Varastatud kohtumine (1988)

Tallinnfilmi sünopsis

Filmi peategelane on rahvuselt venelanna, kes on kasvanud Eesti lastekodus ja ei tea algul oma tegelikku päritolu. Nii on temas mõlema rahvuse jooni. Filmi tegevus algab hetkel, mil ta vabaneb vanglast ja hakkab otsima oma poega, kelle on vahepeal lapsendanud vaimselt väga rikas Tartu arsti perekond. Filmi loojaid on huvitanud eelkõige isiksuse vaimne kujunemine ja kasvukeskkonna kultuurijuured.
Orav, Õ. (2004) Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 488.

Filmi saamisloost

"Kui ajas tagasi minna, siis võib tõdeda, et selle teema avastamise aeg on 70ndate keskpaik, kui L. Laius hakkas tegema oma esimest dokumentaalfilmi „Sündis inimene“ (1975). 1974 esitati Tallinnfilmi dokumentaalfilmide osakonnale stsenaarium, mis koosnes neljast novellist. Esimene novell rääkis emadest (sealhulgas esmasünnitajatest), kes ootasid vaimustusega oma peagi sündivat last, emadest, kelle jaoks kodu ja perekond tähendas kõike. Kolm ülejäänud novelli kajastasid dokumentaalse materjali põhjal nende naiste elu, kes olid oma lastest loobunud ja andnud nad lastekodusse; novellid kujutasid ühtlasi orbude saatust. Kuna 1975. aasta oli kuulutatud rahvusvaheliseks naisteaastaks, siis leidis stuudio juhtkond, et esimene novell, õnnelikest naistest kõnelev, sobib suurepäraselt sellesse aastasse, kuid kolm ülejäänud novelli ei kõlba, sest Nõukogude Liidus ei ole sellist probleemi nagu mahajäetud lapsed. Autori ettepanek, et ta tahaks nende novellide põhjal kirjutada mängufilmi käsikirja, oli kui jutt kurtidele kõrvadele.

Kuna režissöör Leida Laius otsis parajasti materjali dokumentaalfilmi tegemiseks, leiti, et see esimene novell on igati tegemist väärt ja mõningate töö käigus tehtavate muudatustega saigi teoks film „Sündis inimene“.
L. Laius tutvus ka kolme ülejäänud novelliga ning järgmisel aastal valmis tal enda käsikirjal põhinev dokumentaalfilm „Lapsepõlv“, kus kõik eespool mainitud teemad on käsitletud. Kuid nende tõsitraagiliste teemade süvauuringuteni jõudis ta just oma mängufilmides „Naerata ometi“ ja „Varastatud kohtumine“. Mõlema filmi käsikirjad on Moskva dramaturgidelt Marina Šeptunovalt ja Maria Zverjevalt.
Orav, Õ. (2004) Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 488.

L. Laius: „Moskva dramaturgilt Maria Zverjevalt oli Tallinnfilm tellinud stsenaariumi ja ta tõi stuudiosse tutvumiseks juba oma valmis töö, mis oli tegelikult kirjutatud Mosfilmile ja mida pidi hakkama lavastama tema abikaasa Pavel Tšuhrai. 1983. aastal pandi käsikiri aga seisma. /---/ Materjal huvitas mind väga, sest see on praegusest elust. Varem olen pöördunud klassika poole, kuna pole leidnud sobivat tänapäevateemalist dramaturgiat. Nüüdki oli probleeme küllaga. Stsenaarium oli kirjutatud täiesti teise olustiku jaoks, kuid minul ei ole ju mõtet minna filmima kuhugi Siberisse. Käsikiri ise oli alguse saanud konkreetsest kohtumisest. Et stsenarist pidas silmas ühte prototüüpi, oli tal ka karakter väga täselt tema järgi kirjutatud. Nüüd tuli kogu töö meie olustikku ümber tõlkida.“
Luik, T. (1987). Naeratus tõsiste töömõtete vahele. [Intervjuu Leida Laiusega]. Rahva Hääl, 8. nov.

Filmi vastuvõtust

Vaatamata filmi „Varastatud kohtumine“ edule ei olnud selle vastuvõtt sugugi üheselt positiivne. Eesti Kinoliidus toimunud arutelul, kus põhjalikult analüüsiti 1988. aasta Tallinnfilmi mängufilme, tekkis erinev seisukoht juba kolme põhiettekande teinud arvustaja vahel:
Peeter Torop väitis, et „Varastatud kohtumist“ ei võtnud ta esimesel korral üldse omaks. Algul tundus teos Vene filmina, hiljem näis probleem üldisem. Häiris karakteriloogika puudumine: peategelase üleminekud ühest seisundist teise on liiga järsud, siin ei leia kokkuuutepunkte. Ebausutavust selles osas korvab võib-olla süzee.
Unt, A. (1989). Valentina sulguvas ringis. Teater. Muusika. Kino, nr 6,  lk 65 - 69.

Torop osutab Laiuse filmiloomingu liikumisele eksistentsialismi suunas: kui pisut pahupidipööratud „Ukuarus“ oli lõpp optimistlik, siis „Varastatud kohtumise“ Valja kaob finaalis pimedusse. Väljapääsu ei ole. Siin ei saagi vastust anda, tegemist pole Valja probleemiga, vaid ühiskonna probleemiga.
Balbat, M. (1989). Arvamuste paljusus. Eesti mängufilmide arutelult. Sirp ja Vasar, 12. mai.

Moskva filmiteadlane ja sotsioloog Igor Kokarev: „Filmis on huvitavalt kujundatud kahe kultuuri piirimail olevat, õieti kultuuritut kangelannat – migranti, juurteta inimest. Teoses on esiplaanil peategelase karakter, kuid autorid on käest lasknud võimaluse heaks melodraamaks.“
Balbat, M. (1989). Arvamuste paljusus. Eesti mängufilmide arutelult. Sirp ja Vasar, 12. mai.

Olev Remsu pidas „Varastatud kohtumist“ üle mitme aasta üheks paremaks Eesti filmiks. „See on ainus 1988. aasta Eesti mängufilm, mis ei veni, film on hästi monteeritud, episoodid lõpevad õigel ajal ja õigel kohal. On osatud kruvida pingeid, on lastud faabulaotsi vaatajal endal kokku sõlmida – oskus, mida eesti stsenaristikas üliharva ette tuleb. Hiilgav on Kohtla-Järve ja Tartu vastandamine. Laiuse filmides on naispeaosalised alati hästi mänginud, aga mulle näib, et selles filmis ületab Klenskaja mäng Laiuse varasemad saavutused.
Ma ei julge sellele filmile ennustada suurt turgu väljaspool Venemaad - meie elu perverssused ei huvita läänemaist publikut -, aga mõningaid auhindu küll.“
Remsu, O. (1989). Eesti mängufilm `88. Ettekanne Kinoliidus. Sirp ja Vasar, 2. juuni, lk 7.

Tunnustused

Film „Varastatud kohtumine“ võitis Los Angeleses 1989. asta oktoobris toimunud naisfilmifestivalil grand prix’ ja Maria Klenskaja tunnistati Kalininis 1989. aasta veebruaris toimunud üleliidulisel näitlejate filmifestivalil aasta parimaks naisnäitlejaks.