Vallatud kurvid (1959)

Tallinnfilmi annotatsioon

Filmi "Vallatud kurvid" tegevustik viib vaataja noorte mootorisportlaste hulka Tallinna Pirita-Kloostimetsa ringrajale. Siin kohtutakse esmakordselt komöödia peategelastega - mitmekordse tšempioni Raivo ja noore naisvõidusõitja Vaikega. Raivo on saavutanud mitmeid võite ringrajal ja noorukil on tekkinud "peapööritus edusammudest". Ta on hoolimatu oma sõprade vastu, suhtub üleolevalt tütarlastesse ja lööb käega kollektiivile. Aga seesama kollektiiv "võtab Raivo käsile" ja toob ta maa peale tagasi. Suurt osa kogu loos etendab Vaike kaksikõde, balletitantsija Maret. Kirjeldus © Eesti Entsüklopeediakirjastus „ Tallinnfilm I Mängufilmid 1947-1976”
Tallinnfilm, http://www.tallinnfilm.ee/index.php?page=117&product_id=884&action=show_product_details (13.06.2012).

Filmi saamisloost

Muusikaline komöödia mootorisportlaste romantilistest seiklustest on 1950. aastate Nõukogude Liidu kinematograafiatööstuses väga uljas ja riskantne filmikavatsus. Pärast „Karnevaliööd“ [1956] pole kinokomöödiaid Nõukogude kinos olnud.
Kaadris: Vallatud kurvid [telesaade](2012), http://arhiiv.err.ee/vaata/kaadris-vallatud-kurvid (13.06.2012).

Häda ebanõukoguliku stsenaariumiga

„Kui kunagi peaks kirjutatama pikem teos ENSV-aegsest tsensuurist, siis kindlasti võiks selles käsituses leida oma koha ka filmi „Vallatute kurvide” põnev lubamise-mittelubamise juhtum.

Nimelt kirjutasid heliloojad Boris Kõrver ja Leo Normet 1946. aastal muusikali „Hermese kannul”, mille lugu langes suures osas kokku „Vallatute kurvidega”. Muusikali libreto kirjutasid Dagmar Normet ja Ilmar Sikemäe.

„Hermese kannul” jõudis koguni proovideni Estonia teatris, kuni teos ära keelati. Ometi mitte täiesti – nii näiteks on saanud väärt lauluna juba nõukaajal tuule tiibadesse Leo Normeti svingihõnguline laul „Puhkus Viljandis”, pärit just ärakeelatud teosest.

Normet võttis endale paarimeheks Sándor Sterni ja kirjutas kümnend hiljem sellesama „Hermese kannul” libreto filmistsenaariumiks, mis viidi Tallinnfilmi, kus oli pidev nappus headest käsikirjadest ja eriti komöödiatest. Mingi ime läbi liikus „Vallatute kurvide” stsenaarium nagu kuum kartul mööda Eesti NSV filmiinstantse ja tekitas paksu pahandust. Kuni 29. detsembril 1958 Tallinnfilmi kunstinõukogu stsenaariumi lõplikult tagasi lükkas. Põhjendus lihtne: pole nõukogulik. Selles oli lugupeetud kvoorumil õigus.

Siis jälle ilmusid kusagilt Moskvast Goskino paberid, et tähtsatel ametnikel ei ole midagi selle vastu, et Tallinnfilm „Vallatud kurvid” filmiks teeks. Ehk siis näide, mis räägib vastu müüdiks tõusnud versioonile, et küll siin oleks tehtud, kuid Moskva keelas.“
Laasik, A. (2012). Hermese kannul kurvidesse. Eesti Päevaleht, 15. juuni.

Stsenaariumi autorid Dagmar Normet ja Sandor Stern: „Meil olid head päevad ja halvad päevad. Head päevad olid need, kui meile öeldi, et me võime siiski oma stsenaariumi kallal edasi töötada, ja halvad päevad olid siis, kui meile öeldi, et jätke järele, sellest ei tule midagi välja, sest see on ebanõukogulik film – apoliitiline, tal ei ole sügavust.“

Moskvast lähetatud stsenaristikaspetsid loovad Tallinna Kinostuudio juhtkonna kaasteadmisel „Vallatute“ filmikäsikirjas omapoolseid juurdekirjutusi ja muudatusi. Näiteks on Moskvas juurde kirjutatud filmi lõputekst: “Vana Toomas soovitab: tütarlapsed saalis, vaadake järele, kas Raivo ei istu juhuslikult ka teie kõrval!“
Kaadris: Vallatud kurvid [telesaade](2012), http://arhiiv.err.ee/vaata/kaadris-vallatud-kurvid (13.06.2012).

Uued väärtused

Võrdlemisi ideoloogiast vaba dramaturgiline skeem kaksikutest peategelastega on Euroopa komöödia üks alustalasid ja seda „Vallatud kurvid” ka täiega järgisid. Terje Luik oli oma tüübilt Hollywoodi-tüüpi staar. Rein Aren ja Peeter Kard mängisid kaunitest neiudest huvitatud noori härrasmehi, mitte partisane või tööeesrindlasi.

Film tähendas suurt sammu normaalsuse suunas, seda nii teemaderingi, vormide, inimkäsitluse kui ka väärtushinnangute mõttes. Et see samm juhtus, tuleb tänada Moskva meest Juli Kuni (ka nimekuju Julius Kuhn), kelle peale langeb kahtlus „Vallatute kurvide” läbisurumises.
Laasik, A. (2012). Vallatud kurvid, mis polnud nõukogulikud. Eesti Päevaleht, 15. juuni.

Selle filmiga debüteeris režissöörina Juli Kun, kes tegelikult oli Mosfilmi mainekamaid operaatoreid. Ka Eesti filmi oli ta esialgu tulnud kui operaator, tehes 1958. aastal filmi „Esimese järgu kapten“. Kohe järgmisel aastal tegi ta režissöörina „Vallatud kurvid“. Kaasrežissööriks määrati talle Kaljo Kiisk ja see kooostöö oli mõlemale poolele väga kasulik. Kiisk oskas töötada näitlejaga ja Kun tundis filmitegemise saladusi, nii õppisid nad teineteiselt ja tulemus polnud paha. Operaatoritöö, mida Juli Kun ise ei teinud, usaldas ta teisele kogenud operaatorile Edgar Štõrtskoberile. Parima tulemuse nimel eksperimenteeriti ja tehti ka kombineeritud võtteid. /---/
Juli Kun: „Võidusõitjate osavõtt, paljude stseenide filmimine võistluste ajal ja kvalifitseeritud konsultandid võimaldasid meil filmi spordialast külge täiesti usutavaks teha.“
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 164.
Filmivõtetest täpsemalt: samas, lk 164-166.

Filmi vastuvõtt

„Vallatud kurvid” valmib detsembrikuus 1959. Filmi sõidetakse vaatama Tallinnasse üle terve Eesti, sest laiekraankinod on sel ajal üksnes pealinnas.
„Vallatud Kurvid” jookseb Tallinnas järjepanu rohkem kui kaks kuud. Film lööb publikurekordeid terve Nõukogude Liidu ekraanidel, samuti läheb see hästi mitme välisriigi kinodes.
Kaadris: Vallatud kurvid [telesaade](2012), http://arhiiv.err.ee/vaata/kaadris-vallatud-kurvid (13.06.2012).

„Vallatute kurvide” suurele publikumenule on aidanud palju kaasa kauni ja sarmika Terje Luige õnnestunud osatäitmised. Kuid ka meespeategelastele pole midagi ette heita. Raivo rollis esineb Rein Aren, kellel olid lisaks teatritööle ka varasemad filmitöö kogemused olemas ja kes oli seega hea, abistav partner noorele kogemusteta näitlejannale. Heino osatäitja Peeter Šmakov (hiljem Kard) oli samas olukorras kui Terje Luik, ka temal ei olnud veel näitlejatöö kogemusi. Kuid ta sobis sellesse rolli juba oma suurepäraste väliste eelduste tõttu. Kui siia lisada veel teine oluline naistegelane, medõde, keda mängib Eve Kivi, siis selle neliku põhjal võiks arvata, et Eestimaal elavad ainult väga ilusad neiud ja noormehed.

Kuid mitte üksnes peategelaste kaunidus polnud see, mis filmi vaatama kutsus. /---/ Sõjajärgsetel aastatel, eriti 1950ndatel, oli motosport Eestis populaarsemaid spordialasid. Motosportlasi tunti nägu- ja nimepidi, neid lausa jumaldati nii nagu populaarseid näitlejaidki ja võistluste ajal palistas Pirita-Kloostrimetsa ringrada võistlustele kaasaelav rahvahulk.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 164.

Kriitikud justkui häbenevad rahvale meeldiva komöödia menu, ainus analüüs ilmub Veste Paasilt ajalehes Sirp ja Vasar ning selles nenditakse, et stsenaarium ei anna lavastajatele ja näitlejatele just eriti suuri võimalusi loomingulisteks avastusteks: „Mõneski osas – ja just hea maitse küsimuses – on ka lavastajad sageli libisenud nalja pärast nalja tegemise teele. Kuid mulje filmi loonud kollektiivi tööst jääb üldiselt positiivne. Ja seda just tänu sellele, et on tunda läbimõeldud kunstilist kavatsust, loomingulist suhtumist. Tahaks, et selline suhtumine ilmneks ka järgnevate filmide juures.“
Paas, V. (1959). “Vallatutest kurvidest” - stsenaariumist ja lavastusest. Sirp ja Vasar, 25. dets, lk 7.

„Kui läheneda filmile range kriitika mõõdupuuga, siis võib stsenaariumile mõndagi ette heita: veidi palju isegi kinokomöödia jaoks on selles filmis „saatuslikke“ kokkusattumisi, õnnelikke ja õnnetuid „juhtumeid“, tarbetusse didaktikasse kaldub filmi lõpp. Kuid üldine nooruslik hoog, näitlejate ansambli kordaläinud mäng, filmitehnilised õnnestumised, kaasakiskuv ringrajasõidu-õhkkond ja rida teisi õnnestunud detaile – kõik see teeb tasa stsenaariumi puudujäägid. /---/ Lausa üllatas siira ja loomutruu esinemisega noor Terje Luik Vaike ja Mareti kaksikosas.“
Talviste, V. ja Kalda, E. (1959). Suurendada nõudlikkust! Rahva Hääl, 17. dets.

Eesti filmiklassika

21. aprillil 2012 alustas ilmumist Eesti Päevalehe DVD-sari „Eesti filmiklassika“! See filmisari on eesti filmi sajanda sünnipäeva vääriline sündmus, mida on oodatud juba aastaid. DVD-plaatidele jõuab 45 palavalt armastatud mängufilmi, millest moodustuv sari koondab endas meie kultuuripärandi tähtsamaid tüvitekste mängufilmi valdkonnas. Tulemuseks on filmikollektsioon, mis kuulub aukohale igas Eesti kodus!

"Vallatud kurvid" on filmiklassika-sarja 9. film, ilmunud 16.06.2012.

Huvitavat vaatamist lisaks:

Telesaade "Kaadris: Vallatud kurvid" (2012), http://arhiiv.err.ee/vaata/kaadris-vallatud-kurvid