Karikakramäng: Tätoveering (1977)

Peeter Simm, 2010:

Andrei Tarkovski sattus juhendajaks tänu Enn Rekkorile, kelle hea tuttav ta oli ning Tarkovski filmis parasjagu siin Tallinna lähistel “Stalkerit”. Ilmselt mitte seepärast, et Rekkor oleks väga lootnud, et Tarkovski meiesugustele tainastele midagi oleks võimeline selgeks tegema, vaid sellepärast, et Tarkovskile lisateenistust pakkuda.

Ma mäletan, kui piinarikas see oli ja kui täpselt ta ikkagi.., mul on muuses olemas Tarkovski “Tätoveeringu” episoodide plaan – jooned, kastid - kus mis asi omavahel peab seotud olema. Seda ma hoian nagu silmatera, võib olla panen kunagi seina peale.

Loomulikult ta vaatas materjali, kui esimene montaaž oli juba tehtud. Siis sai muidugi jälle terve keretäie sõimata ja sa võid ette kujutada, et kui keegi teine sõimab – toimetuskolleegium – las sõimab. Aga see on sama, nagu tuleks jumal ja sõimaks sind. See on ikka natuke midagi muud.

Loomulikult ma kujutan ette, et ise ka filmimise kõrvalt mingisuguseid semusid juhendada ei ole kerge. See vajab ikka mingisugust keskendumist. Nii et selles mõttes mul vedas. Aga üks meie kolleegidest, Toomas Tahvel, näiteks loobus tema abist. Urblal oli ta ikka mestis, aga Tahvel ei tahtnud teda.

Tarkovski oli täiesti Zeusi staatuses. Mäletan, et rääkisin kunagi, et oleksin Tarkovski juures valmis olema valgustaja, ükskõik kes. Siis, kui ma temaga esimest korda olin kokku saanud ja ta mu loo maa sisse oli tagunud, mäletan, et olin nii läbi, et ega palju ei puudunud, et oleksin loobunud, nagu Tahvel.

Priit Vaher, kunstnik-lavastaja:

Mina sain üllataval kombel Tarkovski käest kiita, mida ma ei osanud ette nähagi, sest see oli ikkagi esimene niisugune tegemine, ja esimesed kostüümikavandid tegin ma „Tätoveeringule”.

Nende kostüümide tegemine on omaette lugu. Et raha ei olnud, siis sai kohandatud. Vaatasime Hiiu laost ja Lasnamäe laost, ja mõningad üksikud asjad said juurde õmmeldud – meierile valge kittel, sest parajat Arnold Altmäele lihtsalt ei olnud. Siis sai tehtud see kurikuulus hommikumantel, millega Marje Metsur teise korruse aknast juuksuri akna taha on rippuma tulnud. Sellele sai siis mingisugused uhked paabulinnud peale lastud tikkida. Ja ma ei mäleta, kas seal rohkemat suurt oligi.

“Tätoveeringu” jaoks leidsime ühe tühja maja Järva-Jaanist. Sinna sai tehtud konstaabli kodu. Põhiliselt tegime kõik Järvamaal. Seal oli vana mahajäetud meierei. Sinna tegime jälle natuke botaanikat, nagu Simm ütles.  Peeter Simmiga me istutasime umbrohtu sinna sissepääsu juurde. Pidu toimus meierei teisel korrusel. Kõik oli Järvamaal, lähestikku, mõnekümne kilomeetri raadiuses.

Käsikirjalistest intervjuudest Jaak Lõhmusele (2011) saate "Kaader" jaoks.
Kaadris: Karikakramäng. ETV eetris 27. jaanuaril 2012, http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=124809 (4.08.2012).

Peeter Simm, 2008:

„Juhtus nii, et Kuku esimene filmiroll on «Tätoveeringus». Kindla peale oleks ta varem või hiljem igal juhul oma ekraanirännakut alustanud, kuid sedapuhku pidin valiku tegema mina ja sugugi mitte omal soovil.
Pooletunnise filmi kunstiliseks juhendajaks sattus Andrei Tarkovski, kellele selle väikese sissetuleku kombineeris tema sõber ja Tallinnfilmi peatoimetaja Enn Rekkor. Tarkovski vaatas üle kõrge kunstinõukogu poolt juba kinnitatud tegelaste filmiproovid ja teatas, et kui kas või ühte rolli jääb mittenäitleja, nagu kavandatud oli, pühib tema oma käed sellest avantüürist puhtaks.
Jäi üle loobuda kas algajaist, mis tundus jälgi enesereetmisena või Tarkovskist, nagu tegi üks mu kolleeg. Respekt, sest juba tollal oli maestro ainult jumaldamise objektiks.
Kibestumiseklomp kurgus, pidin otsast peale alustama. Enesehinnang oli nadi ja nii ei osanudki artistidele mingeid vähegi arukaid ülesandeid anda. Kuku tollal veel täiesti selgetes lapsesilmades oli tumm aukartus. Olime paviljoni õuel, vanaraua hunniku taga.  Palusin tal esitada mõnd juba selgeks harjutatud teksti. Selleks osutus lõik «Romeost ja Juliast».
Teadmata täpselt, mis või kuidas, otsustas Kuku olla võimalikult ekspressiivne ja hakkas oma monoloogi täiest kõrist karjuma. Kõrval oli komsomolikomitee, osa selle aknaist tõmmati pauguga kinni, teised lükati, vastupidi, uudishimulikult lahti. Nii ta need esimesed sammud kaamera ees tegigi: venelase käsu peale, eestlase olematute näpunäidete järgi ja komsomoli armuliku pilgu all.
Lõpuks tuli Kukul mängida peaaegu et tumma rolli. Kohe esimesel võttepäeval armus ta mustlastüdrukut mängivasse Moskva plikasse. Ta ei julgenud seda enesele isegi tunnistada. Kõik see segadus ongi tänaseni ekraanilt tunda. Ainult enam mitte kaose, vaid magusa piinana, mis igaühele murdeeast tuttav.“
Simm, P. (2008). Kuidas Kuku tätoveeritud sai. Postimees, 9. aug.