Vaatleja (1987)

Tallinnfilmi sünopsis

Filmis "Vaatleja" tõusevad esile inimese ja looduse suhted, millest olenevalt võib või ei või tekkida uus arusaam looduse alalhoiu vajalikkusest. Filmi loojad on viinud oma tegelased Kaug-Põhja karmi looduse keskele (looduskaitsealale), kus seesama loodus kujundab inimese ettevõtmisi. Oleneb vaid inimese puhteetilisest tasemest, milleni ta välja läheb.
Sündmuste käiku pingestab armastuslugu eesti rahvusest üliõpilasest noormehe ja kaitsealal töötava venelannast naise vahel, kes aastatelt võiks olla tema ema.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 426.

Arvo Iho režissööridebüüt

Mängufilmiga „Vaatleja“ astus režissööride ridadesse seni filmioperaatorina tunnustust leidnud Arvo Iho. Julgust selleks otsustavaks sammuks (elukutse muutmiseks) andis talle kindlasti kogemus, mille ta oli saanud filmi „Naerata ometi“ loomisel teeneka režissööri Leida Laiuse kaaslavastajana kätt proovides. Arvo Iho oli olnud ühtlasi selle filmi operaator-lavastaja.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 426.

Filmi saamisloost

Marina Šeptunova stsenaariumi esialgne pealkiri oli "Saar". Nimi otsustati muuta 3.11.1986, enne võtteperioodi algust.
Arvo Iho: „See Marina Šeptunova kirjutatud lugu põhines osalt mu oma elu seikadel. Olin 29-aastaselt Venemaal sattunud endast viis aastat vanema naise lummusse. Olin nii ära tehtud, et valmis naise nõudmisel loobuma kõigest, mis ma enne seda olin olnud või teinud. See raputav elukogemus aitas mul filmis luua juurteta nõukogude inimese üldistatud kuju.“
Iho, A. (2012). Mina ja film. Akadeemia, nr 9, lk 1635-1648.

Rollidest

Aleksandra osa mängis kõigepealt Nina Ruslanova. Kuna Ruslanova oli hõivatud teiste filmidega, tuli leida uus peategelane ja juba filmitud materjal (üheksa päeva) uuesti filmida.

Aleksandra ossa kandideerisid: Niina Ruslanova, Maria Klenskaja ja Svetlana Gaitan.
Peetri ossa kandideerisid: Erik Ruus, Arvo Kukumägi ja Hendrik Toompere jun.
Fotoalbum näitlejaproovidega A-509.

Isa foto, mida Peeter vaatab, on Fred Jüssi foto.
Torop, P. (1989). "Vaatleja" ante et post factum. Teater, Muusika, Kino, nr 10, lk 53-64.

Välisvõtted

Kandalakša looduskaitseala asub Valge mere loodeosa kaljusel rannikul. See viiest saarerühmast koosnev puutumatult kaunis looduskaitseala asutati 1932. aastal. Seal esineb 9677 looma- ja taimeliiki: linde 260 liiki, imetajaid 68 ja putukaid 2544 liiki.
Kandalaksha, http://www.kandalaksha-reserve.org/index.htm (23.11.2011).

Filmivõtete jaoks ehitati päris saun, mis maksis 2049 rbl 62 kop. Kandalakša looduskaitseala juhtkond seadis filmivõtete tingimuseks sauna jätmise kohaliku metskonna töötajate käsutusse.

Tallinnfilmi kunstinõukogu otsustas anda filmile II kategooria. NSVL Kinokomitee määras I tasustamisgrupi ja filmitegijatele maksti lisatasusid.
ERA.R-1707.1.2634  Mängufilmi "Vaatleja" tootmisaruanne.

Linastusloalt võib auditooriumi kohta lugeda "кроме детей до 16 лет".

Fimi vastuvõtust

Filmile heideti ette ebaühtlust, sisu ja vormi lahusolekut, terviku puudumist.

Linnar Priimägi: „Operaatoritöö on uhke, arktilised maastikuvõtted lausa fantastilised, story psühholoogiliselt ja isegi psühhoanalüütiliselt enneolematu, näitlejad meisterlikud ja julged – aga need headused ei summeeru üldmuljes. Ei ole rõõmu ega valu, ei vaimustust, ei pisaraid. /---/ „Vaatlejast“ paistab ära, et selle filmi on teinud operaator, kes teab kindlalt, kuidas peab välja nägema, aga pole päris kindel, mis peaks välja nägema.
Puudu on töö näitlejatega, lavastaja–näitleja sisemine kontakt.“
Priimägi, L. (1988). Tallinnfilmi valem: Arvo Iho "Vaatleja" kinos "Saluut". Edasi, 3. juuli, lk 4.

Tõnu Karro: „Esiteks torkab silma, et terve esimese kolmandiku vältel film tegevuslikult ei käivitu, otsekui oleks tegu laiendatud ekspositsiooniga.“
Karro, T. (1988). Meil siin, Hüperboreas... . Rahva Hääl, 10. juuli.

Tatjana Elmanovitš: „„Vaatleja“ mõjus sümpaatsena, kindla keskmisena. Kui mitte just homse, siis ka mitte eilse taiesena. Sest filmis püstitatud probleemid olid piisavalt teravad, uudsed ning vormitaotlused küllalt põnevad. Film jäi siiski keskpäraseks mehe-naise dueti viisistamise ebamäärasuse, ligikaudsuse ja nõrkuse tõttu“
Elmanovitš, T. (1989). Vana ja uus nõukogude filmis: Viimase üleliidulise festivali valguses. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 42-50.                                                                                  

Hendrik Relve: „Mitmed võimalused filmis ongi jäänud vaid võimalusteks, nad pole lahti mängitud. Olgu nimetatud või seesama looduseteema. Võib-olla peegeldub siingi režissööri isiklikku loodusesuhet? Tegelaste suhtlemine loodusega pole niisugune, nagu loodusinimestel olema peaks. Ta on niisugune, nagu vahest võib kujutleda see, kes ise loodusinimene pole.“
Relve, H. (1988). "Vaatleja" loodusvaatleja pilguga. Sirp ja Vasar, 29. apr, lk 9.

Menu festivalidel

Kuna „Vaatlejas“ ei nähtud menufilmi ega ennustatud talle erilist edu ka nn festivalifilmina, tuli (küllap eriti kritiseerinuile) suure üllatusena see erakordne tähelepanu, mis filmi saatis välismaal. Ja seda ei juhtunud üksnes Karlovy Vary rahvusvahelisel filmifestivalil, kus ta võitis kogunisti kolm preemiat, vaid ka Prantsusmaal ja mujalgi, kus ta linastus.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 429-431.

Vt täpsemalt:

EFA/Festivalid ja auhinnad, samuti: Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 429-431.