikleb Tallinnas. Eesti Päevaleht, 27. okt.

Huvitavat lugemist

Elmanovitš, T. Grigori Kromanovi filmid. Looming, 1987, nr 7, lk 947-958.

Lavastaja Grigori Kromanov. [Koost. I. Veisaitė-Kromanova]. Tallinn: Eesti Raamat, 1995.

Kangur, P. (2010). Griša oli haavatav mees [Intervjuu Irena Veisaitė-Kromanovaga]. Kroonika, 27. nov.