Nõukogude Eesti (1950)

Vastab Semjon Školnikov

Katkeid intervjuust Jaan Ruusile:

Kuidas te Eestisse tulite? Või on õigem küsida: sattusite?
Sattusin Eestisse tõepoolest juhuslikult. Mind kutsus operaatoriks filmi juurde "Nõukogude Eesti" selle režissöör, moskvalanna Lidia Stepanova. Oli 1946. aasta. Stsenaristideks olid Paul Rummo ja Moskva ajakirjanik Ilja Batšelis. Sõitsin Tallinna ja äkki meenus mulle, et olin Moskvas tutvunud Eesti neiuga. 1945. aastal korraldati Moskvas kehakultuurlaste paraad, neiu Zinaida Vesselova, baleriin, osales sellel. Ja kui tulin siia, otsisin ta üles. Ta töötas filmilevis. Stepanoval oli vaja tõlki ning Zina oli varem töötanud firmades "Üksfilm" ja "Paramount". Ning ma armusin temasse. Sõitsime pärast filmi koos Moskvasse. Sõja ajal läks mul korter käest ära ja pärast sõda sain Moskvas ühe toa. Elasime siis selles ühes toas ja kui Zina, siis juba minu abikaasa, poeg Viktorit ootas, 1947. aastal, palusin ma Moskva täitevkomiteest teist tuba. Olin Stalini preemia laureaat ja sain suurepärased iseloomustused. Kuid paari nädala pärast anti mulle mingi standardne paber, kus oli öeldud, et seoses raske olukorraga elamispinna asjus pole võimalik minu taotlust rahuldada. See solvas mind rängalt. Zina aga ütles mulle: "Meil läheb hea korter Tallinnas kaduma. Kolime sinna." Kohtasin Moskva stuudios uut Eesti kinoministrit Olga Lauristini, kes ütles, et tahab just minuga kohtuda. Ta teadis, et minu abikaasa on Tallinnast, et tal on Tallinnas korter. Lauristin nimetas minu Tallinna kolleegidena Vladimir Tombergi ja Vladimir Parvelit, keda ma juba tundsin. Lauristin küsis: "Tulete siis Tallinna?" - "Jah," vastasin mina. - "Annate sõna?" - "Annan sõna."

Tallinna tulekul olite siis juba Eestit filminud?
Mui olid filmid "Nõukogude Eesti" (1946), "Nõukogude Leedu" (1947), "Võitnud maa päev" (1947), "Rahu kaitsel" (1947) - kõik täispikad filmid. Muidugi olin ma "Nõukogude Eesti" filmimisel külaline, elasime hotellis "Euroopa". Sõitsime koos Mihhail Prudnikoviga, operaatoriga, siia 5. mail 1946. Siis läks Eestisse tulemiseks veel vaja lube. Mäletan, et esimene filmivõte oli Vabaduse väljakul 9. mail, täpselt aasta pärast sõja lõppu. 1947. aastal sain Ilja Kopalini käest ettepaneku filmida Eesti episood filmi "Võitnud maa päev". Tallinn, Pärnu, Kohtla-Järve, Narva. Mul oli kaasas kiri Nikolai Karotammele. Ta võttis mu vastu öösel kell 12. Stalini ajal töötati ka öösiti, sest Kremlist võidi igal ajal helistada ja tuli valmis olla. Karotamm oli lennukas inimene ja maalis kauneid tulevikupilte. Ta andis käsu mulle auto anda ja kõik läks normaalselt. Enne võtteid pidin ära käima veel NKVD-s. Näitasin ametlikku kirja ja mind paluti oodata. Tuleb üks mees ja küsib: "Kas te Tallinna Kinostuudios kedagi teate?" Muidugi ma teadsin Parvelit ja mõnda veel. Aga ma küsisin siis: "Miks Konstantin Märska stuudios ei tööta?" Olin kuulnud, et NKVD ei anna talle tööluba, kuigi ta oli "Elu tsitadellis" juures olnud teine operaator. "Enkavedeelane" läks teise tuppa, tuli tagasi toimikuga ja ütles: "Meil ei ole mingeid pretensioone." Ja ma otsisin üles Konstantin Märska ning soovitasin tal minna tööle 'Tallinnfilmi". Kui vihjatakse NKVD-le, siis palusin viidata minu jutuajamisele. Et teda tööle ei võetud, see oli stuudio isetegevus. Võimalik, et tollane stuudio juht Vladimir Parvel ei näinud heal meelel enda kõrval oma kolleegi "Eesti Kultuurfilmist" ja kartis, et mees võib tema endise elu kohta midagi öelda. Ma tundsin hästi Vladimir Parvelit. Ma ei tea, kuid Parvelil olid kõige paremad suhted oma endise šefi Konstantin Märskaga. Seda kinnitab fakt, et Parvel oli soe režissöör, kes pärast Märska surma tegi oma õpetajast filmi ("Okkaline rada"). Pärast igatahes tegi Märska stuudios filme. Tal oli n-ö puhas elulugu, saksa ajal ta stuudios ei töötanud.
/---/
1946. aasta "Nõukogude Eesti" oli romantiline. Kasutasime Konstantin Märska vanu võtteid, mis olid tehtud Rakvere lossist ja rüütlitest. Näiteks pulmaepisood, kus üliõpilased Võru-Kubijal abiellusid, tuli välja liigutav. Hilisem "Nõukogude Eesti", 1950. aastal, mis sai koos teistega auhinna Cannes'is, oli kuivem ja rohkem politiseeritud. Stsenarist Ilja Batšelis ja režissöörid Jossif Gindin ja Vladimir Tomberg olid väga kuivad mehed.

Võib-olla oli aeg ka kitsamaks tõmbunud?
Võimalik. Tean, et Goskinol olid filmi asjus pretensioonid. Esimeses "Nõukogude Eestis" olid paljud asjad veel uudsed.  /---/
Ruus, J. (1994). Vastab Semjon Školnikov. Teater. Muusika. Kino, nr 8/9, lk 3-16.