Vanameeste paradiis (2005)

Tootjafirma sünopsis

"Vanameeste paradiis" jutustab loo kahest vanast linnaametnikust, kes saadetakse keskkonnaametist sundpensionile. Tegusad mehed otsustavad hakata omal käel kalavetel röövpüüdjate vastu võitlema, midagi tuleb ometi ette võtta ja koondatud mehed ei suuda armastatud tööst nii lihtsalt loobuda. Paadiretkel kohatud koloriitsed kalurid ja ümbritsev loodus sisaldavad endas rohkem salapära, kui mehed esialgu näha oskavad. Sõit kalurikülla muudab jäädavalt meeste elu.
Eesti film/Estonian Film 2000-2006 (2008). Tallinn: Eesti Filmi Sihtasutus, lk 146.

Ideest filmini

Idee tekkis harrastuskalamees Mustingul paar aastat tagasi vennaga Võõpsus kalastades. Paarikümnekilosest särjesaagist hinnatavamaks peab autor inspiratsiooni, mida kohalike kaluritega kohtumine talle filmi loomiseks andis. Näitekirjanik Urmas Lennuk sai appi võetud eelmisel talvel, et lugu kõrvalseisja pilgu abil veidi vormida.
Šein, L. (2006). Aasta mängufilmiks nimetatud "Vanameeste paradiis" teleekraanil. Eesti Päevaleht, 12. jaan, lk 17.

Režissöör Ove Musting on filmiga väga rahul, olgugi et võtted toimusid tänavu augustis rasketes ilmaoludes. Kokku kaks ja pool aastat filmi stsenaariumi kallal nokitsenud Mustingu sõnul läheb film edasi välisfestivalidele ringlema, sest selle vastu on juba huvi tuntud.
Mõni aasta tagasi Tallinna pedagoogikaülikooli audiovisuaalkunstide eriala lõpetanud Musting on töötanud telekanaleis režissöörina, teinud telereklaame ja muusikavideoid, lühifilmi “Suicide” (1999) ja dokfilmi koreograaf Teet Kasest (2002). Töötab stuudios Downtown režissööri ja produtsendina.
Audio- video- filmikompanii Downtown Pictures’i välja antud lühimängufilmis osaleb eesti näitlejate paremik Tõnu Aava, Aleksander Eelmaa, Tõnu Oja jt. näol. Tegemist on Downtown Pictures’i teise lühimängufilmiga, esimene neist, “30 minutit vaikust”, valmis 2004. aastal.
EFSA uudised (2006). 9. jaan.

Tegelaskujudest

Luivar on mees, kelle eesmärk siin elus on mugavalt ja hästi hakkama saada. Hambad ristis ja endale julgust sisendades sunnib ta end hakkama saama ka uues, tema jaoks ebakindlas keskkonnas - jõel. Enda hirme peidab ta välise  julguse taha. Selles suhtes hea roll, et annab mängida sisemist kartlikkust läbi välise julguse.

Manivald on sündinud looduslaps, kes lihtsalt sattunud valesse keskkonda elama (linna). Ta on leplik ja valmis kompromissideks. Filmiloo käigus satub ta linnast loodusesse, kus  avastab, et on valesti elanud - see tähendab, et vales kohas. Loodusega tekib tal kohe side. Tegu on mehega, kes jõuab pea-aegu üsna filmi alguses koju, kuhu ta on enda teadmata tahtnud jõuda kogu elu. Rõõm äratundmisest ja uuest võimalusest annab talle sisemise arenguvõimaluse. Ta jõuab arusaamani, et ei soovigi lahkuda sealt, kuhu sattus.

Suur roll on mängida ka Leol. Jumalikku ettenägemist lahti seletamata võib lihtsalt öelda - tegemist on inimesega, kellega kokku puutudes teiste inimeste saatused muutuvad. Mingitpidi on ta mees, kes teab kõike ja suunab inimesi õigel ajal õigesse kohta. Lõpupuänt ei jäta tema osa ka lahtiselt õhku rippuma.

Ljoha puhul on tegu hea karakterrolliga. Pidevalt kodutülides surmaga silmitsi seisev mees muutub jõel kodusest tuhvlialusest kalakangelaseks, kelles ärkab huumorimeel ning aus hing.

Tutimütsiga poiss on filmi kontekstis viimane romantiline armastaja.

Jõel leiavad aset mitmed seiklused ja kohtumised, millega linnamehed pole kumbki varem kokku puutunud. Manivaldi viib see reis haldjate ja vetevaimude maailma. Luivari viib see äratundmisele, et maailmas on endiselt kindlad vaid neli kivist seina. Samal ajal eksisteerib meeste kõrval teine - salapärane maailm, mille peremeheks on Leo. Viimase ülesandeks on seatud eraldada maailmas inimesed küpsuse järgi. Need, kes on valmis, lubab ta paika, kus pole mingeid materiaalseid muresid. Need, kes veel pole valmis, tuleb tal selleks ette valmistada. Filmi peaks toetama atraktiivne Lõuna-Eesti loodus ja lõbusad sündmuskäigud ning lihtne ja selge sisu läbiv mõte - õnn pole midagi keerulist, see seisneb väga lihtsates asjades. Tuleb ainult ära tunda, mida elult ootad.
Ove Musting/Urmas Lennuk
EFSA andmekogu

Filmist kriitiku pilguga

Tiit Tuumalu: „Küllaltki teravmeelses, heade näitlejatöödega, oskuslikult pinget kruvivas filmis seguneb 21. sajandi sotsiaalne võõrandumine Lõuna-Eesti usundilise folklooriga, selles on maagilise realismi pretensiooni, iseasi, kas see kõik veidi konstrueerituna ei tundu.“
Tuumalu, T. (2006). Audiovisuaalne kunst [Eesti Kultuurkapitali aastapreemiad]. Postimees, 9. jaan, lk 18.

Rein Tootmaa: „See film kõditab vaatajat meelitavalt ja salapäraselt, sest midagi selletaolist pole nad enne näinud. Ei anna seda linalugu põhjus-tagajärgliku mõtlemisviisiga lahti võtta ega ära seletada. Kui oopust aga mitu korda vaadata ja seda endale vabalt sisse lasta joosta, siis ei ole selles ekraaniloos midagi äraseletamatut. /---/
Selle filmi kujutamisviis on mahedalt ja orgaaniliselt (mitte teravalt ega konstrueeritult) groteskne ja ladusalt metafüüsiline, nagu oli seda kogu soomeugrilaste muistne maailmatunnetus ja on seda sellel põhinev eepiline rahvaluule. Lõunaeestlastest kirjanikud (Jaan Vahtra, Jaan Lattik, Juhan Jaik jt) on sellises mõnusas, leebelt kummastatud elutunnetuses edastanud (oma ümbertöötluses, kaasautorsuses) terve hulga rahvaluulelisi lugusid ja sellest innustatuna kirjutanud hulga sarnaseid jutte juurdegi. Teatavasti viibinudki Musting selle filmi idee päheilmumisel ja stsenaariumiks fikseerumisel Lõuna-Eestis kala püüdmas, mitu päeva järjest. Seal see muistne elutunnetus siis pähe löönudki. Vahest seepärast on filmgi valdavas osas Lõuna-Eestis Võhandu jõel ja selle kallastel üles võetud. Ja vahest vihjab Taevaskoja ürgorg meie esivanemate ürgsele elutunnetusele.

Soomeugrilaste, sealhulgas eestlaste grotesksel maailmatunnetusel põhinev jutuseadmise ja -vestmise kunst (film on üsna seesama) oli ammu enne seda olemas, kui grotesk kui kirjanduslik võte ja meetod Lääne-Euroopas lainetena (Rabelais’ “Gargantua ja Pantagruel”, Swifti “Gulliveri reisid”, siis Mrożek, Ionesco jt) maad on võtnud ja ilma teinud.

Sellisel tegelikkusetunnetusel põhinev looming võib jõuda metafüüsika kui kunsti ülima mõõtmeni, aga võib ka mitte jõuda. Lääne-Euroopa grotesk on järsk ja terav, rõhutades ennekõike vastuolusid sootsiumis, mistõttu see harva olemusliku groteski tabamiseni ehk metafüüsikani on jõudnud; oma parimates väljendustes küll ehtsa ja olemusliku ohutunnetuseni. Ja selle vankri ette on Lääne-Euroopa kirjanikud ning hiljem ka filmiloojad oma Pegasust sedavõrd rakendanud, et vanker on ülekoormatud ning tänaseks oma tähtsuse üsna minetanud.

Ove Musting on läinud teist teed, võtnud mõõtu ja väge aastakümneid  varjusurmas olnud eesti eepilise rahvaluule maailmatunnetuslikust pärandist ning saavutanud jahmatamapaneva tulemuse. See on tegelikult võimas (kuigi näib leebeke) ja orgaaniliselt metafüüsiline elutunnetus, mida see film edastab ning mis sellest ka intensiivselt (aga mitte pealetükkivalt) kiirgub.
/---/
“Vanameeste paradiisis” vihjatakse üks-ja-seesama-olemisele ehk siis mikro- ja makromaailma sarnasusele vee alt ülespoole võetud kaadritega, kus õhumulline vesi muutub tähistaevaks. Filmis kasvabki episoodides fikseeritud grotesk üle elutunnetuslikuks groteskiks ning kujuneb sujuvalt tunnetuslikuks metafüüsikaks. Kunsti kõrgeima mõõtme saavutanud filmi lõpus esitatakse veel animatsioone dinosaurusest, inimesest, kalast ja lennukist. Dinosaurus ajab inimest taga, see põgeneb vette, kus suur kala (nagu muistse veelinnurahva muinasjuttudes) ta lõugade vahele haarab ja vee alla (paradiisi!) viib, samas viib lennuk Luivari koos nunnadega taevasesse paradiisi.

Pildi metafüüsilist lõime toetab minimalistlik muusika, milles on tähtis koht vaikusel. Seda salapärast vaikust lõhestavad ja organiseerivad aeg-ajalt (enamasti koos kaadrivahetusega) äkki ja valjult algavad salapärased sahinad, mis taas sujuvalt vaikusse suubuvad. Ka ülejäänud, valdavalt keelpilliline filmimuusika koob pildile juurde aina salapära ja mõistatuslikkust, millele annavad eluõiguse ning hoogu juurde setu leelotajad ja Põlva meeskoor. Ka veealused lasevad sama leelot. Elu käib mühinal igal pool. See on müsteerium, millel üks kindel koht meie (hinge)elus. Seda filmi saabki vaid väheses mahus vastu võtta mõistusega ja suures mahus hingega, kus asuvad igaühe mõistatused ja saladused.

Kokkuvõttes: idee  ja stsenaarium on head, režissööri-, operaatori- ja kunstnikutöö märkamatud (st märkimisväärsed), muusika sekundeerib pildile adekvaatselt, osatäitmised on oivalised, ainult Eelmaa mängitud Luivar ajab vihale – kui kõik teised (nii osatäitjad kui vaatajad) mänguga kohe kaasa tahavad minna, siis tema oma jäärapäise vastuhakkamisega segab, pingutab üle, kuigi juba luuletus, mida ta jõel loeb, annab lootust, et temastki võib veel asja saada. Tõepoolest: “Jõgi voolab, kallas käänab, jõgi käänab, röövpüüdjale trahvi väänan.”

Filmi lõpus nunnade seltsis lennukis istudes ongi ta näos juba üsna äraseletatud ilme. Paadimees pilgutab talle silma ning ta sujub ilma igasuguse vastuhakuta oma esivanemate eelajaloolisse elutunnetusse, võttes kaasa hulga filmivaatajaidki.“
Täpsemalt:
Tootma, R. (2006). Ilma tahtmata ja teadmata paradiisi ehk Arhetüüp eesti moodi. Sirp, 10. märts, lk 13. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=2986:ilma-tahtmata-ja-teadmata-paradiisi&catid=4:film&Itemid=3&issue=3103  (25.02.2013).

Tootjafirma tutvustus ja katke filmist:
Downtown.ee, Filmid&telesaated, http://www.downtown.ee/est/?page_id=125  (25.02.2013).